Pikk aasta

Lenne torkis harjaga toolide vahet. Saal oli suur, istmed rasked. Keegi polnud Lennet juhendanud, kuidas täpselt toimetada ja kui puhtaks peaks ta põranda saama. Naine oli siin küll vaid üheks korraks ja õige puudumisel, aga andis parima.  Leotas kivipõrandale kinni tallatud veiniplekke lahti ning katsus mööbliga vähem müra teha, et mitte kööginäitsikute und lõhkuda. Pidu oli juba mõne aja eest lõppenud ja pidulised laiali sõitnud. Laudadel kustusid viimased küünlaleegid ja kamin sulges väsinud söesilmi. Öö mustas akende taga ja lubas koidikuvalgust alles tundide pärast.

Salatiliblesid, koogitükke, kuuseokkaid ja salvrätte noppides jäi Lennele kogemata kellegi kaotatud sõrmus näppu. Ja jäigi! Lenne ei olnud seda endale sõrme pistnud. Ta hakkas vaatama, mis imeasi see kamina ja akna vahel kilgendab ning sõrmus oli end ise talle parema käe nimeta sõrme hüpitanud. Ära enam ei tulnud. Naine proovis küll seebi, küll õliga. Lootusetu.

Lenne ei kandnud ehteid. Oli aeg, kus ta kaunistamist ei vajanud. Nüüd poleks ka iluasjadest abi.

Lenne silmitses muidu küll mõnuga huvitavaid kõrvarõngaid, käevõrusid, sõrmuseid ja prosse, ...aga endale ei tahtnud. Selles maailmas, kus Lenne mõte suurema osa päevast rändas, oleks keed ja kulinad ainult tüliks.

Lenne ei teadnud ehtekraamist suurt midagi. Ei osanud hinnata, kas tegu väärtasja või odava plekkleluga. Teadis ainult, et see pole tema oma ja parem, kui küütleva rõnga kiiresti näpust kätte saaks.

Lenne proovis kätt külma vee all jahutada. Korjas akna pealt lund. Ei midagi. 

Nii ka öelda ei saa. 

Akent sulgedes jäi naise silm peegelpildile pidama. Lenne ei tundnud end ära.

Ei saanudki tunda! Lenne ei mäletanud, et ta oleks kunagi olnud nii sale ja sihvakas. Lenne juuksed helkisid ja kuurdusid kuldseiks kiharaiks. Lenne põrandapesijaseelikust oli saanud sädelev siidine printsessikleit...

Ah. See kõik poleks olnud Lennele oluline. Aga naine nägi aknapeegelduselt oma nägu. Õnnelikku ja rahulolevat. Ka sellist ilmet ei mäletanud Lenne varasemast. Mitte, et Lenne oleks kuidagi eriliselt õnnetu olnud. Aga nii õnnelik? 

Siis lennutati ta õhku. Kleidislepist tõusnud tuul õhutas söed kaminas uuele tulele. Küünlatahid sirutusid hangumas vahaloikudest ja ajasid silmad suureks. Muusika, mille viimased helid pillimeeste lahkudes palgipragude kaudu ümbritsevasse metsa olid põgenenud, tuhises tagasi - värske, kaunis ja kõlav.

Lenne tantsis. Ta ei teadnudki, et nii hea tantsija on. Küllap tänu osavale tantsitajale. Naine ei näinud küll kedagi, aga tundis seda paremini, kuidas kellegi kindlad käed teda laealuses juhivad ja alla kukkuda ei lase.

Siis kriuksatas magajate tiivas uks. Kööginaistel hakkas uneaeg otsa saama. Küünlad kustusid, kamin uinus ja kõik helid koondusid sõrmusekõlinasse, kui see lae alt laskumise ajal Lenne sõrmest põrandale pudenedes kuhugi kamina ja akna vahele veeres.

Lenne oli jälle endine. Mitte küll päriselt. Muutus ilmes ja olemises jäi teistelegi silma, aga ega küsima hakatud. Tore ju, kui üksinduses põrandaküürimine sellist naudingut suudab pakkuda.

Lenne läks koju. Sõrmust otsima ei hakanud. See polnud ju nagunii tema oma. 

Elamuse eest oli Lenne tänulik. Isegi kui see polnud algusest peale tema jaoks mõeldud. 

Lenne elas oma elu edasi. Päris endist viis mitte. Unistades. Sagedamini peeglisse vaadates. Ostis kord rumala aruga endale sõrmusegi. Sai aru küll, et see pole see, aga... Ah! Varsti jäi ehe öökapile vedelema ja kadus lõpuks kuhugi sahtlisoppi.

Mõnikord tundus, et unistus saab otsa, aga siis võbeles kuskil küünlasilm või libises mööda viisisaba ja kõik tuli tagasi. 

Tagasi tuli ka sõrmus. Too õige. Ühel kevadõhtul maanteed pidi koju jalutades kuulis Lenne tuttavat kõlinat. Asfaldil. Sõrmus jõudis kõndijale järele, hüppas sõrme, ajas naise juuksed kuldseks ja kiharaisse, tegi kleidi pikaks ja sädelevaks... Vihmapiisad särasid, hiirekõrvus puuvõrad laulsid ja Lenne tõusis tee kohale tantsima.

Taas pudenes sõrmus mõne aja pärast Lennel sõrmest. Taas puudutasid tantsijanna tallad samal hetkel ettevaatlikult teesillutist. Nagu esimesel korral.
Ainult nüüd oli Lenne lootus suurem. Et ehk kuskil veel. Kunagi.

Jaanikuul. Heinakuul. Lõikuskuul...

See oli pikk aasta. Aasta täis ootamisi ja äraootamisi. Ja nüüd jalutab Lenne jälle lumisel metsateel. Palgatud samale tööle nagu mullu samal ajal. Kardab. Muidugi tahaks ta sõrmusega kohtuda. Loomulikult. Aga Lennel on hirm. Et sõrmuse kingitud aasta sulgub nagu ring ja veereb minema kuhugi kamina ja akna vahele.

Öö enne jõule

Olin end kaheks ööks Valgehobusemäele lubanud. Töö polnud tappev ja lõbusad lumemöldrid käisid tuju tõstmas. Aga sinna jõudmiseks tuli läbida kaks-kolm kilomeetrit libedust, pimedust, külma ja hirmu.

Eelmine öö oli olnud jubedam. Käisin küll päeval ja uurisin teeäärsed puud-põõsad üle, et need hämaruses tuttavad tunduksid, aga nii nägin ära ka lugematud metssea- ja põdrajäljed ning ilveseraja. Üks tatsaja pettis end lausa metsaotiks, kuigi arvata võis, et iga enesest lugu pidav mõmm nüüdseks oma kere pesaasemele maha on keeranud.

Sõber oli siinkandis hiljaaegu hundiulgu kuulnud. See tuli ka meelde. Tema kuulutas küll hundikarja araks, aga küll ma juba aiman, kes meist kohtumisel sääri väledamalt väristaks.

