Kord jõulutaat segi läks naabrimees Otiga.
Ott tuli keldrist just kartulikotiga,
kurgipurgi ja koduõllega.
Nüüd Ott seisab kuuse all puldanist põllega.
Üks soovib laulda, kolm luuletust lugeda...
Ott tahaks keldrisse tagasi pugeda,
treppidest tuleku õigeks restartida.
Igatseb kodu ja Petsi ja Marti ta.
Sõbrad need tahaks kah tagasi Otti.
Tont võtku taati ja kogu ta kotti:
miniponisid, klotsitornisid.
puslesid, legosid, beebibornisid.
Piparkook põhiroaks näo ajab mossi.
Kommidest süveneb iiveldustunne.
Jookide marke kah kumbki ei tunne.
Pets rüüpab Cucci`t ja Mart lonksab Bossi.
Monday, December 12, 2016
Friday, November 11, 2016
Hiireke
Seisin hommikul autot oodates ristteeharus kastani all, kui äkki kohtasin hiirekest. Paksus lumes, pisike ja vilgas kui kidur lepaleheke tuule käes.
"Kus sa nüüd siin niimoodi? Jääd veel rataste alla!" muretsesin. "Võtaks su kaasa, aga kolleeg kardab hirmsasti hiiri. Iseasi, kui koduteel oleksin," heitsin lubaduse õhku.
Ja näe! Tulen õhtul koju, tema lõdiseb trepi ees. No kuidas ma sõnu söön?
Võtsin hiirekese kindapeole, ise hirmul: mul ju kass kodus.
Otsisin kuurist hamstripuuri, pesin puhtaks ja pistsin heinapeotäie põhja katma. Ise torisen: "Kuldkala lubas kolm soovi täita, et ainult vabadusse pääseda. Mina pean sind nüüd talv otsa toitma. Mis kasu ma saan? Ainult niipalju ehk, et sööd seda, mida mina otsustan, mitte ei käi köögis salaja leivakannikat näkitsemas."
Pudistasin linnutoidupakist mõne seemnetera puurinurka ja lõikasin toitu tehes loomakesele porgandiliistaka meeleheaks.
Hiir vaatab mulle puurist otsa, silmad lusti täis. Ei vasta midagi. Kuidas saakski? Hiired ju ei kõnele.
Lasi loomake puuritorus liugu ja ajas jooksuratast ringi. Päris tore oli teist vahtida. Tore küll, aga lõpuks tuli tukastus peale.
Ärkasin südaööl suure kolina ja ragina peale üles, vaatasin: võõras mees seisab öökapi peal, puuririismed käes ja hall kasukas seljas. Vabandab, et võre katki väänas ja põhja puruks tallas. Ja lubab kolm soovi täita.
No mis sa niimoodi keset ööd soovid? Õhtul sai kõht täis pugitud, toitu ei oska tahta. Ahi sai kuumaks köetud, pole vaja lisatekki tuua. Palgapäev alles oli, raha nüüd kah nagu on.
See meenutas, et soovitäitja või mitte, aga külaline ju. Vaja viisakas olla.
"Pane sussid jalga! Põrand on külm," pomisesin, endal silmad magamisest alles poolsuletud.
"Tule söö kausitäis ühepajatoitu! Mis sa sellest paarist päevalilleseemnest ja porgandiviilust ikka kõhtu said."
Mees pani sussid jalga, pesi käed puhtaks ja istus lauda, ise kõneleb: "Kaks soovi kulutasid minu peale ära, ole nüüd viimasega hoolsam."
"Juba oligi soovimise aeg? Taevake küll! Olgu siis peale. Mõtlen."
"Võib-olla on vaja elamises mingi endal üle jõu käiv töö ära teha? Või kõlban kaaslaseks?" tonksas tegelane kelmikalt mulle küünarnukiga külje vastu.
"Metsa mine!" muigasin vastu, aga näe, võttis sõnast ja läkski! Toidukausi haaras ka kaasa, sest teine soov käis ju kausi tühjakssöömise kohta.
Ilus kauss oli. Kuke pilt põhjas. Kui leiad, tead, kelle oma. Aga vaevalt kellelegi praeguse lumega silma jääb.
"Kus sa nüüd siin niimoodi? Jääd veel rataste alla!" muretsesin. "Võtaks su kaasa, aga kolleeg kardab hirmsasti hiiri. Iseasi, kui koduteel oleksin," heitsin lubaduse õhku.
Ja näe! Tulen õhtul koju, tema lõdiseb trepi ees. No kuidas ma sõnu söön?
Võtsin hiirekese kindapeole, ise hirmul: mul ju kass kodus.
Otsisin kuurist hamstripuuri, pesin puhtaks ja pistsin heinapeotäie põhja katma. Ise torisen: "Kuldkala lubas kolm soovi täita, et ainult vabadusse pääseda. Mina pean sind nüüd talv otsa toitma. Mis kasu ma saan? Ainult niipalju ehk, et sööd seda, mida mina otsustan, mitte ei käi köögis salaja leivakannikat näkitsemas."
Pudistasin linnutoidupakist mõne seemnetera puurinurka ja lõikasin toitu tehes loomakesele porgandiliistaka meeleheaks.
Hiir vaatab mulle puurist otsa, silmad lusti täis. Ei vasta midagi. Kuidas saakski? Hiired ju ei kõnele.
Lasi loomake puuritorus liugu ja ajas jooksuratast ringi. Päris tore oli teist vahtida. Tore küll, aga lõpuks tuli tukastus peale.
Ärkasin südaööl suure kolina ja ragina peale üles, vaatasin: võõras mees seisab öökapi peal, puuririismed käes ja hall kasukas seljas. Vabandab, et võre katki väänas ja põhja puruks tallas. Ja lubab kolm soovi täita.
No mis sa niimoodi keset ööd soovid? Õhtul sai kõht täis pugitud, toitu ei oska tahta. Ahi sai kuumaks köetud, pole vaja lisatekki tuua. Palgapäev alles oli, raha nüüd kah nagu on.
See meenutas, et soovitäitja või mitte, aga külaline ju. Vaja viisakas olla.
"Pane sussid jalga! Põrand on külm," pomisesin, endal silmad magamisest alles poolsuletud.
"Tule söö kausitäis ühepajatoitu! Mis sa sellest paarist päevalilleseemnest ja porgandiviilust ikka kõhtu said."
Mees pani sussid jalga, pesi käed puhtaks ja istus lauda, ise kõneleb: "Kaks soovi kulutasid minu peale ära, ole nüüd viimasega hoolsam."
"Juba oligi soovimise aeg? Taevake küll! Olgu siis peale. Mõtlen."
"Võib-olla on vaja elamises mingi endal üle jõu käiv töö ära teha? Või kõlban kaaslaseks?" tonksas tegelane kelmikalt mulle küünarnukiga külje vastu.
