Ühel hommikul, kui Mathilda vahelduseks jälle seinapraost keldrirõskusese laskus, kõnetas teda käigusuu kõrval kössitav koerliblikas:
"Hei! Sina seal! Olen juba paar tundi pimeduses passinud. Kas siin üldse kunagi midagi toimub ka?"
Liblikas oli varahommikuse vihmasabina eest varjule lennanud, siis aga suleti aknasilm ja edev lendaja jäi hämarasse ruumi vangi.
Tegelikult oligi juba sügis ja paras aeg talvitumispaik valmis vaadata. Limbert lihtsalt ei tahtnud sellega veel leppida.
"Ttoimub?" takerdus Mathildal sõna suus. Ta polnud tähelepanuga harjunud.
"Nojah! Tantsu? Tsirkust? Muid lõbustusi?" niheles pealesunnitud puhkusest närviline Limbert.
"Tsirkust?" Mathilda isegi ei teadnud, mida see sõna tähendab. "Tantsu?"
Konnad - ainukesed keldrielanikud, keda Mathilda oli oma rännakutel kohanud - kükitasid loiult kartulisalve all kobaras ja ootasid und. Ja Mathildel polnud vähimatki soovi neid valsile paluda. Miski ütles, et see pole hea idee.
Keldrielu eeliseks oli just nimelt hõre asustatus, pimedus ja... vaikus. Nii ta liblikale ütleski.
"Pole võimalik! Taevas küll! Sinusugustega sureb maailm lihtsalt igavusse!" turtsatas Limbert ja laperdas nähtamatusest aimuva akna suunas. Paraku arvestas ta natuke valesti ja maandus hoidisteriiulil, mahlapudeli kleepuval küljel.
"Iik! Mis see on?" kiskus ta tihke vahu sisse kinni jäänud jalgu.
Majasoomukas libises vilkalt lähemale.
"See... Tundub imelik. Nähtavasti käärima läinud," takseeris Mathilda.
"Lõhnab huvitavalt!" leidis liblikas ja torkas londi kihisevasse vahupilve.
"Mina sinu asemel oleksin ettevaatlik!" manitses Mathilda. Mitte et tal endal kurk kõrbenud poleks. Mathilda jaoks tundus turvalisem kustutada janu veetorustiku rõskusetilgakesi limpsides.
"Hollallaa!" hõiskas peagi Limbert ja tuikus, tiivad laiali, majasoomukat embama, joodust jokkis ja ülemeelik.
Mathilda, külalise tavatust käitumisest hämmingus, jäi eemalepõikamisega pisut hiljaks ja litsuti joobnud liblika rohmakast sülelusest selgapidi seinakonarustesse.
Järgmisel hetkel süttis keldrilae tolmunud elektripirnis valgus - majaemand tassis järjekordse laari moosipurke riiulitele ritta.
"Juhhei! Jehhuuu! Disko!" tormas Limbert valgusallika suunas, Mathilda näpuotsa ununenud.
"Ettevaaaaaatust!" kiljatas majasoomukas, ent juba katsus ta külg kuumavat pirniklaasi. Loomake karjatas valust.
"Pidu! Piduuuu!" möllas liblikas ja tuhises moositooja lillelisele seelikusiilule. Rünnatu rehmas tõrjudes käega. Mathilda pea käis kolksuga vastu teravat nööbiserva.
Siis märkas Limbert irvakile jäetud keldriukse vahelt valgust.
"Johhaidiii! Elagu eluuuuu!" purjetas ta kuraasikaid haake tehes päevapaiste poole. Uimasekstambitud majasoomukas sadas oimetult põrandale.
Teadvusele tulnud ja keldrist lahkuja talla eest vaevu eemale põigelnud, lohistas Mathilda oma räsitud ihuliikmed riiulialuse varjusoppi. Kägardas läbikolgitud keha jahedale põrandakivile ja puhkes südantlõhestavalt nutma.
Nii valus ja kurb oli tal, et liblikas minema lendas.
No comments:
Post a Comment