Juustest rätik

Elas kord tüdruk, kellele meeldis väga kududa. Sokke ja kindaid, kampsuneid ja kleite... Veel meeldis talle katsetada erinevate lõngadega: meriinovillast ja laamavillast, kašmiirvillast ja tallevillast, villaheidest ja koerakarvasegusest...

Ükskord, kui lõnga nappis, aga kudumisisu oli suur, hakkas mõte kiusama: kas juuksed ka kudumiseks kõlbavad?

Proovis. Kõlbasid küll.

Tüdruk kammis oma pikad kiharad kohevaks ja kammi külge jäänud karvad keris kerasse. Tasapisi edenes õlarätt - habras ja õhuke, aga nii teistmoodi.

Kord nägi vanamemm tüdruku tegemist pealt ja keelas: "Hull laps, mis sa ometi teed! Juuksekarvad tuleb kokku koguda ja ahjus põlema pista. Muidu kogub vanatühi need kokku ja valmistab endale nähtamatuks muutva kübara. Aga sina teed tema eest veel selle töö ka ära!"

Tüdruk ainult muigas ja kudus edasi. Ta polnud kunagi kuskil ühtki nähtavat vanapaganat näinud. Polnud kohanud ka kedagi, kes näinud oleks. Vanamemm polnud ju ka. Üks tobe muinasjutt, muud ei midagi.

Sai piiga viimaks ühel hilisõhtul räti valmis ja jättis toolileenile hommikut ootama. Aga hommikuks oli kudum kadunud.

Tüdruk pidas seda vanamemm süüks. Et küllap too oma suures ettevaatuses rätiku ära põletas. Käis ja tõreles, aga memm ei võtnud süüd omaks. Muutus ainult hirmus ärevaks.

Ärevus nakatas natuke tüdrukut ka. Mitte, et ta uskunud oleks, aga... Mine tea.

Pealt näha ei juhtunud midagi. Ainult teinekord tundus, et keegi läheduses kurja pilguga puurib. Nii, et haigusevimm keresse kipub.

Tüdruk ei mõelnud kaua, hakkas uut rätikut kuduma.

Sai ühel hilisõhtul tööga valmis, aga rätikut toolileenile hommikut ootama ei jätnud. Sidus hoopis pähe. Nähtamatuks ei muutunud, rätti koidikuks ära ei kaotanud, aga nägi öösel ühe kummalise unenäo. Et rehealuse nurgas vana riidekapi otsas on vanapagana pesa. Pahareti naine kammib seal oma pulstunud kasukat ja ehitab pesa pehmemaks.
Ju siis pojad tulekul.

Hommikul tormas tüdruk rehealusesse, pingutas silmi, mis pingutas, ei näinud imelikku midagi.

Tüdruk viskas räti peast ahjutulle, mõtles natuke, kuni tekkis üks üpris kummaline nõu: läks rehealusesse, pühkis kapipealse prügi villavaka sisse kokku, pani kapi otsa takku, õlgi, sulgi ja heiet asemele. Siis sammus tuppa, toppis vaka villa täis, segas ja kraasis hoolega, ketras lõngaks ja hakkas kuduma. Kudus rätiku valmis, sidus pähe ja oligi nii, nagu kahtlustas: ühes lõngaga oli ka vanatühja kehakarvad rätikusse kudunud. Ja mis nüüd juhtus? Tüdruk, rätik peas, nägi vanapagana käimised ära. Nii öösel kui päeval.

Paharetipere ei paistnud üldse nii hirmus kui arvati. Eriti, kui pojad sündisid. Pessa pistetud villad ja suled andsid küll paganatele väe loomade üle, nii et paari päevaga kõik kanad, haned ja lambad laudas hinge heitsid. Takk ja õled andsid paganatele sellise väe põllu üle, et seal kogu lina- ja viljasaak ära hävis.

Aga paganapojad olid nii toredakesed, et tüdruk aina rohkem ja rohkem nende seltsis aega veetis.

Mida vanamemm ja teised tüdruku pereliikmed sellest arvasid?

Nemad nägid vaid seda, kuidas tüdruk äkitselt hirmus kurjaks muutus: lõhkus ja laamendas, kakles ja küünistas, lõikus lähedasi kurjade sõnadega...

Millega lugu lõppes?
Mis sa ise arvad?