Lugemistõbi

Tead, üsna siin lähedal elab üks ema.
No küll oma lastega hädas on tema!
Tõi arvuti koju, kuid neil puudub huvi.
Hea seegi, et osadeks lahti ei kruvi.

Mobiilid said ostetud tippklassi mudelid.
Need laokil on sahvris, kus purgid ja pudelid.
Ei huvita filmid, mis facebook'i lingitud,
Wii mängukonsool seisab karbis, kuis kingitud.

No on ikka imelised ja tavatud!
Mismoodi küll selliseid pidada kodus?
Nad niipea, kui võimalik, kohe, kui avatud,
aega veedavad küla raamatukogus.

Mõisakooli!

Sügisesse jõuab aasta.
Külm ja kisub sajule.
Paras aeg on kooli naasta,
anda kütust ajule.
Kinnitada sinna tarkus
kindlamalt kui kruviga,
vallutada mõis ja park, kus
õhinal ning huviga
avastada, luua, leida,
ühist vankrit vedada,
sõbraks saada, sõpru hoida,
endast lugu pidada.

Ämbliku mure

Ämblik oli endale sõstrapõõsasse pesa ehitanud. Kena kodu sai: lehed tihedalt kokku kootud, küpsed marjad ukseümbrust ehtimas. Lähiajal võis beebisid majja oodata. Rõõmu kui palju!

Eks see ole edevus ka, mis laseb ilust pimestada ja ohutuse unustada.

Nüüd nägi Ämblik, et perenaine ligineb, suur marjaämber näpus.
"Ongi mu õnnelikul elul ots peal!" hädaldas Ämblik. "See tuleb, kisub korteri katki ja kui mind näeb, murrab ehk terve oksa ja viskab kes teab kuhu! Mis mu lastest niiviisi saab?"

Ämblik tormas naabritelt nõu küsima:
"Klaastiib, üleaedne! Perenaine tuleb marjule, lõhub ju pesa ära. Lapsed tulemas, mis ma teen?"

Mis Klaastiival naabri murest!
"Ise olid rumal. Oleksid oma põngerjad oksa sisse uuristanud, ei märkaks ta midagi. Nüüd lepi tagajärgedega. Pole päästa midagi."
Ise muigas ka veel.

Aga ämblik ei tahtnud kuidagi leppida.
"Kublatäi, üleaiamees! Perenaine tuleb marjule. Kuidas ma pesa päästan?"
Mis Kublatäil teise murest! Tal endalgi tegemist. Vaja ruttu nähtavamad lehed sirgeks triikida ja punane värv rohelisega üle maalida.
Tuiskas Ämblikust mööda ja turtsatas ainult: "Ise tegid, ise kannatad!"
Südames lootis, et Ämblikku silmates tema pahateod ehk ei paista.

Ämblik ise ehk kannatakski, aga lapsed ju tulekul!
Lehvitas möödalendajatele, peatas viimaks Sirelisuru, kes varjulist munemispaika valis.
"Suru, näe, perenaine tuleb marjule! Kuidas ma oma pesa peidan?"

"Vahi kus! Tulebki! Aitäh, et ütlesid. Ma siis üritan veel omadega natuke kannatada. Mis mure sul oli? Kodu pärast kardad? Ära peida midagi. Katsu hoopis nähtaval püsida. Ei tema su pesa purusta. Kui näeb, oskab hoida hoopis."
"Arvad?"
"Mis siin arvata. Sa ju põõsale midagi paha ei tee. Aitadki veel. Aga abi küsimisega ole teinekord ettevaatlikum. Hea, et mina sattusin. Oleks rästas maandunud, oleksid palju hullemas hädas."

Perenaine jõudis pärale. Noppis ja noppis ja nägi ämbliku ka ära. Ei teinud tõesti kurja. Ei kiljatanudki. Jättis talle hoopis ukseümbruse marjad alles.

Aga seda küll perenaise silm ei sallinud, et paar kuivanud varretüügast põõsast välja turritas ja mõnes kohas sõstralehed punakad ja kupladest krussis. Korjas kahju saanud kohad välja ja hävitas ära.

Kolm kiikujat

Tead, ühel õhtul (või mis õhtul, ikka päris öö oli juba), lippasin viimast raksu koera pissitama ja et siis ühe tuhinaga toon pesud ka nöörilt tuppa (või mis sa kottpimedas ikka lippad, majaotsas ei näinud näppugi suhu panna.)

Hommikuks lubati vihma. Eks nüüd kah juba riietel öörõskus sees, aga parem ikka, kui et päris märja kätte jäävad.

