Lugemistõbi

Tead, üsna siin lähedal elab üks ema.
No küll oma lastega hädas on tema!
Tõi arvuti koju, kuid neil puudub huvi.
Hea seegi, et osadeks lahti ei kruvi.

Mobiilid said ostetud tippklassi mudelid.
Need laokil on sahvris, kus purgid ja pudelid.
Ei huvita filmid, mis facebook'i lingitud,
Wii mängukonsool seisab karbis, kuis kingitud.

No on ikka imelised ja tavatud!
Mismoodi küll selliseid pidada kodus?
Nad niipea, kui võimalik, kohe, kui avatud,
aega veedavad küla raamatukogus.

Mõisakooli!

Sügisesse jõuab aasta.
Külm ja kisub sajule.
Paras aeg on kooli naasta,
anda kütust ajule.
Kinnitada sinna tarkus
kindlamalt kui kruviga,
vallutada mõis ja park, kus
õhinal ning huviga
avastada, luua, leida,
ühist vankrit vedada,
sõbraks saada, sõpru hoida,
endast lugu pidada.

Ämbliku mure

Ämblik oli endale sõstrapõõsasse pesa ehitanud. Kena kodu sai: lehed tihedalt kokku kootud, küpsed marjad ukseümbrust ehtimas. Lähiajal võis beebisid majja oodata. Rõõmu kui palju!

Eks see ole edevus ka, mis laseb ilust pimestada ja ohutuse unustada.

Nüüd nägi Ämblik, et perenaine ligineb, suur marjaämber näpus.
"Ongi mu õnnelikul elul ots peal!" hädaldas Ämblik. "See tuleb, kisub korteri katki ja kui mind näeb, murrab ehk terve oksa ja viskab kes teab kuhu! Mis mu lastest niiviisi saab?"

Ämblik tormas naabritelt nõu küsima:
"Klaastiib, üleaedne! Perenaine tuleb marjule, lõhub ju pesa ära. Lapsed tulemas, mis ma teen?"

Mis Klaastiival naabri murest!
"Ise olid rumal. Oleksid oma põngerjad oksa sisse uuristanud, ei märkaks ta midagi. Nüüd lepi tagajärgedega. Pole päästa midagi."
Ise muigas ka veel.

Aga ämblik ei tahtnud kuidagi leppida.
"Kublatäi, üleaiamees! Perenaine tuleb marjule. Kuidas ma pesa päästan?"
Mis Kublatäil teise murest! Tal endalgi tegemist. Vaja ruttu nähtavamad lehed sirgeks triikida ja punane värv rohelisega üle maalida.
Tuiskas Ämblikust mööda ja turtsatas ainult: "Ise tegid, ise kannatad!"
Südames lootis, et Ämblikku silmates tema pahateod ehk ei paista.

Ämblik ise ehk kannatakski, aga lapsed ju tulekul!
Lehvitas möödalendajatele, peatas viimaks Sirelisuru, kes varjulist munemispaika valis.
"Suru, näe, perenaine tuleb marjule! Kuidas ma oma pesa peidan?"

"Vahi kus! Tulebki! Aitäh, et ütlesid. Ma siis üritan veel omadega natuke kannatada. Mis mure sul oli? Kodu pärast kardad? Ära peida midagi. Katsu hoopis nähtaval püsida. Ei tema su pesa purusta. Kui näeb, oskab hoida hoopis."
"Arvad?"
"Mis siin arvata. Sa ju põõsale midagi paha ei tee. Aitadki veel. Aga abi küsimisega ole teinekord ettevaatlikum. Hea, et mina sattusin. Oleks rästas maandunud, oleksid palju hullemas hädas."

Perenaine jõudis pärale. Noppis ja noppis ja nägi ämbliku ka ära. Ei teinud tõesti kurja. Ei kiljatanudki. Jättis talle hoopis ukseümbruse marjad alles.

Aga seda küll perenaise silm ei sallinud, et paar kuivanud varretüügast põõsast välja turritas ja mõnes kohas sõstralehed punakad ja kupladest krussis. Korjas kahju saanud kohad välja ja hävitas ära.

Kolm kiikujat

Tead, ühel õhtul (või mis õhtul, ikka päris öö oli juba), lippasin viimast raksu koera pissitama ja et siis ühe tuhinaga toon pesud ka nöörilt tuppa (või mis sa kottpimedas ikka lippad, majaotsas ei näinud näppugi suhu panna.)