Eelmine öö oli olnud libedam. Ei teadnudki, et nii ladusalt spagaate suudan sooritada. Siiamaani olin ilma hakkama saanud. Et uue oskusega mitte üle pingutada, ukerdasin teeveert pidi, kus lumi kinni tallamata.

Eelmine öö oli olnud pimedam, aga õhult mahedam. Täna küünistas külm silmnägu. Midagi lambilaadset oli kaasas küll, aga kasutada seda ei saanud, sest kindas käest kippus tulesilm maha libisema, kindata käe ajas pakane kähku käpikusse tagasi.

Uskumatu, kui kiirele kõnnile pimeaeg meid õhutab! Käies näib küll, et tee mitte üks raas lühemaks jääda ei taha, aga päevavalges suudad sama ajaga vast ehk poole maast läbida. Seda kah joostes.

Külmakrõbe hoidis saapatallad turvaliselt teel. Üksikud tähed särasid pilveaukudest. Täna oli valgem. Seda küll. Aga see ei julgustanud, pigem pelutas. Kusagile tekitas ta tee äärde tumevalge jõulutaadi. Kuusk. Muidugi kuusk! Aga või sa siis ehmatusest pääsed!
Järgmises kohas kasutas tähetuli jääkirmes plekktahvlit peeglitükina, aga esimese ähmiga nägid ikka soe silmi põlemas.

Ometi oli hirmu vähem. Eelmise öö kohalejõudmiskogemus andis julgust. Pisut-pisut.

Kolmandik teest kõnnitud (see kodusem ja laanevaesem), märkasin korraga tuld puude vahel. Nagu oleks keegi kollase tänavalaterna süüdanud. Keskuse valgustus? Nii kaugelt? Hulk metsa ju vahel! Auto? Ei. Pigem lõke. Ei. Ei. Ei! Liiga üleval. Liiga imelik. Selline kummaline huum, mis kestis ka meetrite kõrgusel, laienes ja ahenes, kumas ja kutsus. Ja see hääl. Lumemasinaist? Ei. EI!

Mis asi see ikka ja jälle mind uurima ajab? Hirm on ju alati nii suur, et süda kurgus klopib. Jalad tudisevad all, ent ometi võtavad sihi otse sinna, kuhu tahe minemast tõrgub. Kõrvus kohiseb.
Pigem vankusin kui käisin.
Hirmukohin.
Sinna vahele kostuks nagu mingit isemoodi üminat? Ei. Kindlasti mitte lumemasin!

Mind oodatakse hoopis mujal, aga mina taiun teadmata kuhu!

Ühel hetkel saab õud otsa. Kui lisatoitu ei leia. Liginesin, aga valgus eredamaks ei läinud. Lähenemine ei muutnud ka üminat valjemaks. Pigem hääbusid mõlemad, kuni said korraga täitsa otsa.

Seisin pimedas puude vahel. Vaikus. Ei aimugi, kuhu edasi minna või kuidas tagasi.
Ei pakasepaugatusi, oksapraginat ega sammude krudinat.

"Ma ju hoiatasin sind!" sosistati äkki kusagil üleval.
Mind? Siiski mitte, sest kohe kuulsin vastusosinat.
"Tead ju küll. SEE lihtsalt tuleb. Sinna ei saa midagi parata."
"Oodanud päeva, siis ei paista nii välja!"
"Kas sina valid aega, millal olla kurb ja millal õnnelik?"
"Olgu. Olgu. Aga nüüd on ta siin. Mis edasi?"
"Paistab ta selline, et sai aru?"
"Ei tea."
"Vaatab. Lihtsalt seisab ja vaatab."

Pingutasin silmi, et sosistajaid leida. Ei kedagi. Ainult puud. PUUD?

"SEE algab uuesti."
"EI!"
"Ma ei saa sinna midagi parata."
"Sa tead, see nakkab!"
"See algab uuesti."

Ja siis see algas. Vasakpoolse pikapihalise pedaka tüvesambast tulvas kuldne paistus. Mahe sumin tekkis kusagil all, küllap kogunes juurtest ja paisus üminaks, helinaks, helamiseks. varsti ümisesid ja helendasid ka naaberpuud. Müstiline. Mõistetamatu. Imeilus!

Millest see? Lihtsalt õnnest? Et võid siin seista, üksikuid tähti silmitseda ja harvi kahukaid lumeräitsmeid püüda?
Aga sellepärast just! Sellepärast nimelt!

Ma pole tükk aega nii õnnelik olnud. Kumasin ma kaasa? Ümasin? Kui, siis samamoodi, metsa segamata.

Jah, ma jõudsin ka sinna, kus mind oodati. Jah, õigeks ajaks. Küllap ma olin pisut teistsugune, kui leidus märkaja, kes mõistis teistsugusel ja teistsugusel vahet teha.

Miks ma seda üldse jutustan?
Kahtlesingi kaua.
Et pole ju lugu.
Ja kas peaks. Julgustama, et tuleksid. Leidma seda metsa. Õnnelikku metsa. Siia, kus veel on.
Aga ega sa ei usu.
Või kui usud ja tuled, siis oled sa üks meie seast.

Kohtumiseni!

Teistmoodi õhtu

Hommikul, kui tööle sõitsin, kleepusid sõidukite esiklaasile alles esimesed helbed. Õhtuks oli pinnas kangeks külmunud, tee libe ja madalahangeline.

Kibelesin töölt lahkuma, et jõuaks veel enne bussi poest läbi joosta. Pargipimedas, veidi enne vana kivisilda, hakkas äkitselt part prääksuma. Jube. Tundsin, kuidas kapuuts peas kõrgemale kerkis.

"Sa ehmatad teised poolsurnuks!" noomisin häälitsejat. Kas sa ise ka kuulad, kuidas kõneled? Justkui õlitamata uks oleks järsku laginal naerma pahvatanud!"

"Vabandust," kostis part. Oluliselt vaiksem ta hääl küll polnud, aga see, et ta mind poeni saatma tuli, leevendas ehmatusärritust.

"Miks sa kogu aeg prille kannad?" päris kaaslane. "Kas sa muidu ei näe? Üleüldse?"

"Muidugi näen. Nad parandavad teravust, kui kaugele vaatan. Lugeda ja sinuga suhelda saaksin ilma ka."

"Luba mulle korraks," huvitus priitsakas.

"Need on ju spetsiaalselt minu jaoks tehtud. Ega need sulle pruugi sobida," muigasin, aga ulatasin prillid küsijale.

"Aaappi, kui äge!" tuiskas part  ühest teeservast teise, uurides poe parkla tulesid, künkapealse koolimaja hämaraid aknaid, töökojaesist ja paplilatvu.

Muhelesin.

Laternaist hingis mahedat apelsinivärvi valgust. Vana kontorihoone ümber veetud ohulint kahises tuules, aga jalgu püüdma ei ulatunud. Kätel hakkas külm. Surusin need küünarnukkideni jopetaskuisse. Kindad olid kaasas küll, aga kuskil kotipõhjas.

"Ma lippan ees ja vaatan, milline sa kaugelt paistad!" vuristas sinikaelne sõber ja juba ta oligi läinud. 