Maja taha, pesunööride poole, jagas aknasilm natuke valgust. Nii natuke, et mingit liikumishoogu hoomasin ja jutusahinat kuulsin. Aga tead ju, kuidas selle öise kuulmisega on: iga krõbin saab kahuripauguks ja oksaviibutus välgulöögiks.

Tõmbusin majanurga varju, piilusin, ise põgenemisvalmis. Ja tead, mis ma nägin?
Kolm ihualasti meest seisavad männi all, kiige ümber. Riided kuhjas puu kõrval maas. Sees kihvatas. Mis pilgarit siin võõra õue peal peetakse!?

Lähed sa küll üksipäini kolme korrale kutsuma. Ja kes teab, palju neid veel pimedast välja puistatakse.

Hea, et lapsi majas pole.

Jäin kuulama. Plaanisid, nagu näikse, võistu kiikuma hakata.

Millest ma aru sain, et võistu? Räägin ju, et kuulsin. Iga võistleja tõi veel maja nurga juurde lapiku kivi peale mingi kallisasja, et kes võidab, saab omale.

Kivi seisis mul siruulatuses, kui asju tõid, kartsin, et kohe-kohe jään toojatele silma. Mida toodi, ei saanud vaadata, sinna tuli ei ulatunud.

Paljukest sa öös aru saad, aga igaühes oli midagi isemoodset, mis mällu sööbis.

Üks paistis vibe ja libe sell: juuksed ühes kõrvadega tihedalt peadligi kammitud. Ettevaatlik selline, muudkui kuulatas, iga krõbina peale kangestus. Unustasin juba hingamise ära. Kui kivi juures käis, tundsin värske puidu ja saepuru lõhna. Metsamees? Saekaatrist keegi? Tuttav küll ette ei tulnud. Labajalad olid suured, aga pihud mehe kohta pisikesed. Sellistega vist ikka saagi ei hoia. Kiige peal algul vänderdas pisut, aga kui hoog sisse läks, kerkis päris kõrgele.

Teine oli ikka paras vägilane. Kasvult  Kalevipoeg, esmapilgul mitte ülearu arukas, loll ka mitte. Kämblad olid võimsad kui villkopad, kere kui kapsatõrs. Kus sihukest ametis peetakse? Ei mahu majassegi. Kiige peale astus, siis köied raksusid. Kartsin, et mitte ainult oksa kaela ei tõmba, vaid terve ilusa puu maha murrab. Aga kui hoo sisse sai, õõtsus üsna üles välja.

Kolmas jäi tegelikult kõige enam silma. Sarmikas soeng oli peas: kohev, läbisegi salk musta, salk valget. Ei saanudki aru, kas juuksuri tehtud või sünnist saati selline. Kiigel oli uljas ja osav. Poleks kõrgemad oksad ette jäänud, oleks vist üle võlli ringe teinud. Hakkasin tollele päris pöialt hoidma.

Ilmselgelt läks viimasel kõige paremini. Aga paistis, et see libe sell ja too toekas tegelane ei raatsi võitu käest ära anda. Ausus aususeks, aga ahnus ikka üle. Näen, et võtavad üheskoos nõuks võidumehel nahk üle kõrvade tõmmata.

Unustasin täitsa ära, kes ja kus olen. Röögatasin nii, nagu ma enamasti ikka röögatan, kui miski korralikult harja turri ajab: "Et te kaote! Kahekesi ühe kallal! Praegu võtan malaka ja kütan mõlemal kere kuumaks!"

Tead, mis nüüd juhtus? Kõik kolm jätsid jageluse, kahmasid riided ja... ja nüüd ma alles nägin naha üle kõrvade tõmbamist! Raksti olid esimesel ihukatted ümber, siristas eest luku kinni. Ennäe, valmis kobras! Kadus kraavi poole. Ropsti olid teisel roobad seljas, nööpis kuue eest kinni. Kanäe, karu ise! Kahlas kuuride taha. Vupsti oli kolmandal kasukas õlul. Tõmbas hõlmad vaheliti. Vahi imet, mu oma koer!
Sellepärast see salguline soeng nii tuttav ette tuligi!

"Mis see nüüd tähendas?" usaldasin uurida.
"Küsid veel. Sinu pärast ma tolle totaka võistlusmõttega lagedale tulin. Need tahtsid sulle ju niisama ja pikema jututa koti pähe tõmmata ning koju tassida. Kostiks või koduabiliseks, tont seda teab."
"Heldus küll! Oled sina alles kange verega!"
"Ei räägi sellest rohkem! Eriti kassile!" kõlas kindel keeld.
Ja ega ma olegi rääkinud. Tundsin, et kirja peab ometi panema. Et oskaksite ohust hoiduda.

