Elas kord mees, kes suurema nurisemiseta põldu kündis, metsa lõikas või lehma lüpsis, aga südames oli tal nii suur unistus, et sellest õieti eneselegi rääkida ei tihanud. Mees tahtis teatrit! Päris päris teatrit kohe, kus lava ja lavatagune, näitlejad laval ja publik lava ees. Aga vaene mees oli. Kes vaesele teatrit tuleb andma!
Mis sina oleks teinud?
Mees, nii nagu inimesed enamasti, kui neil head mõtet ei tule, haaravad kõige imelikumast, läks järgmisel täiskuuneljapäeval nelja tee ristile, must kukk kaenlas. Tead-küll-kellega kaupa tegema.
Tead-küll-kes tuligi, aga teatas: "Hinnad on vahepeal tõusnud. Mis, mõtlesid tõesti, et kolme tilga kukeverega mu ära petad? Näen küll, mis sul kaenlas on. Ei jagu kogu sinu ega su kuke verest. Ikka hulga rohkem on tarvis."
No kust vaene mees rohkem võtab? Ega ta mingi mõrtsukas ole!
"Mine tea, mine tea kuidas elu pöörab!" kavaldas tead-küll-kes. "Kirjutame lepingu valmis. Jõusse läheb kohe, kui tingimused täidetud."
Nüüd oli vaene mees hädas. Kahetses kogu südamest, et jala ristmikule oli tõstnud, aga kus sa julged siin puigelda või põgeneda!
Ja lasi lepingu kirjutada, et kui tema varustab tead-küll-kelle kuhja verega, saab teatri vastu. Ja sedagi ainult paariks päevaks aastas.
Mine veel lolli peaga äri ajama!
Mees mõtles hommikul hirmuga, kelle vastu tal kogemata käsi võiks tõusta ja mis kuri sellest sünniks, võttis pambu õlale ja kõndis igaks juhuks kodust hoopis kaugemale ära.
Kõndis ja kõndis, kuni Kuhjavere küla vastu juhtus.
Esimese hooga rõõmustas vaene mees, et vaata kus! Nii võib ju ilma igasuguse verevalamiseta teatri kätte saada. Et petab küla nimega tead-küll-kelle ära. Aga siis taipas, et ega ta võõrast küla ometi kinkida ei või.
Jäi külla elama. Hakkas nii tubliks ja töökaks, et lõpuks valiti külavanemaks. Nii et justkui oligi küla varsti tema oma.
Aga sellega on uus häda. Inimesed kõik südame külge kasvanud. Kuidas sa annad ära? Kes teab, mis uus omanik nendega ette võtab.
Ei mõelnudki mees midagi tarka välja. Otsustas, et läheb ütleb lepingu üles. Tehku siis teine pool temaga mis tahes. Vähemalt ei lähe teisi kimbutama.
Aga vahepeal oli mehele pruut tekkinud ja see nägi ära, et teist miski vaevab. Ja uuris välja ka, mis.
Ja näita mulle pruut, kes peigmehel lihtsalt lubab minna, et too endale otsa peale teeks!
Pruut pidas külarahvaga nõu, kirjutas sellise kirja: "Tule järgmisel täiskuuneljapäeval küla vainule suure heinakuhja juurde. Ma ajan külarahva sinna kokku. Aga sa peida ennast kuhja sisse ära, muidu mõni veel märkab ja jätab tulemata. Vaata hoolega minu tare suunas. Ma ise olen viimane, kes tuleb, siis on teada, et kõik koos. Tulen täidan lepingu ja sina annad mulle teatri!"
Mees kõmpis lepingupaberit käest ära andma. Ei teadnudki, et pruut paberid ringi vahetas ja oma kirja lepingu asemele pistis. Läheb, kohtub tead-küll-kellega, ulatab paberi ja ütleb: "Ei se'st tule välja miskit. Tee nüüd Sina, mis heaks arvad!"
Teine loeb ja rõõmustab: "Tuleb-tuleb, miks ei tule! Nii teemegi!" Ja kadus kui tina tuhka. Mees jäi rumala näoga vahtima. Kirjast ei teadnud ju midagi.
Hommikuni ootas, midagi ei juhtunud. Läks raske südamega koju, nohistas vajalikke töid teha ja küla üle valvata.
Järgmise täiskuuneljapäeva õhtul (vanasti käisid asjad ju ikka tasa ja targu) meelitas pruut mehe oma aita. Jootis talle magusat uneteed, laulis unelaulu peale ja kui mees oli magama jäänud, pani aidaukse väljast haaki ja puu ka veel igaks juhuks ette.
Läks pimedaks. Külarahvas hakkas vaikselt kogunema. Pruut ise kükitas juba varakult põõsas ja passis peale, kuidas tead-küll-kes end kuhja sisse ära peitis.
Rahvas kogunes ja kogunes. Natuke oli huvitav ja natuke hirmus ka.
Pruut teadis, kuhu poole kole külaline vahib, hiilis selja tagant ja surkas tollele kolmeharulise hangu istmikusse.
Haavatu kargas kisaga välja, aga pruut vinnas kuhja käru peale, sidus hobuse käru ette ja vedas kuhja nelja tee risti. Et säh, oled nüüd kuhja verega varustatud küll!
Hommikuks olnud kuhi kadunud ja teater püsti! Räägitakse, et tead-küll-kes ise olevat seal vahel vargsi vaatamas käinud, aga istuda ei olevat veel mitu aega saanud.
No comments:
Post a Comment