"Mine-mine! Vaata ainult, et puruks ei kuku!" turtsatasin lõbustatult. Samal hetkel kadus pind jalge alt ja räntsatasin näoli 

poeesistele plaatidele (tead küll, see akendealune pool, mis astmega algab.)

Kui ülespaistetav nina mind uuesti jalgadele oli lükanud, polnud prillidest lugugi. Vaateavad olid olematuiks tursunud. Või...

"Küll sa ära harjud. Nokk ongi turvalisem," lohutas kohaletormanud kaaslane. "Ja väike olla pole üldse halb. (Kukkumine oli mu kasvu tubli poolteist meetrit kahandanud.) Mahud iga puhma vahelt läbi ja lennul pole keremürakat tiibu koormamas."

Rebisin taskud tühjaks. Huh! Käed! Ei mingeid tiibu.

"Kasv kasvuks, aga nokk mind küll ei rõõmusta. Mul vaja aktiivselt ja arusaadavalt inimestega suhelda!"

"Vast tõmbab varsti tagasi. Pehmepoolne," testis suleline sõber vopsuga ninajuurele, mispeale valusähvatus mu hetkeks sädemetega üle külvas.

"LÕ-PE-TA!"

Pikemaks toibumiseks polnud mahti. Bussiaeg lähenes. Komberdasin  poeukseni. Aga kuidas ma sisse saan? Isegi üksteisele "pätikat" tehes ei ulatuks me lingini!

Õnneks keeras parklasse auto. Kärsitu meeskodanik, kes sealt kauplusse tormas, osutus tõeliseks mühakaks. Selle asemel, et daam esimesena tuppa lasta, tõrjus ta mind jalaga eemale. Juba ette teades, millist valu see põhjustab, ei hoidnud ma pahameelt tagasi ja andsin korraliku nokahoobi.

Valu oli veel suurem kui enne, aga kannatust väärt. Rüselesin ustest sisse, müügisaali soojusesse ja valgusse. Kuna suleline semu polnud siseneda plaaninudki, jätsime käigupealt hüvasti.

"Heldus! Mis sinuga on juhtunud!" imestas müüja ja tahtis kiirabi kutsuda, aga laitsin mõtte maha. Tundsin, kuidas tervis tasapisi tagasi tuleb. Maksin ostude eest ja kiirustasin bussipeatusesse. Jõudsin üsna viimasel minutil.

Bussijuht hüppas kärmelt välja, aitas mu trepiastmetest üles ja tõstis kotigi salongi. Narritas muidugi, et sättigu ma end mugavalt istuma ja tundku koduselt, aga kui tohiks paluda, siis ta sokutaks mulle istumise alla ühe kiletüki, sest mine seda pardiproua seedimist tea.

Turakas! 

Kodu juures upitas abivalmis transportija mu jälle kenasti teeveerde, ehkki olin mõneminutilise sõidu ajal märksa tublimaks toibunud.

Kodustega kohtumise ajaks taastus endine vorm juba enam-vähem. Rohkem, kui välimuse pärast, pidin vastust andma, miks ostud sellised imelikud on. Pool hiina kapsast, pakk päevalilleseemneid ja kaerahelbed. 

Ise ka ei tea. Ju ma siis sel ajal veel peast pisut part olin.  Meil ju kaerahelbeid kodus küll ja sihvkasid varume ka vaid tihastele. Tea, millele mõtlesin või miks silm just neid asju sihtis. 

Silm? 

Oh sa vanapagan! Prillid jäid pardi pähe! Ei tea, kas praegusel kellaajal on juba väga ebaviisakas albukatele helistada ja paluda, et nad õige prääksuja üles otsiks?

Kuri ei tohi näha end kasvamas

See juhtus paar ööd tagas. Oli parasjagu minu kord valvet pidada. Ükski küla pole ju kurja eest kaitstud.

Ega ma täpselt teadnudki, mida pean kaitsma, kuidas ja mille eest. Ainult Maareti sõnad kumisesid kõrvus: "Kuri võib peidus olla ükskõik kus. Kuni kuri ei kosu, kurja ei sünni. Kuri ei tohi näha end kasvamas!"

Sina saad aru? Mina küll ei saanud.

Patrullisime Hiilega koos. Hiile ju pimedust ei pelga ja koos kaob valveaeg hõlpsamalt.

Jalutasime Liivasamblalt Marjamäe suunas. Öösel on kõik kuidagi teistsugune. Suurem. Süngem. Lähemal. Korraga käristas türkiissinine noorkuusirp pilve puruks. Pimedat Hiile ei karda, aga kuuvalgest hakkab valus. Jooksime Kaaruse siloauku kuuvarju, ent too oli kõrgel ja näitas kõik nurgad ära. Silkasime siis künka otsa, küüni.

Ma polnud seal kunagi sees käinud. Veskis küll. Siis, kui veski veel olemas oli, õigemini riismed endisest toredusest.

Küüni tookord ei tihanud. Pererahva pärast või... ei mäletagi, miks.

Uksed püsisid tuulevaikuses vagusi. Ei kriuksatanud kordagi. Olid nad ju ka piisavalt pärani, nii, et neid sisenedes riivama ei pidanud.

Põrandal vedeles aastakümnetetagust heinasodi. Selle kuiv tolm tuletas midagi kauget ja tuttavat meelde.

Veel kaugemat ja tuttavamat leidsime heintes talludes, kui saapanina äkitselt millegi kõva ja kandilise vastu puutus. Sobrasin heintes. Albumid! ALBUMID!

Vanamemme suur hallikaaneline, ketrajaga. Šokolaadipruun ja sissepressitud mustamustriline. Sile rohekaspruun... Teadsin ammugi, et need ära varastati. Hoopis kaugemalt. Linnast, tädi juurest. Tema, õdedest vanim, nad kord endale päris.

Miks need siin on? Kuidas küll?

Hiile hoidis eemale, aga mina ei suutnud kohtumisrõõmu taltsutada. Näod, kes mulle põnnina võõrad ja tuimad tundusid, olid korraga nii omad. Valter. Aino. Vaike... Kellegi tädipojad ja onutütred, noorikud, nõbud, nadud...Vanamemm. Plikana. Pruutkleidis. Siis juba põnnidega põlvedel... Mu oma ema. Suurte heledate silmadega ja väikeses volangidega kleidis. Siis pika patsiga, mis seelikuvärvlini ulatus... Mina! Sinisesse baikatekki mähituna (ah, pilt mõistagi mustvalge, aga ma ju tean seda tekki!), tüdrukuna väraval kõõlumas ja seal... Mõelda! Kõiki neid pilte pole ma näinudki, aga tundub nii loomulik, et nad olemas on!

"Hiile, vaata! Vaata! Ma ei teadnudki, kui väga olen sellest puudust tundnud!"

Aga Hiile ei vaata. Hiile hirmunud silmad otsivad teed õue ja juba ta ongi seal, noorkuupaistesel põllul, mis talle ometi suurt valu valmistab?!

Siis tunnen ma ise seda, mille Hiile ärgas pilk ära nägi. Kuri. See kasvab minu sees. Kuumab ja kipub kehast välja.