Hommikul ei andnud hing asu. Läksin vaatama, et mis väärtasjad need olid, mis võistlejad kivi peale jätsid. Mis sina arvad?

No mis seal ikka olla sai.
Kopral oli oksapliiats. Karul mustikavars, marjad küljes. Ja koer... Koer oli minu küpsetatud lusikapannkoogi kivile kandnud. See tegi südame eriti soojaks.

Praegu vaatan aknast, et... pesud jäidki tuppa toomata!

Kaks külameest

Vanataat oli inimesemaimud maha külvanud ja näe, ühte külasse sündis kaks toredat poissi korraga. Üks ühte ja teine kohe kõrvale naabriperesse. Kummaski peres polnud suuremat rikkust kui need poisipõnnid ise. Seda huvitavam oli taadil vaadata, kuidas kasvamine käib, kui väärtuslikumat vara segamas pole.

Esimese pere poeg oli elav kui tulesäde. Teda jätkus igale poole ja kõike tahtis ta ise järgi proovida. Teise pere poeg armastas pigem pealt vaadata ja veel parem, kui lasti üldse niisama omaette konutada.

Poisid jõudsid karjaseikka.
Esimese pere poeg kuulis karjapoisse vilepilli puhumas ja ihkas eneselegi sellist. Proovis ja pusis. Valmis sai. Poiss mängis, aga tahtis veel paremat. Mässas ja meisterdas, kuni tema pill hõiskas kõige ilusamini. Võib-olla kõige kaunimalt kogu maailmas. Oma külas kindlasti.

Teine poiss ei arvanud pillipuhumisest midagi. Mis see tühi vaevab kõrva. Tema oleks teinekord linnudki vagaseks vajutanud. Istus karjastekivil, hea, kui viitsis loomad koos hoida. Enamasti ei viitsinud ka, aga õnneks sattus koer kohusetundlik olema.

Jõudsid poisid kündjaikka.
Esimene poiss õppis töö lennut ära. Ühtlasi huvitas teda, kuidas künnimasinat targemaks ja tõhusamaks teha. Joonistas plaane ja tülitas küla seppa, kuni oli ise parim sepp, kui mitte maailmas, siis külas kindlasti.

Teise pere poeg viitsis vaevu adra taga astuda. Õnneks oli hobune korralikult koolitatud.

Said poistest mehed.
Esimese pere poeg sattus sageli külast kaugemale. Oli ju vaja vaadata, kus ilmaelu kõige paremini korraldatud on. Lõpuks polnud ilmas kohta, mis käimata, ega asja, mis hakkajal mehel nägemata.
Naabrite poeg vedeles suure osa elust kodus ahju peal. Kui sinnagi viitsis ronida.

Kui Vanataat tundis, et saak koristamiseks küps, kutsus ta mehed enda juurde. Pikalt uurida polnud tarvis, oli ta ju kõike ise ülalt näinud. Näinud, et esimesse tallu sündinu on elus mõndagi õppinud ja kogenud. Oleks ehk veelgi, aga ühe elu sisse rohkem ei mahtunud. Taat külvas selle mehe hingekese uuesti suureks saama. Mine tea, milliselt veel seekord silma rõõmustab.
Laisk mees oli aga otsust oodates taevanurka tukkuma jäänud. Nii läks Vanataadil kah täitsa meelest, et toogi sai üles nopitud. Kui lõpuks meenus ja üles leiti, oli hingeke nii põrmuks pehkinud, et külvata poleks ka siis saanud, kui taadil tahtmist olnuks.

Kuidas üks külamees endale teatri sai

Elas kord mees, kes suurema nurisemiseta põldu kündis, metsa lõikas või lehma lüpsis, aga südames oli tal nii suur unistus, et sellest õieti eneselegi rääkida ei tihanud. Mees tahtis teatrit! Päris päris teatrit kohe, kus lava ja lavatagune, näitlejad laval ja publik lava ees. Aga vaene mees oli. Kes vaesele teatrit tuleb andma!

Mis sina oleks teinud?

Mees, nii nagu inimesed enamasti, kui neil head mõtet ei tule, haaravad kõige imelikumast, läks järgmisel täiskuuneljapäeval nelja tee ristile, must kukk kaenlas. Tead-küll-kellega kaupa tegema.

