Muidu olnud parun mõistlik mees, aga hirmsasti himustanud orjatüdrukuid. Kord, metsas kolades, sattunud ta teele eriti habras ja nooruke, kes sedasorti ohtu aimatagi ei osanud. Tihe tüvemüür põrgatas palved ja appihüüud paruni pahateopaika tagasi
või kes aidata tihanuks? Koerad ju sealsamas.
Kui tüdruk mõne aja möödudes minema tuikus, siniallikasse soovija silmad peas, ei kandnud teotusest takerduvad jalad kaugemale kui kivini allikatee veeres. Piiga suust ei kostnud sõnagi, aga kogu ta häda ja ahastus poleks sõnadesse ära mahtunudki.
Tüdruk jalutas oma tee lõpuni.
Kui kivil oleks süda olnud, oleks see murdunud. Et südant polnud, kärises kivi ise keskelt pooleks.
Härra, kes õndsaks viivuks õnnekammitsasse kinni jäi, tundis, et keha veel küll ei saanud ja tõttas tüdrukut otsima. Tütarlast ei leidnud, aga kätega kivilõhet katsudes hakkasid härra sõõrmed sügavamini õhku sisse vedama ja nina nõustus, et ohver veel läheduses võib liikuda.
Sellise häbematuse peale saanuks kivi süda täis. Kuna tal südant polnud, kargasid kivipooled nagu kohvrihõlmad kokku ja paruni kuubedele polnud sestpeale käiseid tarvis.
Kivi seisnud kui ennegi, ainult punane triip käinud tema turjast risti üle ja lekkinud lugematud aastad halva haisuga vedelikku, kuni aeg oma halastava silmaga selle kuivaks vaatas ja kivihaava heledaks pleegitas.
Mina sellele kivile ei istuks. Mine tea.
