Wednesday, September 28, 2011

Liblikas Limbert ja majasoomukas Mathilda

Majasoomukas Mathilda oli tilluke, tagasihoidlikult hall loomake. Elas ta vaheldumisi kord köögi kraanikausikapis, kord keldrinurgas kartulisalveseinal. Igavust ei osanud ta tunda, erilist elevust samuti mitte.
Ühel hommikul, kui Mathilda vahelduseks jälle seinapraost keldrirõskusese laskus, kõnetas teda käigusuu kõrval kössitav koerliblikas:
"Hei! Sina seal! Olen juba paar tundi pimeduses passinud. Kas siin üldse kunagi midagi toimub ka?"
Liblikas oli varahommikuse vihmasabina eest varjule lennanud, siis aga suleti aknasilm ja edev lendaja jäi hämarasse ruumi vangi.
Tegelikult oligi juba sügis ja paras aeg talvitumispaik valmis vaadata. Limbert lihtsalt ei tahtnud sellega veel leppida.

"Ttoimub?" takerdus Mathildal sõna suus. Ta polnud tähelepanuga harjunud.
"Nojah! Tantsu? Tsirkust? Muid lõbustusi?" niheles pealesunnitud puhkusest närviline Limbert.
"Tsirkust?" Mathilda isegi ei teadnud, mida see sõna tähendab. "Tantsu?"
Konnad - ainukesed keldrielanikud, keda Mathilda oli oma rännakutel kohanud - kükitasid loiult kartulisalve all kobaras ja ootasid und. Ja Mathildel polnud vähimatki soovi neid valsile paluda. Miski ütles, et see pole hea idee.
Keldrielu eeliseks oli just nimelt hõre asustatus, pimedus ja... vaikus. Nii ta liblikale ütleski.

"Pole võimalik! Taevas küll! Sinusugustega sureb maailm lihtsalt igavusse!" turtsatas Limbert ja laperdas nähtamatusest aimuva akna suunas. Paraku arvestas ta natuke valesti ja maandus hoidisteriiulil, mahlapudeli kleepuval küljel.
"Iik! Mis see on?" kiskus ta tihke vahu sisse kinni jäänud jalgu.
Majasoomukas libises vilkalt lähemale.
"See... Tundub imelik. Nähtavasti käärima läinud," takseeris Mathilda.
"Lõhnab huvitavalt!" leidis liblikas ja torkas londi kihisevasse vahupilve.
"Mina sinu asemel oleksin ettevaatlik!" manitses Mathilda. Mitte et tal endal kurk kõrbenud poleks. Mathilda jaoks tundus turvalisem kustutada janu veetorustiku rõskusetilgakesi limpsides.

"Hollallaa!" hõiskas peagi Limbert ja tuikus, tiivad laiali, majasoomukat embama, joodust jokkis ja ülemeelik.
Mathilda, külalise tavatust käitumisest hämmingus, jäi eemalepõikamisega pisut hiljaks ja litsuti joobnud liblika rohmakast sülelusest selgapidi seinakonarustesse.
Järgmisel hetkel süttis keldrilae tolmunud elektripirnis valgus - majaemand tassis järjekordse laari moosipurke riiulitele ritta.
"Juhhei! Jehhuuu! Disko!" tormas Limbert valgusallika suunas, Mathilda näpuotsa ununenud.
"Ettevaaaaaatust!" kiljatas majasoomukas, ent juba katsus ta külg kuumavat pirniklaasi. Loomake karjatas valust.
"Pidu! Piduuuu!" möllas liblikas ja tuhises moositooja lillelisele seelikusiilule. Rünnatu rehmas tõrjudes käega. Mathilda pea käis kolksuga vastu teravat nööbiserva.

Siis märkas Limbert irvakile jäetud keldriukse vahelt valgust.
"Johhaidiii! Elagu eluuuuu!" purjetas ta kuraasikaid haake tehes päevapaiste poole. Uimasekstambitud majasoomukas sadas oimetult põrandale.
Teadvusele tulnud ja keldrist lahkuja talla eest vaevu eemale põigelnud, lohistas Mathilda oma räsitud ihuliikmed riiulialuse varjusoppi. Kägardas läbikolgitud keha jahedale põrandakivile ja puhkes südantlõhestavalt nutma.

Nii valus ja kurb oli tal, et liblikas minema lendas.