Anna mulle andeks. Sina, keda ma kohtasin enne, kui Maaret kohale jõudis. Anna andeks.

Seisukiirusmõõtja

Seisan keset maanteed.

Metsavahekurvis.

Möödasõitjatele

lehvitab mind tuul.

Valgus sillutiselt,

kuhu kukkus turvis,

roomab ihu mööda

üles, siugleb  suul.

Seisan keset maanteed.

Tulevihke paiskab

jaaniussihele

sõidukitevöö

praegu. Mis saab pärast?

Eks see hiljem paistab.

Hetkes elajale

tund on pikk kui öö.

Mahla toomas

Külast pakuti õunamahla. Kui pakutakse, tuleb kohe minna. Et ümber mõelda ei jõutaks.
Aga vihma sadas. Ja pime juba. Üksi ei julge justkui minna.

Klõpsasin koera rihma otsa.
Võtsin suured mannergud, tõstsin need aiakärule. Aga kas nad seal siis hoidmata püsivad!
Nüüd et... kuhu ma vihmavarju panen?
Ja koer?

Proovisin nii ja naa. Kuidagi polnud hea.

"Meie võime vihmavarju hoida!" pakkusid mannergud.
"Mina võin mannerguid püsti pidada!" lubas käru.
"Mina võin käru vedada!" keksis koer.
"Mina tean teed!" teadustas vihmavari.

"Mis siis mina üldse kaasa kõnnin?" mõtisklesin kukalt kratsides.
Ei läinudki.
Toas toimetamist isegi.

Tuul ja vihmapilv

Vihmapilv tilkus vett ja kutsus tuult: "Olen sadamistest tüdinenud. Tule ja puhu mind kuivaks. Tasuks sõidutan su oma turjal üle taeva."
"Ma ei saa praegu," vabandas tuul. "Pean värvilised vahtralehed puudelt alla raputama ja rändlinnuparvedele hoo sisse lükkama. Siis tulen."
"Tule kohe," tahtis vihmapilv.
"Vaata, kõrgel sinu pea kohal on päike. Tõuse talle lähemale. Küll sa siis kuivad!" õpetas tuul.
"Ei, ma tahan, et sina tuled ja puhud," jonnis pilv.
"Ma ei jõua nii ruttu!" vaigistas tuul.
"Muidu kutsun teised tuuled! Sa ei ole ainus tuul taevas!" õrritas pilv.

Tuul solvus.
"Eks kutsu siis pealegi."
"Ma tegin nalja! Ma tahan sind!" taltus pilv.
"Oota, ma lendan puiestee lõppu ja tagasi. Siis tulen," lubas tuul. "Raputa end seni. Muidu oled kuivatamiseks liiga raske."

Tuul tuiskas minema. Keerutas tuhanded lehed oksakaenlatest lahti, tõstis õhku kaks haigru- ja kolm laukhane-kolmnurka. Kiirustas siis pilve juurde, aga see röötsutas ühe jässakama lehtpuu ladvas, sagarad sadamata veest paistes.

"Miks sa end ei raputanud?" imestas tuul. "Minu puhumisest poleks praegu kübetki kasu!"
"See on sinu süü!" nurises pilv. ""Sa ei tulnud kohe, kui ma kutsusin."
"Kas sa siis oleksid end kergemaks raputanud?" kahtles tuul.
"Ei. Aga miks ma peakski? Ma olen vihmapilv. Sajan, palju tahan ja niikaua kui tahan."

Iseenda kass

Elas kord nõid.  Nagu nõid ikka. Juuksed sassis, seelikusaba kortsus, kaaren õlal ja nahkhiir tukas. Ei midagi erilist.

Koldes podises pada, ämblikuvõrkude all vedelesid rohupudelid, ahju taga konutas kakk, ahju kõrval kikerdas kits ja ahju peal pikutas kass. Kui ta parajasti sinnakanti sattus.

Kass oli küll ebatavaline. Tavaliselt on nõidade kassid süsimustad. Ei teagi miks. Traditsioon selline.

See kass oli pealt kartlikoorekarva, heleda kõhualusega ja nõia oma ei olnud ta kohe kindlasti mitte. Tuli, kui tuli ja läks, kui läks. Kelleltki luba ei küsinud, ainult enda soovidest hoolis. Tuppa tungis unkaaugust ise, õue sai sama teed, tüli tegemata. Hiiri ei püüdnud, piima kah nurumas ei käinud. 

"Küll on ilus kass!" imestasid inimesed, kes abi otsimas käisid. Õela pruudi, puugi või puusavalu vastu.

"Kas sa silitada ka lased?"

Lasi muidugi. Milline kass see siis pai eest peitu läheb?

Nõial oli seda nillitsemist natuke valus vaadata. Nõiale oleks meeldinud, kui kass oleks hoopis teda teistele eelistanud. Mis sellest, et niisugune iseoma kass. Nõid oli ju ka iseenda, mitte kitse, kaku, kaarna, tukas rippuva nahkhiire või abivajajate inimeste oma.

Vahel, kui mõni ohatiserohuootaja  noorik kõutsi  liiga pikalt rinna vastu surus ja kurgu alt kõdistas, tundis nõid, kuidas käsi vägisi vale rohupurgi poole sirutub. 

Ei, ega ta kunagi midagi seesugust teinud. See oleks ebaõiglane olnud ja ärile halvasti mõjunud.

Siis nõid kujutles lihtsalt, kuidas ta õhtul, kui võõrad lahkunud ja omad uinunud, tasahilju tolle kartulikoorekarva kõutsiga kõneleb. Kass on ju tark loom, saab aru küll.

Nõid ütleb siis, et inimestega suhtlemises pole iseenesest midagi halba. Et aeg läheb,  huvid muutuvad ja kui sa oled iseenese oma, tuleb elada nii, et iseenesel hea olla oleks. Aga ehk teeks nii, et kui nõid ei sammu sel ajal väravani, ei meelita kõuts niikaua kurgukõditajaid ka kolde manu.

Nõid arvab, et pealtnägemata on parem.

Nõid usub samas, et päriselt ära minek teeks hinge ainult haigemaks.

Tegelikult ei ütle nõid muidugi midagi, sest kui öö hakul karvane külaline talle kaenlaauku poeb, kaovad kõik soovitussõnad sügavale suhu. Homme hopsab vurruline võrgutaja taas külaneidudele kraeks ja alevinaistele sülesurujaks. Kodu on tal üldse kes teab kus. Aga praegu on kõik liiga hästi, et häirida kassi, kes on tegelikult ju ainult iseenda oma. Nii, nagu nõialgi ei ole peale enese kedagi muud.

Muinasjutt paksust metsast ja rumalast tüdrukust

Laius kord seitsme maa ja mere taga mets. Metsa ääres elas tüdruk. Metsa ääres elas teisi inimesi ka. Nemad käisid metsas puid raiumas, majapalkide vahele sammalt korjamas, seenel ja marjul. Tüdruk käis kah metsas, aga tema ei toonud kunagi marju ega seeni, puid ega sammalt. Tema eksis alati ära ja tundis sellest just nagu rõõmugi.

