Tiibade ja sabata

kui sisalik, kel ära kisti saba
või tihane, kel tiivad murti katki,
sa alla andma valmis jälle. juba.
sa oled arg. sa kardad vähematki.

eks kivilt lahkud, surnud saba näpus.
eks, tiivad nokas, sinitaevalt kasid.
punkt teisest pihust poetub kõige lõpus,
kui tänatud, kes unistada lasid.

Kas mina olen Sinu meelest ilus?

Käed kuklal selitasin päiksepaistel
ja tuju oli päevakohane.
Ei olnud asja muremõtteil maistel
mu õndsa õnnetunde kohale.

Ja nagu ikka, kui kõik liiga hästi,
sust üle lendab varblane või veis,
kes õigel hetkel ajab saba püsti
ja elegantselt sirtsutab su täis.

Võid hoida, et ta pesa all ei lesi.
Võid tekiserva varjuks krabada.
Küll valu juba teab, mil inimesi
saab kõige tõhusamalt tabada.

Heaoluelu hambuline manus.
Üks haiget saab, et teisel läheks heaks.
Kõik elame eks tunnustusejanus.
Kes seda minust paremini teaks :S