Kuningapoeg ja kolm kuningatütart

Elas kord kuningapoeg, kes läks naaberkuningriigi kuningatütarde hulgast endale naist võtma. Naaberkuningriiki läks küllap sellepärast, et naaberkuningriigi kuninga tütred meeldisid talle väga ja naist võtma läks sellepärast, et... no millepärast ikka naine võetakse!

Kuningapoeg valis tütarde hulgast vanima. Vanima valis küllap seepärast, et keskmine oli juba kositud ja noorim oli veel liiga noor. Kuna vanimale tütrele kosilane väga meeldis, korraldatigi kihluspidu.

Kuningapoeg tantsis keskmise õega ja kuningapoeg tantsis noorima õega. Vanima õega tantsis kuningas kõige rohkem. Küllap seepärast, et nii on kombeks.

Kui kuningapoeg parajasti ei tantsinud, ajas ta õdedega juttu. Kuningapojale meeldisid need vestlused väga. Keskmise õega küllap seepärast, et too oli lõbus ja särtsakas. Noorima õega küllap seepärast, et too oli tark ja vaimukas. Vanima õega juba seepärast, et nii on kombeks.

Vanim õde muutus tusaseks. Pidu näis järjest igavam ja ta ise endale aina vanem, tuimem, rumalam ning inetum. Küllap seepärast, et talle üha vähem tähelepanu pöörati.

Vanim õde otsustas kihluse tühistada. Vanim õde ütles, et nii pole õige. Et iga kuningatütar peaks tundma end huvitava, noore ja ilusana ning leidma selle, kes ta nii paistma paneb. Ja iga kuningapoeg peaks leidma endale printsessi, kes oleks kuningapoja jaoks kõige särtsakam, lõbusam, targem ja vaimukam. Kuningapoeg noogutas. Jutt ju arukas. Ainult et kuningapojal polnud praegu sellisteks juttudeks isu. Tema eelistas hoopis keskmise õe nalju naerda ja noorima õe vaimukusi nautida.
Vanima õe tuju sai seega täiesti rikutud.

Mis sa arvad, kas kuningapojast ja vanimast õest sai paar?
Sai ikka. Küllap seepärast, et kihlus oli korra juba välja kuulutatud. Ja seepärast, et vanimale õele meeldis kuningapoeg väga. Eriti kui teisi inimesi läheduses polnud. Ma arvan, neil hakkas olema väga väike õukond.

Kas nad õnnelikuks ka said?
Küllap said. See on ju muinasjutt ja muinasjuttudel on ikka õnnelik lõpp.

Lugu jänesest, kes tuult kinni hoidis

Elas kord jänes, kes tahtis joosta kiiremini kui tuul, aga tuul ju kaval ja väle, jänesel oli tegu, et kannulgi püsida.

Ent ühel päeval, kui tuul parajasti tiheda pajupõõsa taga hinge tõmbas, õnnestus pikk-kõrval ta sabast kinni sasida.
"Ihhii!" võidurõõmutses jänes. "Eks katsu veel kihutada! Nüüd olen mina sinust kiirem!"

Jänes tahtis kohe võidujooksus oma üleolekut näidata, kuid oh häda! Kuidas sa lippad, kui tuult taltsutada tarvis? Hoiad teist kõvasti paigal, siis ei suuda ise sammugi teha. Lased lõdvemaks, tuiskab ees minema. Hoiad küll sabast, aga tagumiseks jääd ometi.

"Hei, tuttsaba!" hõikas jänes läheduses kepslevat liigivenda. "Proovi, kas suudad tuulest kiiremini joosta!"
Kutsutu hilpaski üle orasepõllu, tuul jäi nukralt välja äärde vahtima. Tema händ oli ju jänese käpalõksus.
"Hoia nüüd sina, mina jooksen!" tahtis jänes, kui vudija tagasi jõudis, aga ei tollel olnud enam aega: oksad vaja laasida ja rebast narritada.

Nii jäi jänes järgmist möödujat ootama. Keksiski varsti uus kandidaat kohale.
"Hei, välejalg! Proovi, kas suudad tuulest kiiremini joosta!" utsitas vihurivalvaja. Kohalekeksinu proovis ja suutiski.
"Hoia nüüd sina, mina jooksen!" soovis jänes, kui liduja tagasi jõudis, aga ei tollel olnud enam aega: muru vaja pügada ja pojad hüppama õpetada.

Nii käis veel mitu haavikuisandat-emandat koivakiirust näitamas, aga tuult hoidma polnud neist keegi päri.
Ega oleks nad teist korda joostagi tahtnud. Mis sa ikka paigalseisjaga võidu silkad!

Lõpuks sai tuulekimbutajal kiusamisest himu täis. Lasi vihuri saba lahti ja lootis, et saab segaduses vabanejast kas või paari hüppe jagu edumaad, aga jänesel olid pikast seismisest koivad kanged ning tuulel vangis viibimisest tuju paha: tugev puhang tõukas kikk-kõrva külili ja sinna ta tükiks ajaks vedelema jäi. Hea veel, et rebase või kulli kätte ei sattunud.