"Metsa mine!" muigasin vastu, aga näe, võttis sõnast ja läkski! Toidukausi haaras ka kaasa, sest teine soov käis ju kausi tühjakssöömise kohta.
Ilus kauss oli. Kuke pilt põhjas. Kui leiad, tead, kelle oma. Aga vaevalt kellelegi praeguse lumega silma jääb.
Thursday, November 10, 2016
Jänes, õunapuu ja ohvrimeelne armastus
Elas kord jänes, kellel oli pikk valge saba, toredad kõrged kõrvad, kaunis angoorakasukas ning kes armastas keksida ja näksida.
Kord kohtas jänes õunapuud. Õunapuu oli peaaegu sama pikk kui jänes. Õunapuu madalaim oks nägi välja nagu kohev valge saba (lumi oli ju peal), ülemised oksad õõtsusid kui toredad kõrged kõrvad, tema tüvi sädeles kahuses külmarüüs.
Jänes armus.
Armus ka õunapuu. Kuigi ta ei osanud jänese kombel keksida.
Keksimine keksimiseks. Kahjuks oli jänesel ka näksimise komme. Armastus oli suur küll, aga näksimist jänes maha suruda ei suutnud.
"Anna andeks, Õunapuu, et ma natuke näkitsen," vabandas jänes ja näksis natuke kõrgeid kõrvaoksi, keskmisi käpaoksi, madalamat sabaoksakest...
Kes teab, millega armastus lõppenud oleks...
Õnneks astus peremees vahele.
Õigemini küll ehitas peremees aia vahele.
Keksis jänes, mis ta keksis, üle aia keksida ei suutnud. Jäi kurvalt läbi võre õunapuud vahtima, kuni küünised juurestikuna maa sisse kasvasid.
Õunapuu aga tundis jänese puudutustest (olgu siis pealegi hammastega) nii suurt puudust, et püüdis end maa küljest lahti sikutada. Kükitas ja sirutas, kummardas ja kerkis, kuni korraga andis maapind järele ja õunapuu oli hopsti üle aia.
Mõelda vaid! Õunapuu oskas keksida!
Tore lugu küll, ainult et koos keksimisega oli ka näksimise komme külge tulnud.
"Anna andeks, Jänes, et ma natuke näksin," vabandas õunapuu ja näksis natuke jänese saba. Harjumatust tegevusest ärevil, näksis saba üsna jupiks.
"Natu-natukene näksin veel!" kohmetus õunapuu ja näksis jänese karva üpris lühikeseks.
Õunapuu oleks ehk kohe-kohe ka kõrvadeni jõudnud, õnneks astus jahimees vahele...
Kord kohtas jänes õunapuud. Õunapuu oli peaaegu sama pikk kui jänes. Õunapuu madalaim oks nägi välja nagu kohev valge saba (lumi oli ju peal), ülemised oksad õõtsusid kui toredad kõrged kõrvad, tema tüvi sädeles kahuses külmarüüs.
Jänes armus.
Armus ka õunapuu. Kuigi ta ei osanud jänese kombel keksida.
Keksimine keksimiseks. Kahjuks oli jänesel ka näksimise komme. Armastus oli suur küll, aga näksimist jänes maha suruda ei suutnud.
"Anna andeks, Õunapuu, et ma natuke näkitsen," vabandas jänes ja näksis natuke kõrgeid kõrvaoksi, keskmisi käpaoksi, madalamat sabaoksakest...
Kes teab, millega armastus lõppenud oleks...
Õnneks astus peremees vahele.
Õigemini küll ehitas peremees aia vahele.
Keksis jänes, mis ta keksis, üle aia keksida ei suutnud. Jäi kurvalt läbi võre õunapuud vahtima, kuni küünised juurestikuna maa sisse kasvasid.
Õunapuu aga tundis jänese puudutustest (olgu siis pealegi hammastega) nii suurt puudust, et püüdis end maa küljest lahti sikutada. Kükitas ja sirutas, kummardas ja kerkis, kuni korraga andis maapind järele ja õunapuu oli hopsti üle aia.
Mõelda vaid! Õunapuu oskas keksida!
Tore lugu küll, ainult et koos keksimisega oli ka näksimise komme külge tulnud.
"Anna andeks, Jänes, et ma natuke näksin," vabandas õunapuu ja näksis natuke jänese saba. Harjumatust tegevusest ärevil, näksis saba üsna jupiks.
"Natu-natukene näksin veel!" kohmetus õunapuu ja näksis jänese karva üpris lühikeseks.
Õunapuu oleks ehk kohe-kohe ka kõrvadeni jõudnud, õnneks astus jahimees vahele...
Sunday, November 6, 2016
Laenatud mees
Elas kord tüdruk, kes pakiliselt mehele kippus. Või mis tüdruk! Mehelemineku aeg juba ammu käes, isegi nagu möödas juba.
Nojah. Näitsik oleks läinud küll, aga polnud, kellele minna. Lõpuks jõudis oma murega nõia juurde.
Nõid esiti soovitas ikka edasi oodata ja otsida, aga sellega ei olnud muretseja enam sugugi päri.
No andis siis nõid abiotsijale vilepilli. Õpetas, kuidas ja mida mängida ning kuidas tähele panna, kust tulija siseneb. Et siis oleks vaja käigukoht kinni panna ja ära peita ja ongi mees majas. Aga mitte igaveseks. Kuueks aastaks. Rohkem kuidagi ei saa.
Piiga oli päri. Kuus aastat on vähe küll, aga mõnel teisel pole sedagi. Eks siis tuleb antud aeg lihtsalt korralikumalt ära kasutada.
Mehetahtja sammus koju tagasi, ehitas akendele luugid valmis ja uksele salaseina ettetõmbamiseks ning hakkas vilepilli puhuma. Puhus ja ise piilus, kust peigmees paistma hakkab. Aga ei tulnudki uksest ega aknast, vaid hoopis seina seest, vanast antennijuhtme august. Sinna torkas näitsik kähku vilepilli prundiks ette ja mees oligi majas.
Ja hea mees sattus. Päeval rassis mitme eest tööd teha ja öösel ei andnud sugugi asu. Elu läks ülesmäge ja lapsi sündis küll ühe-, küll kahekaupa.
Ainus mure, et kuus aastat hakkas täis saama.
Naine läks tagasi nõia juurde, anus: "Nii hea mehe andsid mulle, ära võta tagasi! Õpeta, kuidas teda edasi enda juures hoida!"
Aga nõid vastas: "Leping on leping. Kui jõu või valega vahele lähed, hakkavad kurjad asjad sündima. Lase mehel minna!"
Naine kõndis kurvalt koju. Rääkis mehele loo ära. Mees ju oma tulekut ei mäletanud. Minekupäeval kattis uhke pidulaua, andis mehele-lastele puhtad riided selga, ehtis ennast ka. Istusid viimast korda einet võtma. Siis läksid koos, otsisid seina seest vile üles ja tõmbasid välja.
