Laenatud mees

Elas kord tüdruk, kes pakiliselt mehele kippus. Või mis tüdruk! Mehelemineku aeg juba ammu käes, isegi nagu möödas juba.

Nojah. Näitsik oleks läinud küll, aga polnud, kellele minna. Lõpuks jõudis oma murega nõia juurde.

Nõid esiti soovitas ikka edasi oodata ja otsida, aga sellega ei olnud muretseja enam sugugi päri.

No andis siis nõid abiotsijale vilepilli. Õpetas, kuidas ja mida mängida ning kuidas tähele panna, kust tulija siseneb. Et siis oleks vaja käigukoht kinni panna ja ära peita ja ongi mees majas. Aga mitte igaveseks. Kuueks aastaks. Rohkem kuidagi ei saa.

Piiga oli päri. Kuus aastat on vähe küll, aga mõnel teisel pole sedagi. Eks siis tuleb antud aeg lihtsalt korralikumalt ära kasutada.

Mehetahtja sammus koju tagasi, ehitas akendele luugid valmis ja uksele salaseina ettetõmbamiseks ning hakkas vilepilli puhuma. Puhus ja ise piilus, kust peigmees paistma hakkab. Aga ei tulnudki uksest ega aknast, vaid hoopis seina seest, vanast antennijuhtme august. Sinna torkas näitsik kähku vilepilli prundiks ette ja mees oligi majas.

Ja hea mees sattus. Päeval rassis mitme eest tööd teha ja öösel ei andnud sugugi asu. Elu läks ülesmäge ja lapsi sündis küll ühe-, küll kahekaupa.

Ainus mure, et kuus aastat hakkas täis saama.

Naine läks tagasi nõia juurde, anus: "Nii hea mehe andsid mulle, ära võta tagasi! Õpeta, kuidas teda edasi enda juures hoida!"

Aga nõid vastas: "Leping on leping. Kui jõu või valega vahele lähed, hakkavad kurjad asjad sündima. Lase mehel minna!"

Naine kõndis kurvalt koju. Rääkis mehele loo ära. Mees ju oma tulekut ei mäletanud. Minekupäeval kattis uhke pidulaua, andis mehele-lastele puhtad riided selga, ehtis ennast ka. Istusid viimast korda einet võtma.  Siis läksid koos, otsisid seina seest vile üles ja tõmbasid välja.

Mees, kes kõike hästi ja lausa suurepäraselt teha mõistis, oli naisele lahkumiskingiks peegli teinud. Ulatas peegli naisele ja ütles: "Kui kodus midagi lagunema hakkab, näita peeglist sinna valgust peale. Ma parandan koha ära. Kui igatsus liiga suureks läheb, vaata peeglisse. Ma vaatan vastu. Ainult ära liiga tihti vaata! Muidu saavad tulekukorrad otsa."

Kallistasid viimast korda ja mees läks minema. Naine pistis vile seinaauku tagasi.

Ja elas pere ilma isata edasi. Kõik püsis korras ja kui mõni asi suuremat mehejõudu vajas, sai sellele peeglist abi. Ja kui naise igatsus väljakannatamatuks paisus, võttis ta peegli kätte ja vaatas. Mitte ülearu tihti. Sõnakuulelik naine oli. Aga nii sügavalt küll, et sellest nii mõnigi laps peresse juurde sündis. Nüüd küll enamasti ühekaupa.

Aastakümned elati nii. Ilmarahvas imestas, aga naine ei käinud kellelegi oma elust rääkimas ja lapsed olid ka targu tasa.

Aga siis, ühel hommikul, oli pere pesamuna kogemata peegli kätte leidnud ja selle põrandale kildudeks pillanud. Ema kurvastas väga, aga last ei karistanud. Too ju isegi õnnetu. Mis siis ikka. Teised lapsed juba suured, enamus oma elu peal. Ega nad hätta ei jäta.

Naine mattis peeglikillud aianurka. Sinna sündis allikas. Naine vaatas allikasse, nägi meest vastu vaatamas. Kui igatsus peale tuli, käis naine nüüd allikal. Kui kuskilt lagunema kippus, viis allikast vett, valas peale. Ära paranes.

Noorim laps jõudis neiuikka.

Mees hakkas naist kutsusma: "Me juba pikalt eraldi elanud, tule minu juurde!"
Naine raputas pead: "Niimoodi läbi allika küll ei või. See oleks patt."
"Aga läbi seinaaugu?" muheles mees. "Too vile mulle, ma kutsun."
"Kuidas ma lapse jätan? Tal veel mees leidmata," muretses naine.
"Küll leiab," uskus mees. "Ta meil nii ilus ja usin."

Naine tõttas tuppa tütrega aru pidama. Tütar oli päri.
Naine tõmbas seina seest vile välja. Küll see oli vana ja väeti. Tea, kas teebki enam häält.
Aga nii kui auk seinas vabaks sai, hakkas selle tagant kellahelinat kostma ja see helin vedas tütre enesega ühes.

Ema esiti ehmatas, aga siis sai aru. Küllap keegi tüdrukut endale tahtis. Oligi kõige rohkem isa tegu ja nägu. Nüüd polnud naisel enam ühtegi ettekäänet varuks. Viis vile allikasse ja jäi kutset kuulama.