Kord oli tüdruk jälle eksinud. Puude vahel lookles lai käänuline jõgi. Teisel pool jõge kummardusid vee kohale vanad, roheliseks sammaldunud tüvega pajud. Sellesse kohta polnud piiga veel kunagi sattunud.

Üks pajudest kummardas nii sügavasti, et tema pikad oksajuuksed teisel kaldal küünitajale peaaegu pihku jäid. Tüdruk hüppas. Hüppas veel korra ja sai võrsesabad pihku. Tahtis end nende abil teisele kaldale kiigutada, aga sõrmed libisesid lahti ning näitsik sumatas vette. Sai kaldale küll, aga kodust kaugemal jõepoolel. Tagasi kiigutamiseks enam oksteni ei ulatanud.

Lõdises tüdruk jõe kaldal, kleit märg. Äkki märkas inimesi lähenemas.
Tulijateks olid viis venda Sealtpooltjõe metsast.

Esimesel vennal oli kirves käes. Teretas tüdrukut ja pakkus: "Tahad, ma teen ühest remmelgast jõe peale purde? Pääsed koju tagasi ja saad riided kuivaks vahetada. Tasuks tuled mulle naiseks."

Tüdruk raputas pead: "Ma sattusin siia enda, mitte puu rumalusest. Ära tee purret! Ma ei tule."

Teisel vennal oli haokubu turjal. Kiikas kleidikandjat ja kutsus: "Tahad, ma kuhjan kubu jõkke? Teeme tammi, saad kerge vaevaga koju ja kuivama! Tasuks tuled mulle naiseks."

Tüdruk ei olnud päri.
"Ma sattusin siia enda, mitte jõe süül. Tobe oleks teda toigastega torkida. Ära tee tammi! Ega ma ei tule."

Kolmandal vennal paistis tael taskust. Noogutas näitsikule ja pakkus: "Tahad, ma teen tule üles? Saad sooja ja kleidi kuivaks. Tasuks tuled mulle naiseks."

Tüdruk ei tahtnud. "Teie metsal on toredad samblasametist põrandad. Ei-ei! Ära tulejälgi küll tee! Ega ma sulle ka tule."

Neljas kutsus: "Mul tare lähedal. Tule, õmblen sulle uue hame ja sooja seeliku. Tule või natukeseks."

Tüdruk tõrkus. "Minu tare on kaugemal, aga kodusem. Ei ole temal süüd, et siia sattusin... Ei taha ma su hame! Ei ole minust sinulegi tulijat."

Viies ei ütelnud midagi. Viskas särgi seljast ja hakkas, taldadega põhjakive kobades, jõest läbi minema.
Tüdruk vaatas. Silmas küll, et siin-seal sügavaks läks, aga kiirustas ikkagi minejale järele. Saigi üle.
Poiss nägi, et piiga teisel kaldal, keeras otsa ringi.

"Kas sa kunagi veel siiapoole satud?" küsis neidis enne.
"Kui tulen, siis tulen," kohmas viies vend.
"Aga kindlasti ei tea? Et kas näeme?"
"Näeme siis, kui näeme," pomises poiss ja oligi taas kubemeni vesikuuskede vahel.

Tüdruk jõudis koju. Kodu oli vahepeal veel kehvakesemaks jäänud. Oleks küsinud, kui oleks osanud. Kirvest katuselaastudeks. Hagu aiaaukudesse. Tulesädet kustunud koldesse. Paika ja paikajat auklikuks kulunud palakaile.

Tüdruk ei märganud midagi. Oli lihtsalt õnnelik, et kodus tagasi. Oli lihtsalt rõõmus, et jõetaguse poisi ilusad silmad ära nägi. Neid oleks vaadanud veelgi, oleks ainult aega antud.

Unemarss puujalale ja kahele kargule

Mul sünnist saati pole sini-

silmi, kõrget laupa.

Ma teadsin: inim-

konna taustal olen pelgalt prügi.

Kui üldse saatu-

sega vahel püüdsin teha kaupa,

siis ikka tuli keegi,

toorelt minema mu trügis.

Aeg veeres.  Sega-

mata rippusin ta rehviorvas.

Süüd sigitas karkassi 

tekkiv sakiline pragu.

Siis saabus päev, mis korra-

ga kõik kannatused korvas.

Mu silmsi seadis sinuga,

et palun, tutvutagu.

Noh, tunnistame, tundsin,

et sa minule ei kuulu

ja suurem osa ajast

olin unistustest segi.

Kui pilku tõstes kartsin: lahku-

sid või oled luulu,  

me püsisime paigal.  Maa-

ilm ümber pöördeid tegi.

Hei, sügis!

Hei,

sügis,

pudeneva laega,

igast pesust kirkam metsavaip.

Hea

sügis,

anna veidi aega

mälestuste tarvis leida paik.

Veel

teile

härma hõbetraate

ära põimi püüdma kõndijaid.

Tee,

tuuli

tuhisema saates,

et nad tuleks lohutama vaid.

Nii

palju

suvest kaasa kanda:

valgeid öid ja pärle tähekeest.

Ei

ainsat

hetke ära anda

raatsi sinu hämaruste eest.

Hei,

sügis,

ahjusooja vastu

veel ei vahetaks ma lõkketuld.

Hea

sügis,

aeglasemalt astu,

taskupõhja lükka lehekuld.

Ene ei saa aru

Ene ei saa aru

Viivika istus trepil. Ümber öö oli pime.
Viivika istus ja vahtis koorikuks kuivanud kuud.
Viivika imestas enda tont teab kust ilmunud nime.
Tulles ju oli see olnud midagi täiesti muud.

Viivika mõistis veel mõnda. Ta on siin üleliigne.
Kohal olla ei tohi. Ära minna ei või.
Mõlkis konteineri äärelt, ammu kust istujat piidles,
hulkuja kass astus ligi. Viivikat jalaga lõi.

Vähemus

Tulin kapist välja. 
Tuba oli palav.
Kapis oli külmem. 
Altkapp lausa jääs.
Ema nuttis. Isa 
klaasi triiki valas.
Ühmatas, et nüüd siis 
kardetu on käes.

Tulin kapist välja.
Kahvatu ja lilla.
Küllap külmast. Isa 
tukkus longuspäi.
Ema kurtis: "Oled
purustanud silla!"
Vandus vennas: "Veidrik, 
kuradile käi!"

Tulin kapist välja.
Sealt, kus sõin pelmeeni.
Suguvõsa soigus, 
et nad lootsid muud.
Et mis kuri tõbi
töötles küll mu geeni?
Õige koi on ikka 
see, kes närib puud.

Vahetus

Meie vahel haigutas
kahe peopesa laiune õhulõhe,
kuni kirg talle kurku läks.
Kadus käelabalaius. Siis kaks.
Ise tahtsime. Nüüd on kõhe.

Ei hakka köhima!
Ei mingit Heimlichi võtet.
Abi oodata meilt pole mõtet.
Näost viimne kui värv läinud. Lahe!
Lämbu, vahe!