Mees, kes kõike hästi ja lausa suurepäraselt teha mõistis, oli naisele lahkumiskingiks peegli teinud. Ulatas peegli naisele ja ütles: "Kui kodus midagi lagunema hakkab, näita peeglist sinna valgust peale. Ma parandan koha ära. Kui igatsus liiga suureks läheb, vaata peeglisse. Ma vaatan vastu. Ainult ära liiga tihti vaata! Muidu saavad tulekukorrad otsa."
Kallistasid viimast korda ja mees läks minema. Naine pistis vile seinaauku tagasi.
Ja elas pere ilma isata edasi. Kõik püsis korras ja kui mõni asi suuremat mehejõudu vajas, sai sellele peeglist abi. Ja kui naise igatsus väljakannatamatuks paisus, võttis ta peegli kätte ja vaatas. Mitte ülearu tihti. Sõnakuulelik naine oli. Aga nii sügavalt küll, et sellest nii mõnigi laps peresse juurde sündis. Nüüd küll enamasti ühekaupa.
Aastakümned elati nii. Ilmarahvas imestas, aga naine ei käinud kellelegi oma elust rääkimas ja lapsed olid ka targu tasa.
Aga siis, ühel hommikul, oli pere pesamuna kogemata peegli kätte leidnud ja selle põrandale kildudeks pillanud. Ema kurvastas väga, aga last ei karistanud. Too ju isegi õnnetu. Mis siis ikka. Teised lapsed juba suured, enamus oma elu peal. Ega nad hätta ei jäta.
Naine mattis peeglikillud aianurka. Sinna sündis allikas. Naine vaatas allikasse, nägi meest vastu vaatamas. Kui igatsus peale tuli, käis naine nüüd allikal. Kui kuskilt lagunema kippus, viis allikast vett, valas peale. Ära paranes.
Noorim laps jõudis neiuikka.
Mees hakkas naist kutsusma: "Me juba pikalt eraldi elanud, tule minu juurde!"
Naine raputas pead: "Niimoodi läbi allika küll ei või. See oleks patt."
"Aga läbi seinaaugu?" muheles mees. "Too vile mulle, ma kutsun."
"Kuidas ma lapse jätan? Tal veel mees leidmata," muretses naine.
"Küll leiab," uskus mees. "Ta meil nii ilus ja usin."
Naine tõttas tuppa tütrega aru pidama. Tütar oli päri.
Naine tõmbas seina seest vile välja. Küll see oli vana ja väeti. Tea, kas teebki enam häält.
Aga nii kui auk seinas vabaks sai, hakkas selle tagant kellahelinat kostma ja see helin vedas tütre enesega ühes.
Ema esiti ehmatas, aga siis sai aru. Küllap keegi tüdrukut endale tahtis. Oligi kõige rohkem isa tegu ja nägu. Nüüd polnud naisel enam ühtegi ettekäänet varuks. Viis vile allikasse ja jäi kutset kuulama.
Nojah. Näitsik oleks läinud küll, aga polnud, kellele minna. Lõpuks jõudis oma murega nõia juurde.
Nõid esiti soovitas ikka edasi oodata ja otsida, aga sellega ei olnud muretseja enam sugugi päri.
No andis siis nõid abiotsijale vilepilli. Õpetas, kuidas ja mida mängida ning kuidas tähele panna, kust tulija siseneb. Et siis oleks vaja käigukoht kinni panna ja ära peita ja ongi mees majas. Aga mitte igaveseks. Kuueks aastaks. Rohkem kuidagi ei saa.
Piiga oli päri. Kuus aastat on vähe küll, aga mõnel teisel pole sedagi. Eks siis tuleb antud aeg lihtsalt korralikumalt ära kasutada.
Mehetahtja sammus koju tagasi, ehitas akendele luugid valmis ja uksele salaseina ettetõmbamiseks ning hakkas vilepilli puhuma. Puhus ja ise piilus, kust peigmees paistma hakkab. Aga ei tulnudki uksest ega aknast, vaid hoopis seina seest, vanast antennijuhtme august. Sinna torkas näitsik kähku vilepilli prundiks ette ja mees oligi majas.
Ja hea mees sattus. Päeval rassis mitme eest tööd teha ja öösel ei andnud sugugi asu. Elu läks ülesmäge ja lapsi sündis küll ühe-, küll kahekaupa.
Ainus mure, et kuus aastat hakkas täis saama.
Naine läks tagasi nõia juurde, anus: "Nii hea mehe andsid mulle, ära võta tagasi! Õpeta, kuidas teda edasi enda juures hoida!"
Aga nõid vastas: "Leping on leping. Kui jõu või valega vahele lähed, hakkavad kurjad asjad sündima. Lase mehel minna!"
Naine kõndis kurvalt koju. Rääkis mehele loo ära. Mees ju oma tulekut ei mäletanud. Minekupäeval kattis uhke pidulaua, andis mehele-lastele puhtad riided selga, ehtis ennast ka. Istusid viimast korda einet võtma. Siis läksid koos, otsisid seina seest vile üles ja tõmbasid välja.
Mees, kes kõike hästi ja lausa suurepäraselt teha mõistis, oli naisele lahkumiskingiks peegli teinud. Ulatas peegli naisele ja ütles: "Kui kodus midagi lagunema hakkab, näita peeglist sinna valgust peale. Ma parandan koha ära. Kui igatsus liiga suureks läheb, vaata peeglisse. Ma vaatan vastu. Ainult ära liiga tihti vaata! Muidu saavad tulekukorrad otsa."
Kallistasid viimast korda ja mees läks minema. Naine pistis vile seinaauku tagasi.
Ja elas pere ilma isata edasi. Kõik püsis korras ja kui mõni asi suuremat mehejõudu vajas, sai sellele peeglist abi. Ja kui naise igatsus väljakannatamatuks paisus, võttis ta peegli kätte ja vaatas. Mitte ülearu tihti. Sõnakuulelik naine oli. Aga nii sügavalt küll, et sellest nii mõnigi laps peresse juurde sündis. Nüüd küll enamasti ühekaupa.
Aastakümned elati nii. Ilmarahvas imestas, aga naine ei käinud kellelegi oma elust rääkimas ja lapsed olid ka targu tasa.
Aga siis, ühel hommikul, oli pere pesamuna kogemata peegli kätte leidnud ja selle põrandale kildudeks pillanud. Ema kurvastas väga, aga last ei karistanud. Too ju isegi õnnetu. Mis siis ikka. Teised lapsed juba suured, enamus oma elu peal. Ega nad hätta ei jäta.
Naine mattis peeglikillud aianurka. Sinna sündis allikas. Naine vaatas allikasse, nägi meest vastu vaatamas. Kui igatsus peale tuli, käis naine nüüd allikal. Kui kuskilt lagunema kippus, viis allikast vett, valas peale. Ära paranes.