Tead-küll-kes tuligi, aga teatas: "Hinnad on vahepeal tõusnud. Mis, mõtlesid tõesti, et kolme tilga kukeverega mu ära petad? Näen küll, mis sul kaenlas on. Ei jagu kogu sinu ega su kuke verest. Ikka hulga rohkem on tarvis."

No kust vaene mees rohkem võtab? Ega ta mingi mõrtsukas ole!

"Mine tea, mine tea kuidas elu pöörab!" kavaldas tead-küll-kes. "Kirjutame lepingu valmis. Jõusse läheb kohe, kui tingimused täidetud."

Nüüd oli vaene mees hädas. Kahetses kogu südamest, et jala ristmikule oli tõstnud, aga kus sa julged siin puigelda või põgeneda!

Ja lasi lepingu kirjutada, et kui tema varustab tead-küll-kelle kuhja verega, saab teatri vastu. Ja sedagi ainult paariks päevaks aastas.

Mine veel lolli peaga äri ajama!

Mees mõtles hommikul hirmuga, kelle vastu tal kogemata käsi võiks tõusta ja mis kuri sellest sünniks, võttis pambu õlale ja kõndis igaks juhuks kodust hoopis kaugemale ära.

Kõndis ja kõndis, kuni Kuhjavere küla vastu juhtus.

Esimese hooga rõõmustas vaene mees, et vaata kus! Nii võib ju ilma igasuguse verevalamiseta teatri kätte saada. Et petab küla nimega tead-küll-kelle ära. Aga siis taipas, et ega ta võõrast küla ometi kinkida ei või.

Jäi külla elama. Hakkas nii tubliks ja töökaks, et lõpuks valiti külavanemaks. Nii et justkui oligi küla varsti tema oma.

Aga sellega on uus häda. Inimesed kõik südame külge kasvanud. Kuidas sa annad ära? Kes teab, mis uus omanik nendega ette võtab.

Ei mõelnudki mees midagi tarka välja. Otsustas, et läheb ütleb lepingu üles. Tehku siis teine pool temaga mis tahes. Vähemalt ei lähe teisi kimbutama.

Aga vahepeal oli mehele pruut tekkinud ja see nägi ära, et teist miski vaevab. Ja uuris välja ka, mis.

Ja näita mulle pruut, kes peigmehel lihtsalt lubab minna, et too endale otsa peale teeks!

Pruut pidas külarahvaga nõu, kirjutas sellise kirja: "Tule järgmisel täiskuuneljapäeval küla vainule suure heinakuhja juurde. Ma ajan külarahva sinna kokku. Aga sa peida ennast kuhja sisse ära, muidu mõni veel märkab ja jätab tulemata. Vaata hoolega minu tare suunas. Ma ise olen viimane, kes tuleb, siis on teada, et kõik koos. Tulen täidan lepingu ja sina annad mulle teatri!"

Mees kõmpis lepingupaberit käest ära andma. Ei teadnudki, et pruut paberid ringi vahetas ja oma kirja lepingu asemele pistis. Läheb, kohtub tead-küll-kellega, ulatab paberi ja ütleb: "Ei se'st tule välja miskit. Tee nüüd Sina, mis heaks arvad!"

Teine loeb ja rõõmustab: "Tuleb-tuleb, miks ei tule! Nii teemegi!" Ja kadus kui tina tuhka. Mees jäi rumala näoga vahtima. Kirjast ei teadnud ju midagi.

Hommikuni ootas, midagi ei juhtunud. Läks raske südamega koju, nohistas vajalikke töid teha ja küla üle valvata.

Järgmise  täiskuuneljapäeva õhtul (vanasti käisid asjad ju ikka tasa ja targu) meelitas pruut mehe oma aita. Jootis talle magusat uneteed, laulis unelaulu peale ja kui mees oli magama jäänud, pani aidaukse väljast haaki ja puu ka veel igaks juhuks ette.

Läks pimedaks. Külarahvas hakkas vaikselt kogunema. Pruut ise kükitas juba varakult põõsas ja passis peale, kuidas tead-küll-kes end kuhja sisse ära peitis.

Rahvas kogunes ja kogunes. Natuke oli huvitav ja natuke hirmus ka.

Pruut teadis, kuhu poole kole külaline vahib, hiilis selja tagant ja surkas tollele kolmeharulise hangu istmikusse.

Haavatu kargas kisaga välja, aga pruut vinnas kuhja käru peale, sidus hobuse käru ette ja vedas kuhja nelja tee risti. Et säh, oled nüüd kuhja verega varustatud küll!

Hommikuks olnud kuhi kadunud ja teater püsti! Räägitakse, et tead-küll-kes ise olevat seal vahel vargsi vaatamas käinud, aga istuda ei olevat veel mitu aega saanud.

