Monday, October 11, 2021

Buss ja buldooser

Väikese küla servas, ei mäleta täpselt, kus, kõrvu jäid seisma buldooser ja keskmine reisibuss. Pärast poolt tundi piinlikku vaikust ja lähedalpüsimist buldooser köhatas argsi ja alustas küsimist:

"Mis siis ka linnasliiklejat meie kanti on toomas? Mõni sündmus või tööots või niisama diislit joomas?"

"Tunnistan rõõmuga, seekord on selline seis: üle pika aja üks korralik ametireis," mahaununend matkakott pakitaskus, ühissõiduk vestlusse laskus. "Küllap tead omast käest: meil ju teist aastat iga päev maskiball. Hea, kui vahel harva ka liikuma pääseb. Muidu enamjaolt uluall. Kippus meelest minema juba, milleks üldse mind kunagi loodi. Hakkad eneselegi tunduma pigem püsiväljapaneku moodi."

"Meie siinset lepikunurka suure maailma mured veel väga pigista. Igal hommikul jälle käivitu, mulda maitse ja päikse käes higista," vastas buldooser kohmetult puhkides ja ainsa kojamehega laubalt puulehti pühkides.

"Olen ikka teid imetlenud," tunnistas buss veidi kadedalt. "Ükskõik mis pinnase peal kõnnite kindlalt ja kabedalt. Maanteel teid ise sõitmas ei kohtagi väga. Enamjaolt ringi vurate treileriga. Veel näen, et ükskõik, kas müttate külas või linnas - teie abi on asendamatu ja alati hinnas!"

"Oh, noh..." buldooseril mõte läks sassi. "Teid olen jälginud kõrvalt kui kõrgemat klassi. Meie siin, roomikud roostes ja  värvituks kraabitud sahad... Te käite riigist riiki, kus sina, süda, vaid tahad!"

Tänulik läige täitis bussil kõik akendeavad: "Seal on ju kiirteede maksud ja võõrad liiklemistavad; sõidumeerik ja lõhkiminevad kilometraažid; tunde kestvad ummikud, mürgised heitegaasid..."

Nii oma tund aega jagati helgeid ja tuhmimaid tahke. Laiali minnes mõlema meel oli kosutust saanud ja lahke.

"Näe, kuidas igas elus on omad miinusepooled! Kõige parem on olla ikka just täpselt see, kes sa oled."