Noorim laps jõudis neiuikka.
Mees hakkas naist kutsusma: "Me juba pikalt eraldi elanud, tule minu juurde!"
Naine raputas pead: "Niimoodi läbi allika küll ei või. See oleks patt."
"Aga läbi seinaaugu?" muheles mees. "Too vile mulle, ma kutsun."
"Kuidas ma lapse jätan? Tal veel mees leidmata," muretses naine.
"Küll leiab," uskus mees. "Ta meil nii ilus ja usin."
Naine tõttas tuppa tütrega aru pidama. Tütar oli päri.
Naine tõmbas seina seest vile välja. Küll see oli vana ja väeti. Tea, kas teebki enam häält.
Aga nii kui auk seinas vabaks sai, hakkas selle tagant kellahelinat kostma ja see helin vedas tütre enesega ühes.
Ema esiti ehmatas, aga siis sai aru. Küllap keegi tüdrukut endale tahtis. Oligi kõige rohkem isa tegu ja nägu. Nüüd polnud naisel enam ühtegi ettekäänet varuks. Viis vile allikasse ja jäi kutset kuulama.
Juustest rätik
Elas kord tüdruk, kellele meeldis väga kududa. Sokke ja kindaid, kampsuneid ja kleite... Veel meeldis talle katsetada erinevate lõngadega: meriinovillast ja laamavillast, kašmiirvillast ja tallevillast, villaheidest ja koerakarvasegusest...
Ükskord, kui lõnga nappis, aga kudumisisu oli suur, hakkas mõte kiusama: kas juuksed ka kudumiseks kõlbavad?
Proovis. Kõlbasid küll.
Tüdruk kammis oma pikad kiharad kohevaks ja kammi külge jäänud karvad keris kerasse. Tasapisi edenes õlarätt - habras ja õhuke, aga nii teistmoodi.
Kord nägi vanamemm tüdruku tegemist pealt ja keelas: "Hull laps, mis sa ometi teed! Juuksekarvad tuleb kokku koguda ja ahjus põlema pista. Muidu kogub vanatühi need kokku ja valmistab endale nähtamatuks muutva kübara. Aga sina teed tema eest veel selle töö ka ära!"
Tüdruk ainult muigas ja kudus edasi. Ta polnud kunagi kuskil ühtki nähtavat vanapaganat näinud. Polnud kohanud ka kedagi, kes näinud oleks. Vanamemm polnud ju ka. Üks tobe muinasjutt, muud ei midagi.
Sai piiga viimaks ühel hilisõhtul räti valmis ja jättis toolileenile hommikut ootama. Aga hommikuks oli kudum kadunud.
Tüdruk pidas seda vanamemm süüks. Et küllap too oma suures ettevaatuses rätiku ära põletas. Käis ja tõreles, aga memm ei võtnud süüd omaks. Muutus ainult hirmus ärevaks.
Ärevus nakatas natuke tüdrukut ka. Mitte, et ta uskunud oleks, aga... Mine tea.
Pealt näha ei juhtunud midagi. Ainult teinekord tundus, et keegi läheduses kurja pilguga puurib. Nii, et haigusevimm keresse kipub.
Tüdruk ei mõelnud kaua, hakkas uut rätikut kuduma.
Sai ühel hilisõhtul tööga valmis, aga rätikut toolileenile hommikut ootama ei jätnud. Sidus hoopis pähe. Nähtamatuks ei muutunud, rätti koidikuks ära ei kaotanud, aga nägi öösel ühe kummalise unenäo. Et rehealuse nurgas vana riidekapi otsas on vanapagana pesa. Pahareti naine kammib seal oma pulstunud kasukat ja ehitab pesa pehmemaks.
Ju siis pojad tulekul.
Hommikul tormas tüdruk rehealusesse, pingutas silmi, mis pingutas, ei näinud imelikku midagi.
Tüdruk viskas räti peast ahjutulle, mõtles natuke, kuni tekkis üks üpris kummaline nõu: läks rehealusesse, pühkis kapipealse prügi villavaka sisse kokku, pani kapi otsa takku, õlgi, sulgi ja heiet asemele. Siis sammus tuppa, toppis vaka villa täis, segas ja kraasis hoolega, ketras lõngaks ja hakkas kuduma. Kudus rätiku valmis, sidus pähe ja oligi nii, nagu kahtlustas: ühes lõngaga oli ka vanatühja kehakarvad rätikusse kudunud. Ja mis nüüd juhtus? Tüdruk, rätik peas, nägi vanapagana käimised ära. Nii öösel kui päeval.
Paharetipere ei paistnud üldse nii hirmus kui arvati. Eriti, kui pojad sündisid. Pessa pistetud villad ja suled andsid küll paganatele väe loomade üle, nii et paari päevaga kõik kanad, haned ja lambad laudas hinge heitsid. Takk ja õled andsid paganatele sellise väe põllu üle, et seal kogu lina- ja viljasaak ära hävis.
Aga paganapojad olid nii toredakesed, et tüdruk aina rohkem ja rohkem nende seltsis aega veetis.
Mida vanamemm ja teised tüdruku pereliikmed sellest arvasid?
Nemad nägid vaid seda, kuidas tüdruk äkitselt hirmus kurjaks muutus: lõhkus ja laamendas, kakles ja küünistas, lõikus lähedasi kurjade sõnadega...
Millega lugu lõppes?
Mis sa ise arvad?
Ükskord, kui lõnga nappis, aga kudumisisu oli suur, hakkas mõte kiusama: kas juuksed ka kudumiseks kõlbavad?
Proovis. Kõlbasid küll.
Tüdruk kammis oma pikad kiharad kohevaks ja kammi külge jäänud karvad keris kerasse. Tasapisi edenes õlarätt - habras ja õhuke, aga nii teistmoodi.
Kord nägi vanamemm tüdruku tegemist pealt ja keelas: "Hull laps, mis sa ometi teed! Juuksekarvad tuleb kokku koguda ja ahjus põlema pista. Muidu kogub vanatühi need kokku ja valmistab endale nähtamatuks muutva kübara. Aga sina teed tema eest veel selle töö ka ära!"
Tüdruk ainult muigas ja kudus edasi. Ta polnud kunagi kuskil ühtki nähtavat vanapaganat näinud. Polnud kohanud ka kedagi, kes näinud oleks. Vanamemm polnud ju ka. Üks tobe muinasjutt, muud ei midagi.
Sai piiga viimaks ühel hilisõhtul räti valmis ja jättis toolileenile hommikut ootama. Aga hommikuks oli kudum kadunud.
Tüdruk pidas seda vanamemm süüks. Et küllap too oma suures ettevaatuses rätiku ära põletas. Käis ja tõreles, aga memm ei võtnud süüd omaks. Muutus ainult hirmus ärevaks.
