Aprillilumi

Tuiskab. „Valge pilvepuru,

miks sa peidad ärksa muru?

Ilm su valgusest ei nälgi!“

„Liiga palju sõrmejälgi

on su hingel vaja katta.“

„Need ei tulnud kutsumata.

Aednik käis ja külvas rohtu.“

„Olgu. Niipea siis ei kohtu.“

:D

Undseotsija Tarvet

Kes läheb unenägudest püüdma helesiniseid unistusi, kes sõnajalarohelist hingerahu...

Tarvet oli sängi heites seni ikka otsekui sügavmusta teadvusetusse vajunud, aga viimasel ajal värvus laugudetagune kirgaspunaseks niipea, kui mees uinumiseks silmad sulges. Nii eredaks, et palav hakkas ja magamisest midagi välja ei tulnud.

Iga ööga võttis see lõõsk suuremat võimust. Tuline uhk kõrvetas silmanahad servadest suletuks ja hakkas keha sisse kuumakoopaid ajama. Palavikuvaevas viskles Tarvet, aga polnud kedagi, kes talle külmamähist laubale tegema oleks tulnud. Isepäise inimese asi.

Just siis, kui Tarvet uskus end väsimuse ja kõrvetuse all kokku kukkuvat, tuli Undse. See, et põletusvaev tema tulemisega kokku käib, polnud oimamiseks oluline.

Päriselt see olla ei saanud. Unenäokski uskus Tarvet tüdruku liiga lüümeks. Ometi oli tulijal oma ja igatsust tekitav lõhn, hääl ja maitse. Jah, ka maitse, sest sellest, kuidas ta Tarveti huulte küljest tule enese sisse noolis, jäi suule marjamahlalik õhetus.

Undse tulekuga läks Tarveti olemine etemaks. Valu oli talutav, kui teadsid, et tüdruk seda ära võtma tuleb. Kõrbemiskuum oli lausa oodatud, sest selle kaotamine muutus üha nauditavamaks. Hommikuks suutis mees suigatadagi. Uni, kuigi üürike, kosutas vaimu ja keha.

Ometi asus uus häda ihunõtruse asemele. Tarveti hing sai vaevatud. Undse tõi une, aga ärgates oli mees taas ihuüksi ja see rõõmutus räsis ehk rohkemgi kui õhtune tulepiin.

"Jää minuga!" keelitas Tarvet kui tundis, et unetukk taas tulekul. "Ole hommikuni! Jää päevaks. Jää nädalaks. Jää nii kauaks, et ära minemine üldse meelest läheb!" tahtis Tarvet, aga Undse vangutas vaid naeratades pead: "Sa pead ise mind otsima tulema!"

Võimatu.

Tarvet oleks ju kohemaid teele asunud ja viimse kui paiga otsides läbi trampinud, aga tüdruku rada viis lahkudes liiga kaugele. Undse taandus ja haihtus iga une tulekuga kuhugi sügavale Tarveti siseilma ja sinna mees neidu taga ajama minna ei mõistnud.

Tarvet ei taibanud muud teha, kui põimis tüdruku pikad unenäokarva juuksed enesele ihu ümber, sõlmis oma käsivarred tugevasti tüdruku ümber, hoidis huultega Undse suust ja pilguga piiga silmadest ning siis, samal hetkel, kui teadvus tuhmuma hakkas, tundis Tarvet, kuidas nimetu vägi teda veeretab, väänab ja pahempidi veab.

---

Ma tean. Hommikuti oleme paljuski teist nägu. Ülevalgustatud. Viimse nahakurruni viimistletud. Ainult juuksed jäävad samaks. Ma tean. Mulle meeldib enesekindlus, millega Sa end küünarnukkidele kergitad, et kõrbevale sisemusele kastmist küsida. Ja seda, ega ma kuhugi lahkuda plaani. Kuhu veel? Kui isegi siit mu üles leidsid. :)