Eit ja taat bussipeatuses

Taat ootas bussilt eite koju. Eit tuli, aga näe kurja! Libe. Jäi bussi alla.
"Mis maainimese elul viga! Nagu heas Eesti filmis: kord buss all ja eit peal, siis jälle eit all ja buss peal!" muheles taat.

Ükskord

Ükskord võtab aeg mul kinni ümbert.

Näitab, mida igatsema jään.

Mälestuste jälgi täis on kamber.

Kahetsedes minekule säen.

Tundeid tuiskab, aega pole aga.

Olematuks tiksub jäänud tund.

Videvikuvaikus labidaga

päevadele peale lükkab lund.

Ükskord pole aega mõelda ümber.

Oodatult või äkki lõpeb tee.

Ükskord võtab aeg mul kinni ümbert.

Seni võiksid Sina olla see.

Vahel

Vahel meie elus võim on pahel.

Ekseldud saab eksimiste teel.

Otsust langetades, kahevahel,

meeleheitele on aetud meel.

Vahel, surudes end seinaorva,

soov on mitte olla nähtaval.

Vigu teeme, mida aeg ei korva.

Kleepumatud killud põrandal.

Vahel tundub armastuski ahel.

Köidik, milles murdub muukiv näpp.

Õnn, mis purjekana seilas lahel,

põhja vajub, nagu ankrukäpp.

Vahel vaist ja tunded alt meid veavad.

Teadvust ründab noorkuust ukselink.

Parastuseks leidub neid, kes teavad,

kus on sulle paslik piinapink.

- - -

Vahatab kuu

taeva mademeid,

sajanditeks kell 

tiksub sekundeid.

Mõelda ju võib:

aeg teeb terveks meid.

Iga tõve jaoks

ei ole arstimeid.

Pinisev pealekaebaja

Vanataat on maailma igasugu elajaid loonud. Hobuse, kes kannatlikkuse ja jõuga teistele eeskuju annaks; koera, kes võõraid omadest eemal hoiaks ja ilmale truuolemist õpetaks; käo, kes kergeusklikke karistaks; konna, kes kohanemisvõimet üles näitaks; teo, kes aja enda arvamise järgi liikuma paneb jne jne

Elas kord sääsk. Milleks sääsed on loodud? Et viriseda ja piniseda ja teisi elajaloomi oma pistenokaga torkida.

Rahulolematuseks jagus põhjuseid küll ja veel. Kord oli keegi temast suurem, siis jälle, et saledam. Kord tundus keegi ülekohtuselt liiga heal järjel ja sealsamas teine liiga ülevoolavalt õnnelik.

Kui sääsk ei suutnud nokka  naha vahele suruda, siis teise tegemistesse sai selle ometi pista ja pärast tervele külale vinguda.

Lendas sääsk lehma turjale. Kirjakul oli nahk paks ja saba vehkis koledasti. Süüa sääsk ei suutnud, aga selle nägi ära, et piimaandja kolm ampsu naabri karjaaia alt haukas.

Käisid need lopsakad võilillesalgud mõne korra lehma suust läbi, kadusid kõhtu ning jäägid jäid koogina kärbestele kortereid pakkuma, aga sääse seedimine ei leppinud niisuguse asjade kuluga mitte.

Sääsk sirises naabrile, et üleaedse lojus tema muru on näksanud.
Tüli alustuseks aitas sellest küll.
Edasi süüdistas üks teist aia lõhkumises, teine esimest vales ja varguses... Ei saadud enne pidama, kui lehm ohelikku pidi tapale taritud ja kurjategijale ots peale tehtud.

Sääsk magas sel õhtul õiglase und.

Järgmisel hommikul sattus sääsk sea selga. Noki, mis sa nokid, peale rasva ei saa suhu midagi. Ei veremaikugi! Aga seda jõudis märgata, kuidas kärssnina peretütre ei-tea-kuidas aedikusse sattunud pupe pori sisse tallas. Sääsk esitas peretütrele pika ja vigiseva kaebekõne. Tüli alustuseks aitas sellest küll.

Ei saadud enne pidama, kui rõngassaba süldiks keedetud ja ta pekine turjapealne tünnis soolas.

Sääse uni oli sel ööl veel etem.

Järgmisel hommikul maandus sääsk sahvrisse tõstetud leivaastja kaane peal. Urgitses ja puuris, aga kolmejalgsele auku sisse ei saanud, veretilkagi ei imenud välja. Ootas ja otsis, aga astja ei astunud sammugi ega osanud tema käitumise kohta justkui midagi ette heita. Sääsk surises ja nurises, nuhkis ja ohkis, kuni kogemata suures lennusaginas vastu riiulit tuiskas ja munakorvi kummuli ajas.

Ruttu-ruttu otsis sääsk perenaise kõrva üles ja kaebas talle, kuidas astja, va tõrges tegelane, sahvris möllu tegi ja ümberkaudsetele päris ohtlikuks osutub.

Imelik see lugu ju tundus, aga kuna perenaine oli viimase leivateo ajal sõrmenukid kramaskile sõtkunud, jagus tüli alustuseks sellest küll. Ei lõpetatud enne, kui astjal jalad alt saetud, võrud pealt võetud ja tõhus köögiriist laudhaaval lõkkes tuhaks põletatud.

Aga sääsk? Kui mitte ta ise, siis mõni sugulane  elab kindlasti õnnelikult tänapäevani. Või mis õnne selles pidevas rahulolematuses, virinas ja nurinas ikka on.

Kallasteta

Lörts viskub aknale

kõikenäitavaks katteks.

Valvava kutsika

igatsusniiske pilk.

Ukselink sõrmede vahelt

pudeneb pisarateks.

Veinipudelist niriseb

viimane ajatilk.

Tormi-iil katuseharjale

kinnitab jalgu,

kriipides pilpaid kui

küüniseid teritav kass.

Laternasuu jagab

seintele soolakat valgust.

Hingega koos kukub

kildudeks mõrane tass.

Taha ei vaata ja midagi

ette ei heida.

Elu on lühike, ilus

ja üksjagu õel.

Ükskõik, kas tuldi,

et uskuda, leevendust leida,

tõde jääb kadunuks

kahe kaarsillaga jõel.

„Mitte kunagi!“

jõkke laulavad haned.

Täiskuuta jaanuar

tujukalt nõretab veest.

Põgenen peeglitest,

öö võrra noorem ja vanem.

Suletud silmad

naeravad kurbusest.