Ärevus nakatas natuke tüdrukut ka. Mitte, et ta uskunud oleks, aga... Mine tea.
Pealt näha ei juhtunud midagi. Ainult teinekord tundus, et keegi läheduses kurja pilguga puurib. Nii, et haigusevimm keresse kipub.
Tüdruk ei mõelnud kaua, hakkas uut rätikut kuduma.
Sai ühel hilisõhtul tööga valmis, aga rätikut toolileenile hommikut ootama ei jätnud. Sidus hoopis pähe. Nähtamatuks ei muutunud, rätti koidikuks ära ei kaotanud, aga nägi öösel ühe kummalise unenäo. Et rehealuse nurgas vana riidekapi otsas on vanapagana pesa. Pahareti naine kammib seal oma pulstunud kasukat ja ehitab pesa pehmemaks.
Ju siis pojad tulekul.
Hommikul tormas tüdruk rehealusesse, pingutas silmi, mis pingutas, ei näinud imelikku midagi.
Tüdruk viskas räti peast ahjutulle, mõtles natuke, kuni tekkis üks üpris kummaline nõu: läks rehealusesse, pühkis kapipealse prügi villavaka sisse kokku, pani kapi otsa takku, õlgi, sulgi ja heiet asemele. Siis sammus tuppa, toppis vaka villa täis, segas ja kraasis hoolega, ketras lõngaks ja hakkas kuduma. Kudus rätiku valmis, sidus pähe ja oligi nii, nagu kahtlustas: ühes lõngaga oli ka vanatühja kehakarvad rätikusse kudunud. Ja mis nüüd juhtus? Tüdruk, rätik peas, nägi vanapagana käimised ära. Nii öösel kui päeval.
Paharetipere ei paistnud üldse nii hirmus kui arvati. Eriti, kui pojad sündisid. Pessa pistetud villad ja suled andsid küll paganatele väe loomade üle, nii et paari päevaga kõik kanad, haned ja lambad laudas hinge heitsid. Takk ja õled andsid paganatele sellise väe põllu üle, et seal kogu lina- ja viljasaak ära hävis.
Aga paganapojad olid nii toredakesed, et tüdruk aina rohkem ja rohkem nende seltsis aega veetis.
Mida vanamemm ja teised tüdruku pereliikmed sellest arvasid?
Nemad nägid vaid seda, kuidas tüdruk äkitselt hirmus kurjaks muutus: lõhkus ja laamendas, kakles ja küünistas, lõikus lähedasi kurjade sõnadega...
Millega lugu lõppes?
Mis sa ise arvad?
Friday, November 4, 2016
Elas kord...
Elas kord poiss, kellel oli kolm ema. Kaks olid suhteliselt normaalsed, aga vot esimene, see oli natuke napakas. Muudkui nõudis, et käed oleks puhtad ja koolitööd tehtud, kõht täis, särk püksis... See ema vajas ka iga asja juures abi. Küll oli tarvis puid tassida, siis lund rookida, tube koristada, peenraid kasta. Arvutis ei tohtinud istuda ja telefoniga mängimise keelas ära.
Poiss ei armastanud selle ema juures elada. Eelistas hoopis teisi, kes lubasid kõike teha nii, nagu poiss ise tahtis. Sõi, kui tahtis, pesi, kui tahtis, käis, kus tahtis ja nii kaua kui isu oli. Nii ei seganud nemad poissi ega poiss neid.
Märkamatult kasvas poiss meheks ja avastas, et ei oska midagi ega tea tuhkagi. Tööle teda ei võetud ja kaaslased põlgasid rumalaks.
Targad emad hakkasid poega häbenema ja kihutasid ta kodust välja.
Viimases hädas läks poeg napaka ema ukse taha. Ega ta ise ka uskunud, et ema poja tuppa kutsub ja enda juurde elama võtab. Aga see ema võttis. Sellepärast, et hoolis ja armastas.
Ma räägin ju, et napakas.
Poiss ei armastanud selle ema juures elada. Eelistas hoopis teisi, kes lubasid kõike teha nii, nagu poiss ise tahtis. Sõi, kui tahtis, pesi, kui tahtis, käis, kus tahtis ja nii kaua kui isu oli. Nii ei seganud nemad poissi ega poiss neid.
Märkamatult kasvas poiss meheks ja avastas, et ei oska midagi ega tea tuhkagi. Tööle teda ei võetud ja kaaslased põlgasid rumalaks.
Targad emad hakkasid poega häbenema ja kihutasid ta kodust välja.
Viimases hädas läks poeg napaka ema ukse taha. Ega ta ise ka uskunud, et ema poja tuppa kutsub ja enda juurde elama võtab. Aga see ema võttis. Sellepärast, et hoolis ja armastas.
Ma räägin ju, et napakas.
Lumeluule
TALVESOOV
Õpetajad võiksid
olla nagu karud:
suvi otsa käiksid,
maiustaksid marjus.
Koguks kokku rikka-
likud talvevarud,
talveaja pika
veedaks külmavarjus
korteris või koopas.
Poleks väga vahet.
Elu oleks rööpas.
Ära jääks mu kahed.
olla nagu karud:
suvi otsa käiksid,
maiustaksid marjus.
Koguks kokku rikka-
likud talvevarud,
talveaja pika
veedaks külmavarjus
korteris või koopas.
Poleks väga vahet.
Elu oleks rööpas.
Ära jääks mu kahed.
LUMEAEG
Pehme valge lumi langeb.
Matab kohevasse hange
metsad, pargid, veed ja puud,
õpilased koolitruud,
lasteaia kubujussid,
peatused ja koolibussid,
koolirajad, koolimajad.
Kaugelt tulnud õpetajad
meenutavad lumemeest.
Veel võib suure vaevata
kaotsiläinu kaevata
välja lume seest.
Matab kohevasse hange
metsad, pargid, veed ja puud,
õpilased koolitruud,
lasteaia kubujussid,
peatused ja koolibussid,
koolirajad, koolimajad.
Kaugelt tulnud õpetajad
meenutavad lumemeest.
Veel võib suure vaevata
kaotsiläinu kaevata
välja lume seest.
NOVEMBER
Ongi käes november!
Teises käes on ämber.
Kus vaid hakkab silma
pimedust ja külma,
laon need ämbri sisse.
Viin konteinerisse.
Teises käes on ämber.
Kus vaid hakkab silma
pimedust ja külma,
laon need ämbri sisse.
Viin konteinerisse.
Friday, September 16, 2016
Võõras pink
Üks mees leidis endale ilusa pingi. Koju, köögiakna kõrvale, katuseräästa varju.
Mees polnud varem kunagi võõrast võtnud, aga seekord said käed oma tahtmise ja vedasid vara sinna, kus see rohkem vajalik. Poleks vaev olnud ise kah valmis teha, aga milleks?