Sure vahetus elusaks.

Kõu

Öö otsa äike taeva külge nõelus maad.
Näeb hommik, et on silmapiir siinsamas.
Pealagi üsna laotust puudutab,
kus pilvenööpauk päikest pitsitamas.

Öö otsa pikker metsi mõõtmas käis
ja katsumas, kus puude koor, kus säsi.
Ao hakuks taimi istutanud täis
kõik nurmed-niidud vihma nobe käsi.

Põld, purjus pilvehundijalaveest,
nüüd kõlgub maanteetruubil, püksid rebal
ja saadab pilguga üht külameest,
kes sületäie pestud tunnetega

on nõutult seismas trepil maja ees,
öö piksesähvatustest alles toibudes.

Maimiku mure

Suur on minu koduküla -
sama hea kui alev.
Siin on pood ja turnikad 
ja park ja puiduäri.
Tihtilugu külla satub
mulle onu Kalev.
Tal on taipamine vilets,
mida ka ei päri. 

Räägin: “Euro majandust 
küll kollapsist ei päästa.
Bibi-Liis on sama meelt, et
Eesti kroon las jäägu.”
Onu kuulab. Näen, et mõista
püüab kõigest väest ta,
aga vastus kõlab umbes 
nagu “läägu-läägu.” 

Küsin: “Kus on töötus suurem – 
USAs või Euroopas?
Tunned, masu tungib peale
vääramatu jõuna?”
Onu silmad mõttetööst 
on väljas silmakoopast,
kõdistab mind kurgu alt 
ja pakub mulle õuna.

Muidu tore onu. Võtab 
sülle ja lööb patsu.
Katsun spetsialisti juurde
viia varsti ta.
Käisin logopeedil. See
ei taband üldse matsu.
Kahtlustan, et teda ennast
tuleks arstida.

Lihtsalt

Kui sa leiaksid lohakil kirja -
valgel ümbrikul huulejälg -
kas Su aususest võitu saaks nälg
näha sõnu, mis südant ei varja?

Kuigi Sinust seal ridagi poleks,
aga keegi ei keelaks, ei näeks...
Kas Sa lahkuks, kuid kiusatus jääks?
Kas Sa loeks, aga salgaksid valeks?

Üles tunnistaks tehtu, mis väär?
Ma ei tea. Aga tead Sa, et seal, sel
roosa linaga lauapealsel
on kehvasti kleepund kuväär

Kõhu kaudu

Mõnikord on tore olla lihalõik.
Suurem jagu taid ja riba pekki.
Keha kaunilt ruuduliseks taotud kõik.
Vürtsidega võimendatud mekki.

Mõnikord on tore olla karbonaad.
Veeretuda munades ja jahus.
Kahest küljest krõbeneda. Olla praad
tavalisest lopsakamas mahus.

Mõnikord on tore makku tungida,
seljatades seedimise jaksu,
sööja seestpoolt paisutada pungi ja
tutvustada tõelist kättemaksu.

Harjata talv

Valmis kopsivad vihurivasarad
Lae ja seinteta pakasetallid.
Naeru lõpus, kus muidu on pisarad,
täna helgivad lumekristallid.

Limpsib jaanuar huulte peal uidates
jõulurasvaga võõbatud võide,
külmapühadeks suletud südameis
suudleb tuhanded jäälilled õide.

Puud pauguvad. Hooletuist laskudest
kukub kõrinal kuukillupuru.
Kuid üks kõrvetav piisk põselt laskudes
oma naeratust maha ei suru.

Kui sa sead end minekule,

ütled: „Enam ma ei tule
ületama piirideta piire.
Rohkem metsa, merd ja randa
ma ei suudaks ära anda.
Liiga palju hunte, hülgeid, tiire
otsa saab Su tuliveres.
Hõbedased kuulid keres
tuhat elajat Su poole ulub.
Varjumistes valutõmblus.
Õmblusele järgneb õmblus. 
Üha rohkem haavavõiet kulub.

Enam kohtuda ei või ma.
Kord veel oma leegid lõima
läbi ihu õheneva jää.
Las veel püsin Sinu põimes
enamtulemisevõimes." 

Nõustun. Olgu. Ära tule. Jää.

No ja edasi?

See lugu ära sündis
vast kuuendamalt kuult,
kui traktor põldu kündis
ja lehti langes puult,

kust otsast punnissilmi
aovalges jälgis mind
kui meeleheitefilmi
üks umbne laululind.

Siga ja säga

Ükskord siga kohtas säga.
Säga meeldis talle väga.
Säga oli väga vaga.
Uimed seljas, saba taga.

Sabaga on ju ka siga,
kuid ta hännal väike viga -
vedru moodi kurvis kuju.
Sellega küll vees ei uju!

Kõrv näeb välja justkui uim,
kuid on ujumiseks tuim.
Kärsast sisse lekib vesi,
põhi lõhub sõrakesi.

Kõige hullem on vast kere -
üle ääre ajab mere.
Arvas siga: "Kuule, säga!
See ei sobi. Tänan väga!

Ujub meremärkideni
konna konn ja koera peni.
Meenus mulle veel üks jama - 
oma stiili sead ei oma."

"Pole viga," vastas säga.
"Sõbraks ikka jääme suga.
Mine koju, kulla siga,
tuhni mulda, söö ja süga."

Ahjualune

Oled naine nagu iga teine
Pruugitud 
ja seisma jäänud eine
Närtsivais garneeringutes noorik
Kõlblik, kuid
peal kuivamisekoorik
Ometi su omalaadne maitse
Mõjub nii
et mulle sobib vaid see
Tundes 
sind just
nimelt nõnda vajan
kahvli võõra taldrikusse ajan

Susser-vusser

Nõid on nõidumisehimur -
ajab sassi ilma.
Seal, kus sadas lumi, imul
tõustes tuiskab silma.

Päikse poole näitab näpp.
Päikesest saab ekiäp.
Seal, kus hobu kappas, oh!
Traavib ringi enuboh.

Kaua lõbutsedes, nõid,
ise hätta jääda võid!
Kui kõik tagurpidi on,
oled sina roomaiõn.

Paari sõnaga elust II

„Tere! 
Keda ma näen üle nii mitme aja!
Oled kenake!“
„Ja Sina valetaja!“
„Ei, tõega, 
Sind masu kui üldse ei pureks?
Räägi, õeke, mis uudist? 
Mis rõõmuks, mis mureks?“

„Oli aegu, kus kõik kippus kiiva ja rappa:
tervis vedas alt, töö juurest sulg anti sappa, 
lapsed lahkusid kodust ja mees tegi lõiget,
aga saatuse toel kohtasin mister Õiget.

Leidsin uuesti tööd.“ „Mis valkonnas?“ „Noh, ta 
pakkus mulle niiöelda protokollija kohta,
et üles ma salvestaks viimse kui paiga
kus mu pulmavalssi ta harjutas Maiga,
kus Kadriga käest kinni muresid jagas,
kus Liis – lihtsalt sõber – ta õla peal magas,
kus Ann teda abistas kodustes töödes,
kus Sirts talle toeks oli pikkades öödes,
kus vaimseteks vestlusteks avanes Anna -
neid mina, kui aus olla, välja ei kanna.

