Elas kord poiss, kellel oli kolm ema. Kaks olid suhteliselt normaalsed, aga vot esimene, see oli natuke napakas. Muudkui nõudis, et käed oleks puhtad ja koolitööd tehtud, kõht täis, särk püksis... See ema vajas ka iga asja juures abi. Küll oli tarvis puid tassida, siis lund rookida, tube koristada, peenraid kasta. Arvutis ei tohtinud istuda ja telefoniga mängimise keelas ära.
Poiss ei armastanud selle ema juures elada. Eelistas hoopis teisi, kes lubasid kõike teha nii, nagu poiss ise tahtis. Sõi, kui tahtis, pesi, kui tahtis, käis, kus tahtis ja nii kaua kui isu oli. Nii ei seganud nemad poissi ega poiss neid.
Märkamatult kasvas poiss meheks ja avastas, et ei oska midagi ega tea tuhkagi. Tööle teda ei võetud ja kaaslased põlgasid rumalaks.
Targad emad hakkasid poega häbenema ja kihutasid ta kodust välja.
Viimases hädas läks poeg napaka ema ukse taha. Ega ta ise ka uskunud, et ema poja tuppa kutsub ja enda juurde elama võtab. Aga see ema võttis. Sellepärast, et hoolis ja armastas.
Ma räägin ju, et napakas.
2 comments:
No ma arvan, et see napakas ema polnudki tegelikult napakas, aga hoopis kõige targem kolmest. Ta teadis täpselt mida poisil elus vaja läheb, sest tema armastas poissi kõige rohkem. Kahjuks vahel ei oska me häid nõuandeid kohe hinnata, aga põhiline on see, et lõpuks sellest aru saame.
Nii armas lõpp :-)
Post a Comment