Mees oli just vanemad matnud ja nooriku majja toonud. Ilus tugev noor mees oli.
Käis noorikuga isa-ema kalmu kohendamas ja siis nägigi: kena korralik pink paar kääbast kaugemal. Ilma lörtsida.
Kõrval külas olid eite-taati elanud. Lapsi polnud, ainult teineteise jaoks olidki. Pikk elu väsitas eide ära. Tuli taadil ta kabelimäele kanda. Taadil jalad viletsad, ehitas pingi, et saaks eide juures juttu puhumas käia. Kedagi teist nii lähedast rohkem polnud ju. Aga ei antud pikalt käia, toodi varsti eide kõrvale pikka und magama.
No ja nii see iste siin seisis. Täitsa uus ju veel. Ja istujaid ei ühtegi.
Mees vedis pingi koju, noorik noomib: "Kabelimäelt midagi koju ei tooda! Vii tagasi!"
Aga mees ei võta kuulda.
Õhtul lähevad magama, öösel noorik tunneb: keegi vaatab!
Teeb silmad lahti, näeb: naaberküla kadunukesed istuvad sängiotsa peal, põrnitsevad.
Noorik kohkus, ajas mehe üles.
Mees nägi sama, hakkas jalaga sahmima: "Kas te kaote!"
Aga vanapaar ei kao kuhugi. Vahivad.
Noored tunnevad, kuidas asemeservad kõrgeks kasvavad. Nagu augus magaks! Ja tekk läheb raskeks, nagu rõhuks koorem mulda rindade peal. Vanapaar üleval kõrgel sängijalutsis aga vahib ainiti. Uinuda ei anna.
Kukelauluga alles kadusid.
Noorik hädaldab: "See kõik puha pingi süü. Vii tagasi!"
Mees viibki, aga kae häda! Seisab kääpa peal, surub istmejalad vastu maad, aga pink ei tule käte küljest lahti!
Tuligi sama targalt koju tagasi.
Läksid noorikuga koos. Proovisid õli ja peitli ja ristimärgiga - kasu ei miskit!
Kodus tulevad käed lahti küll, aga siis jälle öösel vanapaar painamas. Kaua sa jaksad niimoodi magamata elada!
Küsisid külatargalt, see arvas, et ehk valvamine aitab. Et istugu mees mõned ööd kääpa juures pingil ja põletagu küünalt. Ehk kalmulised annavad andeks ja lasevad vabaks.
Mees läkski. Noorik üksi ei lubanud, käis istus kõrval. Midagi iseäralikku ei juhtunud. Hommikul mees tundis, et peopesad tulevadki juba lahti, ainult sõrmed on veel pingis kinni.
Läks mees teisel öösel uuesti. Noorik ühes. Istusid, põletasid küünlaid. Hommikul mees tundis: ainult pooled sõrmed veel pingi küljes kinni.
Läksid kolmandalgi ööl. Ehk saab hommikuks karistusest priiks!
Istusid. Põletasid küünlaid. Mitu ööd magamata - noorik jäi kesköö paiku mehe õla vastas tukkuma. Ärkab viimaks üles, näeb: tema ise kägaras pingi peal, aga meest ei kuskil. Otsis ja otsis, ei midagi. Viimaks arvas, et ju tulid mehel käed pingi küljest lahti ja läks koju puhkama. Et ei hakanud noorikut äratama ja süles ära kanda ei jaksanud. Keha ju unetusest kurnatud.
Naine läks koju. Oli natuke kurigi, et mees ta sedasi matuseaeda maha jättis. Aga meest ei olnud kodus ka.
Küll oodati, et ehk ikka ükskord ilmub, aga ilmaaegu kõik.
Naine nägi küll paar korda unes, kuidas too kummituslik vanapaar oma hauaplatsil kõrvuti istub ja tühjusesse vahib, aga istme asemel on tema mees kägaras tagumikkude all. Nojah, aga see on ju kõigest unenägu.
Mees polnud varem kunagi võõrast võtnud, aga seekord said käed oma tahtmise ja vedasid vara sinna, kus see rohkem vajalik. Poleks vaev olnud ise kah valmis teha, aga milleks?
Mees oli just vanemad matnud ja nooriku majja toonud. Ilus tugev noor mees oli.
Käis noorikuga isa-ema kalmu kohendamas ja siis nägigi: kena korralik pink paar kääbast kaugemal. Ilma lörtsida.
Kõrval külas olid eite-taati elanud. Lapsi polnud, ainult teineteise jaoks olidki. Pikk elu väsitas eide ära. Tuli taadil ta kabelimäele kanda. Taadil jalad viletsad, ehitas pingi, et saaks eide juures juttu puhumas käia. Kedagi teist nii lähedast rohkem polnud ju. Aga ei antud pikalt käia, toodi varsti eide kõrvale pikka und magama.
No ja nii see iste siin seisis. Täitsa uus ju veel. Ja istujaid ei ühtegi.
Mees vedis pingi koju, noorik noomib: "Kabelimäelt midagi koju ei tooda! Vii tagasi!"
Aga mees ei võta kuulda.
Õhtul lähevad magama, öösel noorik tunneb: keegi vaatab!
Teeb silmad lahti, näeb: naaberküla kadunukesed istuvad sängiotsa peal, põrnitsevad.
Noorik kohkus, ajas mehe üles.
Mees nägi sama, hakkas jalaga sahmima: "Kas te kaote!"
Aga vanapaar ei kao kuhugi. Vahivad.
Noored tunnevad, kuidas asemeservad kõrgeks kasvavad. Nagu augus magaks! Ja tekk läheb raskeks, nagu rõhuks koorem mulda rindade peal. Vanapaar üleval kõrgel sängijalutsis aga vahib ainiti. Uinuda ei anna.
Kukelauluga alles kadusid.
Noorik hädaldab: "See kõik puha pingi süü. Vii tagasi!"
Mees viibki, aga kae häda! Seisab kääpa peal, surub istmejalad vastu maad, aga pink ei tule käte küljest lahti!
Tuligi sama targalt koju tagasi.
Läksid noorikuga koos. Proovisid õli ja peitli ja ristimärgiga - kasu ei miskit!
Kodus tulevad käed lahti küll, aga siis jälle öösel vanapaar painamas. Kaua sa jaksad niimoodi magamata elada!
Küsisid külatargalt, see arvas, et ehk valvamine aitab. Et istugu mees mõned ööd kääpa juures pingil ja põletagu küünalt. Ehk kalmulised annavad andeks ja lasevad vabaks.
Mees läkski. Noorik üksi ei lubanud, käis istus kõrval. Midagi iseäralikku ei juhtunud. Hommikul mees tundis, et peopesad tulevadki juba lahti, ainult sõrmed on veel pingis kinni.