Sunday, September 25, 2011

Kibejärvekoopa lohe ja klaasmäekuningriigi kuninganna

Oli kord üks kuningriik ja asus see kõrge klaasmäe nõlvadel. Mägi ise oli seest õõnes, mäekoobas täidetud kibeda järveveega. Kibedaga sellepärast, et järves elas lohe, kelle soomuste vahelt salakavalaid mürgiaure immitses. Koopasuu avanes üles mäetippu ja mõnikord lendas lohe selle kaudu välja. Tundub hirmutav? Tegelikult polnud selles midagi halba. Väljaspool koobast oli lohe täiesti ohutu ja üdini heasoovlik. Kuna ta oli järvelohe, siis tuld ei pursanud. Piserdas hoopis sõõrmetest võluvett, mis majadel aknad läikima pani ja hädalistel palavikku alandas.

Mäe sees elades oli lugu sootuks teine. Inimene, kes koopasuust sisse vaatama sattus, oli kuningriigi jaoks kadunud hing. Kaht saatust võis see valida: kas kukutada end koopajärve, kus lohe kukkuja tahte ja tarkuse enesele röövis ja tulija mõruveelise järve peale paadimeheks mõistis, või, millestki rõõmu tundmata, koju tagasi kõmpida - tagasi koju ja tagasi mäele, tagasi koju ja tagasi mäele - pendeldades senikaua, kuni tasakaal jalgadest kaob ja lohe lõpuks ikka uue tahte, tarkuse ja paadimehe omanikuks saab.

Mäe klaasist külgedest paistsid läbi aerutajate hallid kujud. Klaasseinad mõistuse kaitseks, käisid ohvrite pered kadunuid kaemas ja taga leinamas ning katsusid oma eluga kuidagimoodi edasi minna. Üldiselt oli muidugi mäe tippu ronimine karmilt keelatud. Aga eksijaid leidus ometi.

Nagu kuningriikides ikka, leidus sellelgi maal oma kuningas ja kuninganna. Ja nagu kuningale kohane, tundis see valitseja oma riiki läbi ja lõhki. Mäejärve ka. Oli koopasuust lausa mitu korda sisse vaadanud ja allagi roninud, sest kuidas nõuda alamatelt midagi, mida sa ise täita ei suuda! Kuningal on muidugi kuningavägi sees ja see aitab tavainimesest enam taluda.

Siiski märkas kuninganna, et kuningas iga käimisega justkui väetimaks jäi ja justkui tagasi tahtis. Vähem küll kui teised, aga muretsema pani ikka. Ja nii küsis ta lohelt, kui too mäe peal käimas oli, otse: "Kas sa võtad viimaks minu mehe ka?"
"Võtan küll!" tunnistas lohe häbelikult, kuid ausalt.
"Aga siis jääb ju riik kuningata?"
"Otsi uus ja vähem uudishimulik!" soovitas lohe.
"Aga mina armastan seda kuningat. Mitte ei raatsiks teda sulle anda!" kurtis kuninganna.
"Mis parata. Nii läheb."
"Kas ma siis mitte midagi teha ei saa, et nii ei juhtuks?" uuris kuninganna. Ta ju teadis, kui heasoovlik on mäest välja tulnud lohe.
"Sina ei saa tõesti midagi teha," vangutas lohe kaastundlikult pead. "Tema saab."
"Mis ta peab tegema?" kergitas kuninganna lootusrikka pale lohe poole.
"Ta peab mäe ümber lükkama ja järvel välja voolata laskma."
"On selline asi siis võimalik?"
"Kui tahta, siis on."
"Ja mis siis sinust saab? Kas sina sured siis ära?" hoolis kuninganna, kuigi teadis juba ette, et olgu vastus milline tahes, tema teeb, mis vähegi võimalik, et kuningas mäe pikali maadleks.
"Võib-olla suren. Võib-olla ei sure ka. Ehk elan väljas edasi. Hakkan aknapesijaks või haigepõetajaks," lootis lohe ning lonkis koju tagasi. Kuniks veel kodu olemas.

"Minu kuningas!" tormas kuninganna oma mehe juurde. "Sa pead mäe pikali lükkama. Siis saab riik needusest lahti!"
"Seda ma ei suuda."
"Suudad küll. Lohe ise ütles. Kui väga tahad, siis suudad."
"Olgu siis pealegi!" soostus kuningas. Sidus kasukahõlmad vöö vahele ja läks mäega maadlema. Ja näe imet! Mida tugevamalt tahtis, seda kõvemini mägi kõikus! Uskumatu!