Timil

See oli mõne aasta eest, kui köögiakna juures askeldades sirelipõõsast haprad õievarred avastasin. Kuidas need sinna sattusid? Minu süül kindlasti mitte.

Kurekell. Vanades aedades tavaline, kuigi siis on ta õied enamasti hele- või sügavlillad. Minu üllataja oli tume, peaaegu must, aga kui õhtupäike sirelivõrast kiired läbi torkis, värvis ta paar kroonlehte veripunaseks.

Uskumatu ilu!

Äkitselt märkasin pisitillukest kätt, mis kaks leekivat tuhvlikujulist õielehte lahti sikutas. Ja poisikest käe küljes.
"Miks sa mu lille lõhud?" tõrelesin sõrmepikkuse tegelasega, kes jultunult oksaharus istus ja hangitud sussikesi jalga proovis.
"Ei tea, kust see korraga sinu omaks sai," nähvati vastuseks. "Hetk tagasi ei teadnud sa temast veel midagi."
"See on minu aed!"
"Ja need on minu sussid!" õrritas jupats, sirutas end sirelioksal kübeke pikemaks ja ähvardas: "Sa ära minuga tüli kisu! Nende jalanõudega jalas lendan sulle hea või kurja kaela, kuidas heaks arvan."
"Mismoodi?"
"Aga vaat niimoodi!" lõi tirivimm oma keebihõlmad laiali ja tegi mu pea ümber kolm päripäeva-ringi.
Õhtukaste säras kalliskividena murul ja puulehtedel, loojuv päike joonistas mulle krooni pähe, selga purpurse rüü ja korraga tundsin, kui rikas, hoitud ning õnnelik ma olen.
"Ja kui vastupäeva tiirutad?"
"Tahad tunda?"
"Ei."
Ninatarguke tuiskas tagasi sireliharusse  ja koputas tuhvlist välja sinna sattunud männiõietolmu kübeme.
"Mis su nimi on?"
"Timil," pillas poisike oma nime mulle kellukeseks kõrva ja hõljutas end üle kuurikatuse ja metsa, uinuva päikese suunas.

Inimesel juhtub igasugust. Ühe ja sama päeva sisse mahub rõõmu, nukrust, naeru, nurinaid. Kas ma just toda kuningatütretunnet taga igatsesin...

Sättisin oma õhtud nii, et vähemalt korraks sireli alla kükitama jõuaks, aga Timili sussid pidasid vist hästi vastu. Ei tulnud uut paari hankima või leidis selle mujalt.

Kurekell lõpetas õitsemist. Tilistasin viimast kellukakuljust ja - ennäe! - Timil tuligi.

"Hoidsin sulle sussipaari!"
Hapu muie levis üle Timili näo. "Ja mis sa vastu tahad?"
"Ei midagi."
"Valetad! Nägin küll, kuidas õhtust õhtusse põõsa all passides mind ootasid."
"Miks sa ei tulnud, kui nägid?"
"Inimesed! Tean teid küll. Ühest soovist sigineb teine. Varmad olete oma muresid ükskõik kui väikestele õlgadele vajutama."
"Ausalt, ma ei tahtnud midagi. Natukest seltsi ehk."
"No näed! Üksindustundest igatsesid vabaneda. Ja kuhu mina selle su meelest peitma pean?"
Timili hääl muutus üsna tõredaks, aga midagi ta mu pilgus vist märkas. Midagi, mida seal varem polnud. Lõi keebihõlmad laiali ja tegi mu pea kohal kolm päripäeva-ringi.

Pilved ei rippunudki enam madalal. Mina ulatusin kõrgele. Vaikus ei rusunud, vaid mahutas palju. Üksiolemisest sai iseseisvus ja otsustusvabadus.
"Aitäh, Timil!"
Aga väike sõbrake lasi juba pilguulatuse piirist lahti.

Kurekella seemned valmisid ja pudenesid kõrinal mullale. Natuke aitasin ise ka kaasa. Poetasin tumedaid täpikesi peenardesse, seinaäärtesse, puudealusesse. Hankisin aeda hele- ja tumelillad, valged, kollased, õrn- ja sügavroosad kurekellad. Rõõmustasin kui laps, aga kui Timil välja ilmus, oli ta otsmik tigetriibuline.