Läks mees teisel öösel uuesti. Noorik ühes. Istusid, põletasid küünlaid. Hommikul mees tundis: ainult pooled sõrmed veel pingi küljes kinni.
Läksid kolmandalgi ööl. Ehk saab hommikuks karistusest priiks!
Istusid. Põletasid küünlaid. Mitu ööd magamata - noorik jäi kesköö paiku mehe õla vastas tukkuma. Ärkab viimaks üles, näeb: tema ise kägaras pingi peal, aga meest ei kuskil. Otsis ja otsis, ei midagi. Viimaks arvas, et ju tulid mehel käed pingi küljest lahti ja läks koju puhkama. Et ei hakanud noorikut äratama ja süles ära kanda ei jaksanud. Keha ju unetusest kurnatud.
Naine läks koju. Oli natuke kurigi, et mees ta sedasi matuseaeda maha jättis. Aga meest ei olnud kodus ka.
Küll oodati, et ehk ikka ükskord ilmub, aga ilmaaegu kõik.
Naine nägi küll paar korda unes, kuidas too kummituslik vanapaar oma hauaplatsil kõrvuti istub ja tühjusesse vahib, aga istme asemel on tema mees kägaras tagumikkude all. Nojah, aga see on ju kõigest unenägu.
Monday, May 2, 2016
Porr ja Päike
Ühel pilvitul pühapäeval jooksutas Päike oma vilkaid kiiri lobisevatel jõekärestikel, puhkevate pungadega puude tihenevais võrastikes, kivikangrutes ja majakatustel, teekruusateradel ja heleroheliste murututtide vahel.
Pargiserval, kõige kõrgema pärna päevapoolsel tüvel, jäi päikeselaiku pisike Porr.
Päike kõditas Porri oma sooja kiirega ja Porr kutistas oma pika kooldus nokaga päikest. Päikeselaik liikus puuvõra poole ja Porr keksis tema järel aina kõrgematele okstele, kuhu ta varem kunagi asja polnud teinud. Üheskoos jõuti kõige ülemisele ladvaraole.
Maailm oli värske, kevadvärviline ja väga ilus.
"Aitäh!" õhkas Porr.
"Mille eest?" muheles Päike.
"Selle eest, et ma siia sattusin," tunnistas Porr.
"Selle eest võid hoopis ennast tänada," uskus Päike.
Aga Porr teadis, et üksi poleks ta iial nii kõrgele sattunud või kui olekski, poleks see olnud sama võrratu paik.
Pargiserval, kõige kõrgema pärna päevapoolsel tüvel, jäi päikeselaiku pisike Porr.
Päike kõditas Porri oma sooja kiirega ja Porr kutistas oma pika kooldus nokaga päikest. Päikeselaik liikus puuvõra poole ja Porr keksis tema järel aina kõrgematele okstele, kuhu ta varem kunagi asja polnud teinud. Üheskoos jõuti kõige ülemisele ladvaraole.
Maailm oli värske, kevadvärviline ja väga ilus.
"Aitäh!" õhkas Porr.
"Mille eest?" muheles Päike.
"Selle eest, et ma siia sattusin," tunnistas Porr.
"Selle eest võid hoopis ennast tänada," uskus Päike.
Aga Porr teadis, et üksi poleks ta iial nii kõrgele sattunud või kui olekski, poleks see olnud sama võrratu paik.
Pyy pisarad
Elas kord tüdruk, Pyy nimeks. Rõõme oli tal palju, aga kurbus seda suurem: Vanataat oli talle armsama andnud ja siis jälle ära võtnud. Lubas tagasi tuua, kui Pyy sügava siniallika pisaraid täis nutab.
Pyy istus allika põhja ja hakkas nutma. Pisarad purskusid ja vesi pulbitses, pesi piirid piirituks ja uhas ääred ääretuks. Meelitas kitsed jooma ja oravad ojale. Kaldataimed rüüpasid ja keskpäevapäike kustutas janu. Ei jaksanud tüdruk allikat triiki täita.
"Vanataat narrib sind!" avastas tilderlind, kes tüdruku pingutusi pealt nägi. "Tahad, ma teen allikasängi servad kõrgemaks, et vesi voolama ei pääse? Täidad tingimused ja saad kaotatu tagasi."
Aga Pyy polnud päri.
"Vaata, kui palju rõõmu minu murest sünnib! Minu õnn toitis ainult mind ennast." Ja neiu nuttis edasi.
Pyy istus allika põhja ja hakkas nutma. Pisarad purskusid ja vesi pulbitses, pesi piirid piirituks ja uhas ääred ääretuks. Meelitas kitsed jooma ja oravad ojale. Kaldataimed rüüpasid ja keskpäevapäike kustutas janu. Ei jaksanud tüdruk allikat triiki täita.
"Vanataat narrib sind!" avastas tilderlind, kes tüdruku pingutusi pealt nägi. "Tahad, ma teen allikasängi servad kõrgemaks, et vesi voolama ei pääse? Täidad tingimused ja saad kaotatu tagasi."
Aga Pyy polnud päri.
"Vaata, kui palju rõõmu minu murest sünnib! Minu õnn toitis ainult mind ennast." Ja neiu nuttis edasi.
Must ja valge Donna
Laia soo keskel kõrgus küngas, künka peal asus tilluke küla ja küla keskele mahtusid kõrvuti kaks lossi: üks suur ja valge, teine väike ja tume. Väikses lossis elas Must Donna. Valge lossi uks seisis lukus. Selle võti olevat kunagi küla keskele sügavasse järve kukkunud ja keegi polnud iial üritanud ust muud moodi lahti muukida või akendest sisse piiluda. Ega poleks näinud ka – kardinad rippusid ees.
Külainimesed elasid oma elu: kasvatasid lambaid, harisid põldu, käisid soos marjul. Losse ei pandud peaaegu tähelegi, nii harjutud oldi, et üks seisab tühjalt ja laguneb kildhaaval ning ega Must Donnagi eriti sageli oma parki jalutama sattunud. Ainult ühe ülemise korruse aknal võis aeg-ajalt tema sünget siluetti märgata. Must Donna seisis seal, vaatas järve ja valge lossi poole ja keegi ei teadnud, mis mõtted ta peas liikusid või kas neid seal üldse oli.
Aga lugusid räägiti ikka. Et külas on küll ruumi kahele paleele, aga mitte kahele donnale. Et kui valgesse paleesse Donna peaks tekkima, läheb Must Donna minema. Aga selleks tuleb võti üles leida.
Keegi jälle teadis, et Must Donna viskaski võtme järve põhja ja et Valge Donna jäi niiviisi majja vangi. Et nähtavasti on ta sinna nõiutud.
Mõnikord isegi oodati, et võti üles leitaks ja Must Donna ära läheks. Ta polnud küll eriti suur ega rääkinud kellegagi, aga see vaikimine ja teadmatus ja tema mustad kummalised riided just tekitasidki kõhedust.