Ainult et vahepeal tuli kuningale teistsugune tahe peale. Tahe ronida mäe otsa ja koopasuust sisse kiigata. Ja pärast seda käiku ei soovinud ega jaksanud kuningas tükk aega midagi.

Kuidas lugu lõppes? Aga ei lõppenudki kuidagi. Elavad siiamaani samamoodi edasi. Kuninganna püüab jõudumööda riiki valitseda, lohe mulistab koopajärves ja kuningas löntsib mäe tipu ja jalami vahet. Ise ka ei tea, mida tahab. Kuninganna oleks juba ammu mõlema variandiga nõus.

Thursday, September 15, 2011

Jäljetegija Tõnu

Albu mõisas oli kuri härra ja kord majas. Ükski orjahing ei tohtinud peatrepile ega üldse eesõuele sattuda. Ainult siis saadi minekuks voli, kui käsk käes trepipealne puhtaks pühkida või muru madalamaks niita.

Hoovitaguses hobusetallis hoolitses sõiduratsude eest tallimees Tõnu. Hobuseid oli palju - igal pereliikmel oma ja mõni veel pealegi. Härra ei hoolinud muist hobustest, kui oma tumedast sõidutäkust ja võigust märast, kes mitu head järglast ilmale kandnud.

Oligi tollel märal parajasti jälle poegimisaeg käes ja härra tahtis kindlasti selle tähtsa tulemise tunnistajaks olla. Käskis Tõnul varakult härrastemajja märku anda. Toredal ja kogemustega loomal kippus uus emaks-saamine liiga lihtsalt käima ja nii tormas Tõnu tulistjalu härrat kutsuma. Hiljaksjäämise hirm oli sedapalju suur, et tuiskas otse ilutrepist üles ja tallised tallad jätsid sellest ka märgi maha.

Parun kiirustas poegimist pealt nägema, aga nagu härrasrahvale kombeks, tuli teda enne ümberrõivastada, kammida ja kingadesse kängitseda. Ega sobinud tähtsal isandal tõtlikke sammegi teha. Nii jõudis ta talli juurde hulk aega tarvilikust hiljem.

Varss oli terane ja mära ärgas, aga pettunud parun otsis põhjust, et meelepaha välja elada. Ei tulnudki kaugelt otsida! Määrdunud jäljed andsid põhjuse Tõnu trepile tagasi kutsuda ja ta korralikult läbi pragada.

"Muidugi ei jõua sina õigeks ajaks sõna tooma, kui selle asemel majatreppi mustad! Maha kummarda ja keelega korja ära need jäljed, mis siia kivide peale kokku kandsid!" kärkis parun ja tõukas kössitava tallimehe nägupidi astmetele, aga nii õnnetult, et Tõnu otsaesine vastu kiviserva kõlises ja tallimees elutuna maha langes.

Ega härral orjadest puudust olnud. Leidus mitu samanimelistki. Juba õhtuks oli uus tallimees ametis ja häärberis lugu unustatud.

Või kas ikka oli?

Kummalised lood hakkasid mõisas juhtuma. Jalutas härra kaminasaali ja mida nägi? Hobusesõnnikune jäljerida kulges põiki üle hiljutiostetud kallihinnalise vaiba.
Sisenes parun oma magamistuppa - keegi oleks nagu voodiesisesse saapatalla-aluseid tühjendanud.
Ükskõik kuhu ruumi peremees jala tõstis, ikka käis hobusehädane astumisrada ees. Ärritus, mis ta ärritus ja vihastas, mis ta vihastas, sammuja vastu kuidagi ei saanud. Heitiski viimaks kibeduse ning meeleheite kätte hinge.

Aeg-ajalt võib nüüdki mõisatreppidelt määrdunud jälgi avastada. Ja sama märkamatult, kui need ilmuvad, kaovad nad taas. Nii ajab tallimees veel aastasadu hiljem härraga kiusu. Ikka nii, et tema trampides ees ja parun lapiga järel.

Üks mees, kes seda lugu teadis, proovis ka härra vaimu kraamima meelitada. Jalutas suured porikamakad paraadtrepile. Ai, küll see tema kukkumine oli valus! Tõusis küll iseoma abiga lipuvarda ümbert, kuhu nähtamatu käsi ta virutas, üles, aga liipas veel mitu aega mõlemat jalga.