"Juba sa sõltudki!"
"Tere, Timil!"
"Vaata, mida sa siin korraldad! Üritad mind ära osta! Katsud kohale meelitada sadu teisi timileid, kes  su pea kohal tiirleks ja tuju parandaks?"
"Ei, Timil!"
Aga haldjapoiss pulbitses raevust. Tõusis mu otsmiku kohale ilmselge sooviga vastupäeva tiirelda. Püüdsin ta pihkudesse.
"Ei, Timil. See pole sõltuvus ega aplus. Kiindusin sinusse. Muutsid mu maailma suureks. Suureks ja ilusaks. Mu süda õitseb. Las ka aed õitseda samamoodi! Võta uuel suvel mu kingitus vastu! Lihtsalt, ilma igasuguse tagamõtteta."

Olin vargsi peod avanud. Timil seisis seal, käed kramplikult külgedele surutud, süüdistavates silmades piisksuured pisarad, tukslev nutukrooge suul. Lõi siis keebihõlmad laiali, tõusis mu otsmikukõrgusele ja seisatas seal, nagu ei suudaks otsustada, kas tiirelda päri- või vastupäeva.
"Kas sa minu südame peale mõtlesid?"
See polnud küsimus vaid etteheide.

Timil keeras mulle selja ja kadus otsustavalt üle kuurikatuse. Metsa ja päikeseloojangu suunas.

"Mis siis nüüd?"
"Ei see enam tule!" muhatas prügikast parastavalt. Küllap kadedusest, et tema Timili tähelepanust ilma oli jäänud.
Läksin ja tegin ta rohelisele kaanele pai.

Tänavaküsitlus

Üht paari pinnis südi žurnalistineid,

kel küsimusi sadas nagu salvest:

„Kas julgeolek, proua, on rahuldanud teid?

Mis muljed on teil, härra, rahuvalvest?“

Daam õhku ahmis nagu sohhu-uppuja

ja härra ütles pisut sõnu pahu,

aga küsitleja koostas väikest nuppu ja

sinna väga palju niikuinii ei mahu.

„Igal ametil on puudused ja eelised,“

mõtles neid ja huulenurgast limpsis vahu.

„Ja mis on teie nimed, kallid teelised?“

„Oleg Julge,“ vastas mees, „ja Valve Rahu.“

Raharinglus

Hiir leidis aiast muti rahakoti
ja tahtis panna muti raha rotti,
kuid see ei olnud lihtne rott, vaid vesi-,
kes muti musta raha puhtaks pesi.

Kass märkas pestud rahakotisisu.
Tal tärkas raha vastu hundiisu.
Läks, rääkis koerale paar anekdooti,
kus roti pihta käis paar sapist nooti.

Koer hambad irvi ajas.
Rott ehmus, pages veest.
Nüüd kassil rikkus majas
vaid koera naeru eest.

Kui unenäod valetavad

Taas varasuvi peenrad üle paitas:

õrnroosad leegid sirutas tiarell

ning uhke iiris värve hoida aitas

kroonlehehülgvel tulbipeenardel.

Õu kutsus külvama ja kobestama

just nagu süda – avatud ja hell.

Aed lokkas ja hing tegi seda sama

kurblühikeste ööde valgusel.

Kuldõites vaher tilkus juba mettki.

Vint väntsutas violetseid sireleid.

„Meil ees on palju erilisi hetki,“

sa ütlesid.

Ja sa ei mõelnud meid.

Varjumälu

Sorts kord mu meelte mängitajaks tõusis.

Ta hääl mind varvasteni tühjaks sõi.

Täis kuhjas õõnsaks jäänud hingenõu siis

neid tundeid, millest rääkida ei või.

Ühtäkki oli ta mu kaitsealas,

kus ammu polnud seisnud ükski mees.

Ta keha - pigem pitsitav kui paras -

kõik ruumi vallutas mu mõtetes.

Mu maailm temas maha põles maani.

Ma läksin hukka, märkamata süüd.

Ilm kohtles mind kui patust kurtisaani,

kuid mina õlult heitsin häbirüüd.

Nii oli kord, kuid nüüd, mu süda, puhka!

Tuul pillub peotäit tuleriidatuhka.

Talvelinnud

Tihane lendas mu aknasse.

Nokaga klaasi ta rammis c.

Edasi hargnema hakkas see.

Ühtpidi b, a, teist – d ja e.

Arial šriftis ja lähestikku.

Peagi näen tervet tähestikku.

„Siirius, Riigel ja Aldebaran...“

teleskoobita selgeks saan.

Klaasita aknal nüüd tihased,

sulgede all pingul lihased.

Põgenen, sulgedes vaheust.

Lukuaugust näen rähni. Must.