Hommikuks lubati vihma. Eks nüüd kah juba riietel öörõskus sees, aga parem ikka, kui et päris märja kätte jäävad.

Maja taha, pesunööride poole, jagas aknasilm natuke valgust. Nii natuke, et mingit liikumishoogu hoomasin ja jutusahinat kuulsin. Aga tead ju, kuidas selle öise kuulmisega on: iga krõbin saab kahuripauguks ja oksaviibutus välgulöögiks.

Tõmbusin majanurga varju, piilusin, ise põgenemisvalmis. Ja tead, mis ma nägin?
Kolm ihualasti meest seisavad männi all, kiige ümber. Riided kuhjas puu kõrval maas. Sees kihvatas. Mis pilgarit siin võõra õue peal peetakse!?

Lähed sa küll üksipäini kolme korrale kutsuma. Ja kes teab, palju neid veel pimedast välja puistatakse.

Hea, et lapsi majas pole.

Jäin kuulama. Plaanisid, nagu näikse, võistu kiikuma hakata.

Millest ma aru sain, et võistu? Räägin ju, et kuulsin. Iga võistleja tõi veel maja nurga juurde lapiku kivi peale mingi kallisasja, et kes võidab, saab omale.

Kivi seisis mul siruulatuses, kui asju tõid, kartsin, et kohe-kohe jään toojatele silma. Mida toodi, ei saanud vaadata, sinna tuli ei ulatunud.

Paljukest sa öös aru saad, aga igaühes oli midagi isemoodset, mis mällu sööbis.

Üks paistis vibe ja libe sell: juuksed ühes kõrvadega tihedalt peadligi kammitud. Ettevaatlik selline, muudkui kuulatas, iga krõbina peale kangestus. Unustasin juba hingamise ära. Kui kivi juures käis, tundsin värske puidu ja saepuru lõhna. Metsamees? Saekaatrist keegi? Tuttav küll ette ei tulnud. Labajalad olid suured, aga pihud mehe kohta pisikesed. Sellistega vist ikka saagi ei hoia. Kiige peal algul vänderdas pisut, aga kui hoog sisse läks, kerkis päris kõrgele.

Teine oli ikka paras vägilane. Kasvult  Kalevipoeg, esmapilgul mitte ülearu arukas, loll ka mitte. Kämblad olid võimsad kui villkopad, kere kui kapsatõrs. Kus sihukest ametis peetakse? Ei mahu majassegi. Kiige peale astus, siis köied raksusid. Kartsin, et mitte ainult oksa kaela ei tõmba, vaid terve ilusa puu maha murrab. Aga kui hoo sisse sai, õõtsus üsna üles välja.

Kolmas jäi tegelikult kõige enam silma. Sarmikas soeng oli peas: kohev, läbisegi salk musta, salk valget. Ei saanudki aru, kas juuksuri tehtud või sünnist saati selline. Kiigel oli uljas ja osav. Poleks kõrgemad oksad ette jäänud, oleks vist üle võlli ringe teinud. Hakkasin tollele päris pöialt hoidma.

Ilmselgelt läks viimasel kõige paremini. Aga paistis, et see libe sell ja too toekas tegelane ei raatsi võitu käest ära anda. Ausus aususeks, aga ahnus ikka üle. Näen, et võtavad üheskoos nõuks võidumehel nahk üle kõrvade tõmmata.

Unustasin täitsa ära, kes ja kus olen. Röögatasin nii, nagu ma enamasti ikka röögatan, kui miski korralikult harja turri ajab: "Et te kaote! Kahekesi ühe kallal! Praegu võtan malaka ja kütan mõlemal kere kuumaks!"

Tead, mis nüüd juhtus? Kõik kolm jätsid jageluse, kahmasid riided ja... ja nüüd ma alles nägin naha üle kõrvade tõmbamist! Raksti olid esimesel ihukatted ümber, siristas eest luku kinni. Ennäe, valmis kobras! Kadus kraavi poole. Ropsti olid teisel roobad seljas, nööpis kuue eest kinni. Kanäe, karu ise! Kahlas kuuride taha. Vupsti oli kolmandal kasukas õlul. Tõmbas hõlmad vaheliti. Vahi imet, mu oma koer!
Sellepärast see salguline soeng nii tuttav ette tuligi!