Külapoisid käisid järvepõhja katsumas, aga kus sa leiad! Järv on ju suur, võti väike ja põhi mudane.
Mõned rääkisid, et Must Donna on ise nõiutud. Et kui Valge Donna välja ilmub, muutub Must Donna konnaks ja põgeneb mäest alla rabasse. Et kunagi ta oligi konn.
Paaril korral oli mõni julgust saanud külapoiss kiviga Musta Donna lossi aknaklaase sihtinud. Pihta polnud veel keegi saanud. Viskajad kõnelesid, et Must Donna olevat äkitselt aknale ilmunud ja kivi suuna mujale keeranud.
Ühel päeval sõitis valge lossi ette mitu uhket tõlda ja hulk tagasihoidlikumaid sõiduriistu. See oli Valge Donna oma teenijate ja saatjatega. Tuli ta rabateed mööda või otse järvest? Keegi polnud tähele pannud.
Uksed kisti pärani, aknad paiskusid valla. Katus paigati ja trepid tehti korda, terrassid pühiti puhtaks ja pargimuru pügati lühikeseks. Maja sees ja ümber käis naer ja pillimäng, valges riides pidulised ei väsinud ööl ega päeval.
Külainimestel keelati järvest kala püüda, ujumas käia ja üldse selle kaldale sattuda. Pooled korjatud marjadest pidid nad Valgele Donnale tooma, poole karjast Valge Donna lauta ajama, poole põllusaagist Valge Donna aita laadima.
Musta Donna lossiuks jäi sestpeale suletuks. Ei nähtud enam tema tumedat siluetti sügavate aknakoobaste raamis. Sissepiilujad ei näinud samuti midagi - kardinad olid ees.
Keegi rääkis, et Must Donna oli Valge Donna kaugelt sugulane ja tal ei lubatud enam tumedas lossis elada. Keegi teadis, et Must Donna oli sünge olnud seepärast, et külarahva kurba saatust ette nägi, aga hoiatada ei saanud, sest Valge Donna oli ta kõnetuks nõidunud.
Mõni julges tasakesi Musta Donnat tagasi tahta, et Valge Donna minema läheks. Kõvasti ei tohtinud midagi öelda, sest kui Valge Donna kaaskondsed seda kuulnud oleks, saanuks soovija karmilt karistada.
Valge Donna ei läinud kuhugi. Koht oli ju ilus ja elujärg hea. Ei aidanud seegi, et mitmel korral salaja loss lukku pandi ja võti järvepõhja heideti.
Valget Donnat nähti sageli oma paleeakendel seismas ja Musta Donna lossi poole vaatamas. Keegi ei teadnud, mis mõtted ta peas liikusid või kas neid seal üldse oli.
Musta Donnat ei tulnud enam kunagi.
Külainimesed elasid oma elu: kasvatasid lambaid, harisid põldu, käisid soos marjul. Losse ei pandud peaaegu tähelegi, nii harjutud oldi, et üks seisab tühjalt ja laguneb kildhaaval ning ega Must Donnagi eriti sageli oma parki jalutama sattunud. Ainult ühe ülemise korruse aknal võis aeg-ajalt tema sünget siluetti märgata. Must Donna seisis seal, vaatas järve ja valge lossi poole ja keegi ei teadnud, mis mõtted ta peas liikusid või kas neid seal üldse oli.
Aga lugusid räägiti ikka. Et külas on küll ruumi kahele paleele, aga mitte kahele donnale. Et kui valgesse paleesse Donna peaks tekkima, läheb Must Donna minema. Aga selleks tuleb võti üles leida.
Keegi jälle teadis, et Must Donna viskaski võtme järve põhja ja et Valge Donna jäi niiviisi majja vangi. Et nähtavasti on ta sinna nõiutud.
Mõnikord isegi oodati, et võti üles leitaks ja Must Donna ära läheks. Ta polnud küll eriti suur ega rääkinud kellegagi, aga see vaikimine ja teadmatus ja tema mustad kummalised riided just tekitasidki kõhedust.
Külapoisid käisid järvepõhja katsumas, aga kus sa leiad! Järv on ju suur, võti väike ja põhi mudane.
Mõned rääkisid, et Must Donna on ise nõiutud. Et kui Valge Donna välja ilmub, muutub Must Donna konnaks ja põgeneb mäest alla rabasse. Et kunagi ta oligi konn.
Paaril korral oli mõni julgust saanud külapoiss kiviga Musta Donna lossi aknaklaase sihtinud. Pihta polnud veel keegi saanud. Viskajad kõnelesid, et Must Donna olevat äkitselt aknale ilmunud ja kivi suuna mujale keeranud.
Ühel päeval sõitis valge lossi ette mitu uhket tõlda ja hulk tagasihoidlikumaid sõiduriistu. See oli Valge Donna oma teenijate ja saatjatega. Tuli ta rabateed mööda või otse järvest? Keegi polnud tähele pannud.
Uksed kisti pärani, aknad paiskusid valla. Katus paigati ja trepid tehti korda, terrassid pühiti puhtaks ja pargimuru pügati lühikeseks. Maja sees ja ümber käis naer ja pillimäng, valges riides pidulised ei väsinud ööl ega päeval.
Külainimestel keelati järvest kala püüda, ujumas käia ja üldse selle kaldale sattuda. Pooled korjatud marjadest pidid nad Valgele Donnale tooma, poole karjast Valge Donna lauta ajama, poole põllusaagist Valge Donna aita laadima.
Musta Donna lossiuks jäi sestpeale suletuks. Ei nähtud enam tema tumedat siluetti sügavate aknakoobaste raamis. Sissepiilujad ei näinud samuti midagi - kardinad olid ees.
Keegi rääkis, et Must Donna oli Valge Donna kaugelt sugulane ja tal ei lubatud enam tumedas lossis elada. Keegi teadis, et Must Donna oli sünge olnud seepärast, et külarahva kurba saatust ette nägi, aga hoiatada ei saanud, sest Valge Donna oli ta kõnetuks nõidunud.
Mõni julges tasakesi Musta Donnat tagasi tahta, et Valge Donna minema läheks. Kõvasti ei tohtinud midagi öelda, sest kui Valge Donna kaaskondsed seda kuulnud oleks, saanuks soovija karmilt karistada.
Valge Donna ei läinud kuhugi. Koht oli ju ilus ja elujärg hea. Ei aidanud seegi, et mitmel korral salaja loss lukku pandi ja võti järvepõhja heideti.
Valget Donnat nähti sageli oma paleeakendel seismas ja Musta Donna lossi poole vaatamas. Keegi ei teadnud, mis mõtted ta peas liikusid või kas neid seal üldse oli.
Musta Donnat ei tulnud enam kunagi.
Subscribe to:
Posts (Atom)