Kaks hiidu

Ennemuiste, kui meri veel meie maile ulatus, elasid siinkandis kaks hiidu: Ambu ja Albu.
Albu elutses päris mere ääres, Ambu pisut eemal ja nagu ikka, kui naabril midagi on, hakkad seda kohe ka enesele himustama.

Albu püüdis merest hüljest ja kilu, Ambu karjatas ainult paari hunti, rebast, lamba- ja kanakarja. Kui on kanad, peab kukk ka olema ja Albu oleks teda muidugi endale tahtnud, kuigi polnud õieti näinudki, ainult kiremist kuulnud.
Ambu aga ihkas naabrilt kogu veeavarust omale. Kõigi kajakate, kivirullijate ja tuuletallajatega, saarte, laidude, laevade ja lastidega. Ja sõjakas nagu ta oli, sasiski kohe mereservast kinni ning kukkus sikutama. 

Ega siis Albu andnud. Albu sikutas, mis suutis ja et paremini suuta, rakendas kõik oma hülged, alused, hiidlased, saarlased, ahvena- ja ojamaalased ka merepiiri tagasi vedama.

No aga kuna Albul oli jõud suurem ja kaitsjaskond kangem, vedasid hoo ja hasardiga mere natuke liiga palju tagasi. Ligi 70 km, kui praegustesse mõõtühikutesse ümber arvata.

Ambu jälle oli kõik oma looma- ja kanakarjad kes-teab-kuhu teisele poole tirinud. Ainult kukk jäi kogemata alles. Istus katusel ja vaatas jõukatsumist pealt.

Hiiud märkasid: mõlemal häda käes! Ei ole merd, ei ole mere- ega maakarja. Üks õnnetu jõesaba viskles sõrmede vahel, see ka rohkem kraavi mõõtu.

Hiiud leppisid ära. Lõpuks said sõpradekski. Albu lubas Ambul jõele nime panna. See jõeosa, kus vesi ka sisse tuleb, oli ju nagunii lubaja maa peal. 

Kukk jagati kenasti kahe vahel ära, aga nõnda kui tookord, elab too tänapäevani enamasti katusel.

Olukorrast klassis

Minu klassistendile jäi veidi vaba pinda.

Otsustasin luua lühiluuletuse talvest.

No ei tuisand õigeid ridu vaimu varasalvest!

Nii ma tühja koha peale kinnitasin kinda.

Talust kooli

Käis õhtukoolis talunik.

Tund tundus pikk ja valulik

ning alatasa tegeles ta muuga.

Muu seisis pingivahes tal,

hein nina ees, põhk põrandal

ja ajaviiteks ammus ahta suuga

ning lootis, et ehk peremees,

kes tõrkus käimast tahvli ees

ja tihtipeale tunde „üle lasi“,

jääb kindlaks, et ta väike farm,

kus võlub muude hääl ja sarm,

on tööks ja õnneks ainus õige asi.

Kas diplomi mees sai või ei,

pead anda praegu ma ei või.

Kui tookord kuulsingi, siis ainult kaude.

Sest ajast merre vooland vett

on palju, kuid tean kindlalt, et

Muu õhtukooli lõpetas cum laude.

Tavalisel talvel

Kui on tavaline tali,

tuulgi pole kuigi vali,

ilmetu ja hämar ilm on üha,

rõskust imbub igast pilust -

laulda tunnetest ja ilust

pole mingit põhjust ega püha.

Kehvad ajad kitsekarjal

tavalisel talveharjal.

Tihased on sõjakad ja näljas.

Harva taevas päiksekiired.

Koerad, kassid, rotid, hiired

pigem askeldaksid toas kui väljas.

Päev nii visalt lisab pikkust,

kuid mis sest, et õnnelikkust

absoluutselt ilmastik ei soosi,

hing on õites. Mis küll teha,

kui sind suisa sunnib keha

sisse võtma hõiskamise poosi!

Näe, ei kipu muile maile!

Laulan või jääpurikaile,

porilombil harjutades uisku.

Laulan liivatatud teile,

aga eriti just neile,

kuhu pole ammu jõudnud puistur.

Laulan helkurpostidele,

pungil prügikastidele...

Vahel valjult, harva omaette.

Laulan taskulampidele,

peidus noortekampadele,

kellel jätkub ikka veel rakette.

Laulan silorullidele,

mägiveisepullidele,

kellel pole laulust külma-sooja.

Laulan merelainetele,

talvekõneainetele

nagu nende põhimaaletooja.

Laulan lihtsalt sellepärast,

et mul poleks piinlik pärast,

kaunil kallil kevadisel ajal.