Aga pärast pikka prooviprotsessi
me leidsime niši, kus mõninga pressi
järel saan luua ta eluloosarja
nii, et õndsaid hetkesid ära ei varja.“

„Mismõttes???“

„On vähe, kes ustavad nii, et
sul ei kulu kardinaks võltsnaeruriiet,
kel allaheitlik ja kannatlik loomus
ja armukadedus – see on ju boonus.“

„Oh kullake-kallike, mida küll kosta!“
„Ah mis! Lähen. Vaja uus pastakas osta.“

Täiskuutäis

Öö valas veinjat valgust triiki kuu.
Toaakendesse läigatus pokaal,
kui kardinais mul kadus tasakaal
ja jaheniisket klaasi riivas suu.

Aszú La Noche, kelkis etikett
või polnud mul ta lugemiseks kainust.
Hiidlainetena tulvas üle vaimust
irdtähepõllu viinamarjavett.

Nüüd piinab joodud alkohol mind, patust.
Kuis seista häbitundeta Su ees?
Kuis petta südames ja mõtetes
kuupõhjalikku läbivalgustatust?

Su huulile ent heites tunnistama,
neilt ära tunnen maitse sellesama.

Madalakaloriline

Keset aasa haljast rohtu
pull kord harakaga kohtus.
Küsis: „Miks sa, värvilt sama,
kasvad nõnda kidurana?“

Harak köhis puhtaks hääle,
hakkas oma looga pääle:
„Eks ju minagi kord ammu
sõin end värskel rohul rammu,

peremehe pilk siis neelas
külgi nii, et kõhus keeras.
Kaalus maha võtsin kähku,
ei söönd muud kui veidi põhku.

Kuni loksus lõõg mul kaelast.
Lendan nüüd ja tänan taevast.“
Pull kuid vastas harakale:
„Ma ei usu! See on vale!“

Samal päeval enne eha
peremees tal mõõtis keha-
ümbermõõtu üle rinna,
valjult välja öeldes hinna.

Nüüd on pullil vesi ahjus.
Kuigi oleks näha kahju 
välja nagu linnurisu,
tuleb talitseda isu.

Mis nüüd?

See muinasjutt läks põhjalikult segi,
kui haldjast ristiisa appi tuiskas,
kes võlujõu nii vääralt välja puistas,
et Tuhkatriinust tõlla, hiirest neiu tegi.

Teel lendas tõld, et tulekullas rada.
Prints tüdrukuga ballil aega viitis.
Kas see neid igaveseks kokku liitis?
Oh, loomulikult mitte! Minnes aga

Triin lävel kaotas teemant-tõllaratta
ning selle abil prints ta kätte leidis.
Kuid millele saab loota hiireneidis,
kes kleidita ei ole eraldatav

muist nakitsejaist seinas ja all treppi,
kes hingelt pole iial enam sama,
kes lootuskillutagi armastama
jäi ristiisa ja ta võlukeppi?

See kohtumine oli ette vale

silm oigas märgates su nappi siluetti
mäehallis kleidis määrdund tänavale
end ebalemas. siinpool internetti
konteinerina elutu ja plekist
sa näisid . tahumatu, tuim ja staatiline.
suits möödakäija haisvast sigaretist 
su hetkeks varjas. abi ajutine.
tee tellingutest möödus. asfalthoovist.
sai otsa tänav. linnalõpumärk ka. 
tülp-tüdinuna tõrjumisteproovist
suu lukustus. sa lahkuda ei märka.

saab linnast maa ja sillutisest rada.
õhk haprub värskusest ja linnulaulust.
mets läheneb ja käsib kummardada
et joovastuda uhkvel uduaurust.
sel kohtumisel oli vale lähe
ma mõistsin kui end lõpuks mõista lasid.
kui urvaehmeist pudenenuist pähe
sa ennastunustanult kiljatasid

näen mida urbanistlik ümbrus taunis.
sa oled hõrk ja vikerkaarekaunis.

Kuu-kluu

Su häält ma kuulsin päeval. Nüüd on öö.
Kuu vargsi välja piilub taeva taskust.
Kõik sõnad alles jäid. Neid aeg ei söö.
Ei mingit ängistust, ei olemise raskust.

Su kõnekõlast möödas tundi... kuus?
Ah, mis ma ajan, kuulen Sind ka nüüd veel
ning vastamiste maitsegi on suus
ja elev meel – Sind kujutleda püüdev.

Su hääl mu sisse jalutama jäi,
et Sind Su jalutustelt koju hüüda.
On öö ja taeva taskust kiilaspäi
kuu vaatab minu kuuldemängust mööda.

Moreenne

Vari, valmistuv varinguks.
Häälevaikuse suuleseade.
Valevõti ja vale uks.
Ebamugavalt avali teade.

Kord muugitu kinni ei püsi.
Kord lahtikorgitu - lahtub.
Ülehoolitu alajahtub.
Oksalrippuja veene ei nüsi.

Kus valesti, seal on viga.
Kui uuesti tohiks, teeks sama.
Sellepärast lepi ja lama
kurku kiilunud sõnumiga.

Kõhuli…...

keskpäeval
vastu leidmislootust
... sookailulõhnal
vastu talumisraskust
... tildrinutul
vastu tuulevaikust
... sillatrepil
vastu kukkumishirmu
... laukasuul
vastu loobumisjanu
... hüvastijätul
vastutahtmist

Kuup, luup ja kuu

Tean üht kuupi. Otsis luupi.
Otsis otse, otsis huupi.
Tahtis näha elu kuu peal,
kuhu ise ei saa kuup eal.
Luubi leidis ja pikksilma. 
Küll nüüd nägi hästi ilma!
Istus puu peal. Kuubi-puupeal
naeruvirve viskles suu peal.
Istus puu peal. Mina aga
ilma kaesin kaameraga.
Lugu kuubist ja ta luubist
näha võite nüüd Youtube`st.

Kui õitsevad võilill ja meelespea

Kui õitsevad võilill ja meelespea
ning pargiõhk toomedest paks,
Su naer veena sillerdab silla peal,
ära taha, et hetk viivitaks!

Su tundeid ma mõistan, mul sama ihk,
kuid soovil on varjukülg:
vilet venitaks vint nagu rikkis lint,
jõgi uniselt siugleks kui sülg.

Kaetud lindude sidinast pargilael,
kaunim kohatud haldjatest,
ära saatuselt palu, et peatuks aeg!
Ole mõtetes mõistlikum, sest

aja peatudes lind vakkaks, lakkaks viis.
Vesi elutuks tarduks. Ja tuul.
Pildi- palgeile poetada õisi siis
jõudu ei oleks toomingapuul.

Las meil alles see hetk parem püsib peas.
Sama elus kui käesolev viiv.
Ehk on saatus kord veel samas tujus heas
ja laseb meil kohtuda nii

Keerukuju

Pilv heidab hõreda kinda
näkku ja nõuab duelli.
Haarame mõõga või mõnust
naerame saatuse sandiks?
Sellisel päeval ei minda
tõeluse tsitadelli
loobuma vastupanust.