"Mis see nüüd tähendas?" usaldasin uurida.
"Küsid veel. Sinu pärast ma tolle totaka võistlusmõttega lagedale tulin. Need tahtsid sulle ju niisama ja pikema jututa koti pähe tõmmata ning koju tassida. Kostiks või koduabiliseks, tont seda teab."
"Heldus küll! Oled sina alles kange verega!"
"Ei räägi sellest rohkem! Eriti kassile!" kõlas kindel keeld.
Ja ega ma olegi rääkinud. Tundsin, et kirja peab ometi panema. Et oskaksite ohust hoiduda.

Hommikul ei andnud hing asu. Läksin vaatama, et mis väärtasjad need olid, mis võistlejad kivi peale jätsid. Mis sina arvad?

No mis seal ikka olla sai.
Kopral oli oksapliiats. Karul mustikavars, marjad küljes. Ja koer... Koer oli minu küpsetatud lusikapannkoogi kivile kandnud. See tegi südame eriti soojaks.

Praegu vaatan aknast, et... pesud jäidki tuppa toomata!

Kaks külameest

Vanataat oli inimesemaimud maha külvanud ja näe, ühte külasse sündis kaks toredat poissi korraga. Üks ühte ja teine kohe kõrvale naabriperesse. Kummaski peres polnud suuremat rikkust kui need poisipõnnid ise. Seda huvitavam oli taadil vaadata, kuidas kasvamine käib, kui väärtuslikumat vara segamas pole.

Esimese pere poeg oli elav kui tulesäde. Teda jätkus igale poole ja kõike tahtis ta ise järgi proovida. Teise pere poeg armastas pigem pealt vaadata ja veel parem, kui lasti üldse niisama omaette konutada.

Poisid jõudsid karjaseikka.
Esimese pere poeg kuulis karjapoisse vilepilli puhumas ja ihkas eneselegi sellist. Proovis ja pusis. Valmis sai. Poiss mängis, aga tahtis veel paremat. Mässas ja meisterdas, kuni tema pill hõiskas kõige ilusamini. Võib-olla kõige kaunimalt kogu maailmas. Oma külas kindlasti.

Teine poiss ei arvanud pillipuhumisest midagi. Mis see tühi vaevab kõrva. Tema oleks teinekord linnudki vagaseks vajutanud. Istus karjastekivil, hea, kui viitsis loomad koos hoida. Enamasti ei viitsinud ka, aga õnneks sattus koer kohusetundlik olema.

Jõudsid poisid kündjaikka.
Esimene poiss õppis töö lennut ära. Ühtlasi huvitas teda, kuidas künnimasinat targemaks ja tõhusamaks teha. Joonistas plaane ja tülitas küla seppa, kuni oli ise parim sepp, kui mitte maailmas, siis külas kindlasti.

Teise pere poeg viitsis vaevu adra taga astuda. Õnneks oli hobune korralikult koolitatud.

Said poistest mehed.
Esimese pere poeg sattus sageli külast kaugemale. Oli ju vaja vaadata, kus ilmaelu kõige paremini korraldatud on. Lõpuks polnud ilmas kohta, mis käimata, ega asja, mis hakkajal mehel nägemata.
Naabrite poeg vedeles suure osa elust kodus ahju peal. Kui sinnagi viitsis ronida.

Kui Vanataat tundis, et saak koristamiseks küps, kutsus ta mehed enda juurde. Pikalt uurida polnud tarvis, oli ta ju kõike ise ülalt näinud. Näinud, et esimesse tallu sündinu on elus mõndagi õppinud ja kogenud. Oleks ehk veelgi, aga ühe elu sisse rohkem ei mahtunud. Taat külvas selle mehe hingekese uuesti suureks saama. Mine tea, milliselt veel seekord silma rõõmustab.
Laisk mees oli aga otsust oodates taevanurka tukkuma jäänud. Nii läks Vanataadil kah täitsa meelest, et toogi sai üles nopitud. Kui lõpuks meenus ja üles leiti, oli hingeke nii põrmuks pehkinud, et külvata poleks ka siis saanud, kui taadil tahtmist olnuks.