Täitmata et jätsin talve

meeleheitel abipalve

olla tema hinge rõõmustaja. 😊

Atsike ja Patsike

Elasid kord väike poiss Atsike ja tema pisike õde Patsike. Nad mõlemad olid tragid, lahked ja abivalmid, aitasid kõiki ning kõik aitasid neid ka.

Igal hommikul, kui Atsikese ja Patsikese ema ning isa tööle läksid, vudisid Atsike ja Patsike lasteaeda. Ka seal ootas ees palju toimetamist.

Ühel päeval, kui Atsike ja Patsike parajasti lasteaia õuel mängisid, hakkas sadama kohevat valget lund.
"Tere, lumi! Küll sa teed päeva ilusaks!" imetlesid Atsike ja Patsike.
"Tere, Atsike ja Patsike!" rõõmustas lumi. "Kui tore, et ma teid kohtasin! Tahaksin ka väga seda ilusat päeva näha, aga mul ei ole silmi. Kas teie oskate mind aidata?"

Lumehelbed ühekaupa on väga väikesed. Seal pole tõepoolest silmade jaoks sugugi ruumi.

Atsike ja Patsike pidasid natuke nõu, kutsusid teised lapsed appi ja ehitasid lasteaia õuele kolm pirakat lumemeest. Ühel olid säravad hallid kividest silmad, teisel kavalad pruunid käbidest silmad ja kolmandal pehmed rohelised samblast silmad. Nii saigi lumi huviga ümbrust uudistada.

"Aitäh, Atsike ja Patsike!" tänas lumi.
"Aitäh, lumi!" kiitsid Atsike ja Patsike. "Sind oli nii vahva aidata!"

Järgmisel hommikul, kui Atsike ja Patsike lasteaeda kiirustasid, tuli neile vastu vali tuul.
"Tere, tuul!" tervitasid Atsike ja Patsike. "Ära torma nii suure hooga. Me oleme ju väikesed. Sa lükkad meid pikali!"
"Tere, Atsike ja Patsike!" vastas tuul. "Kahjuks oskan ma joosta ainult edasi-tagasi. Kui vahepeal keerutada mõistaksin, oleks ehk hoog väiksem," vabandas ta.

Atsike ja Patsike jõudsid lasteaeda, pidasid natuke õpetaja ja teiste lastega nõu ja meisterdasid siis terve kuhja väikeseid värvilisi tuulekarusselle. Kui nendega päeval õue mindi, takerdus tuul karussellidesse, keerutas  end lustiga küll üht- ja teistpidi, kuni jäi lõpuks kenasti taltsaks ja tasaseks.

"Aitäh, lapsed!" tänas tuul.
"Aitäh, tuul!" kilkasid lapsed. "Sind oli nii lõbus aidata!"

Ühel õhtupoolikul potsatas lasteaia aknale tilluke tihasepoiss. Ta oli nii kurb ja räsitud, et Atsike ja Patsike ruttasid küsima: "Tere, tihane! Mis sinuga juhtunud on?"
"Tere, Atsike ja Patsike!" säutsus tihane hädise häälega. "Mu tiivad ei kanna mind. Ma ei jaksa isegi kõndida. Olen vist haigeks jäänud!"
"Tead, tihane! Me arvame, et sul on lihtsalt kõht väga tühi!" rahustasid Atsike ja Patsike, küsisid õpetajalt natuke päevalilleseemneid ja puistasid neid õue lumele.

"Aitäh, Atsike ja Patsike!" tänas tihane. "Sellest oli tõesti abi!"
"Aitäh, tihane! Tule jälle!" naeratasid Atsike ja Patsike.

Õhtul koju minnes oli ilm hirmutavalt pime. Mitte midagi ei olnud näha.
"Kuidas me niimoodi kodu üles leiame?" muutusid Atsike ja Patsike murelikuks.
"Ärge kartke! Me tuleme teile appi!" lohutasid lumi, tuul ja tihane.

Lumi, kes oli lasteaia õuel vaatamist õppinud, tõstis oma pilgu taevasse ja nägi, et päike on paksude pilvede sisse kinni jäänud.
"Oi-oi! Kahjuks oskan ma sadada vaid taevast maa peale, mitte vastupidi," muretses lumi.
"Aga mina võin end nüüd vabalt pilvedeni keerutada!" rõõmustas tuul.
"Võta mind kaasa!" õpetas tihane. "Ma harutan päikesekiired pilve küljest lahti."

Nii tehtigi. Ja tead, kohe varsti polnud õhtu enam sugugi pime, sest päike oli veel päris kõrgel, mitte nagu aasta kõige pimedamal ajal.
🌞