Hakata duellandiks?

Puiestee varjude tippu
pinguldub kullane lõime.
Keskpäeva peajalgse päikse
triipudel tüvede raskus.
Paljajalu, pead rippu
täna veel kõõluda võime
mööda neid mustrikäike,
laskmata ühtegi lasku.

Soovide lääget likööri
täis valgub lootuste läte.
Kõiksuse kellanööri 
ulatame käest kätte

Suu tühjaks!

Väga tähtsaid asju ära ütle välja.
Las need parem jääda erijuhtudeks.
Liigselt leierdades need ei kanna vilja.
Liiga head, et võtta igapäevasuhtluseks. 

Armastusest pole me kultuuris kombeks vesta.
Keset päeva sobiks see, kui kloostris sõimata.
Räägi, kus sa käisid, räägi, et see käik veel kestab,
sest et äratulemine näis ilmvõimata.

Küsi: „Mis sa tegid?“ Küsi mitu korda,
et saaks selgeks, see ei ole huvi vaid kontroll.
Näita õiget taset, naudi olukorda,
milles üks on jumal, milles üks on loll.

Sõna, see on väga oluline ühik,
Vaagi, mida öelda, mida trükkida.
„Sinu lapse aju asemel on tühik,“
näiteks kõlbab ikka juttu lükkida.

Sõnavara valitseja suurim õnn on kainus
otsustades, keda mil moel halvata.
Süda on, et haavamiste liigsust valvata,
aga sinna mahub korraga üksainus.

Harjavars

Kord elas triibuline harjavars, 
plastvutlar katmas piskut toruplekki.
Maailmamõõtmeis tühipaljas kõrs.
Poe mastaabis ka talle ostja tekkis.

See oli õnnis hetk, kui kätepaar
ta kõigi teiste hulgast välja tiris.
Lõi silmade ees tantsu müügisaal
ja liikuv letilint ta külgi silis.

Siis tänav – olla kõige selle sees,
mis seni paistnud pesemata aknast!
Reis turjal, trammiga ja trollides...
Võib arvata, et seiklus pähe hakkas!

„Viib palju kõrgemale mind karjäär!“
vars nähvas, nähes lippe hoidvaid latte.
„Mind ümbritsema hakkab interjöör,
missugust vaevalt ette kujutate.“

Ta kandja trepikotta sisenes,
kus ehitajail polnud eesmärk säästa.
Lift ohkas, teades, et pikk sõit on ees
ja kaksteist korrust tuleb üles söösta.

„Ma olen väljavalitute tõust!“
sai korrusenupp varrelt rindu matsu.
„Sa edaspidi oma nõme lõust
mu vaateväljast eemal hoida katsu!“

tokk ülbas, kuid ka nupp ei olnud papist.
„Hei, tüügas, jäta solvamised soiku!
Pea oled vilets tööriist harjakapist,
mis tormab püüdma prügi, okseloiku...“

„Et minu külge haakub mopp või hari,
ei samasta meid! Mina olen aadel,
kes sülelemas nõtket kaunitari
tippsisustuse saanud jahimaadel!“

Ehk oleks elu toonud enamatki
ja jätnud jälje varte ajalukku,
kui poleks kandja liftiuksel kukkund
nii õnnetult, et kelkija läks katki.

Sõna jalad

Metsas miljon sõnajalga...
Õhk, neid õrnalt kiiguta.
Ükski rännuteed ei alga,
varbaidki ei liiguta.

Pitsilised püksiääred,
Sametine pealispind...
Kui on sõnal säänsed sääred,
milline on siis veel rind?

Krooks kolmele konnale ja tulemata jäänud kureleSaid kokku kaks konna: Leonardo ja Lonni.
Soo serva nad rajasid ühise onni.
Ent elu ei kujunend loodetult vaikseks.
Pruut kurtis, et peig ei jää piisavalt paikseks.
Leo laitis, et Lonni on kena küll, aga
ei mõista ta keelt hoida hammaste taga.
Peamure: Kes peletas tittedekure?

Kuid julgustas nõustamiskeskuse kõre,
et kahepaiksus on kuldaväärt varaks
ja hambutu suu ju ei tee latataraks.
Et kurejutt on võõrasrahva legendiks.
Kõik konnana sündinud jääma peaks endiks!
Et mindagu nautima kaaslast ning kodu.
Et lauldagu lusti ja kootagu kudu.

Akna taga posti küljes nokib midagi talvine elektrik

Köögiakna all jäätus
madalpingetepuu.
Söödud sõnade väärtus
kahaneb nagu kuu.

Google´ist näeb selle faasi -
kolm protsenti veel vaid.
Minu pool topeltklaasi
aknad uduseks said.

Ja me kumbki ei arva,
et on pisaraist see.
Kruusis loojangukarva
aurab humalatee.

Valmistub faasisiirdeks
seesmine termostaat.
Kaob kord tali ka siit eks.
Puul taas pungades traat.

Kahekesi

Tühi tuba täis tardunud pause.
Surnud hääletus juhtmetes rippu.
Hinga sõnad mu suhu ja tõuse
küünlaks kustunud lootuse tippu.
Ole minuga, tasa, kui soovid.
Lihtsalt hinga ja elus näi ja
kas või näitle, et natuke hoolid,
minu käratu kodukäija

Jõulutere

Juba nägin jõulumeest -
tuli üle ristmiku.
Kukkus. Tõusis lume seest,
puhtaks pühkis istmiku.

Kus on küünlad? Kuis on praega?
Võiks veel ahjus olla ta.
Kas on veidikegi aega
salmid üle korrata?

Asju meenub mitusada,
miks võiks tõusta vitsaoks.
Kiusatus on kustutada
tuli, lukustada uks.

Aga ega ma ei jõua!
Kõlab kell ja link teeb lõks.
Taat on toas ja salmi nõuab.
Pärast räägin, kuidas läks.

Kakandus

mõne mälestuse tahaks endast heita - 
võõrad tujud, tunded, mida tean.
kired, mille eest ei oska peita.
miks neid mina mäletama pean?
aga nii on põnev, eks ma taipa.
mõrkjat mürki kõrvu kalla, tuul!
ei jääks maha korisevat laipa,
poleks lennuhimur ükski kuul.
hingan sisse higistavaid pilke, 
pigistavaid pükse-pihikuid.
olen kelder, hoidmaks silmapilke -
peensusteni ärapihituid.

Talve teretamine

Talve tervitasin:
"Tere-tere, tali!"
Lume tuppa lasin.
Täitsa tore oli. 

Tegin palju palle -
lumi pakkis hästi. 
Kuni tali jälle
õue lasta kästi.

Tean

"Hilja!" kiljatab tramm,
kui rebestab haaratud vammust.
Tahe on tugevam 
ja rööbasteel röögib vaid vamm mu`st.
Öö pöörab pöörangust tuled.
Sätime minekule.
Sõrm hoiab seongust,
tuul soengust,
kibelus sammust.

Tilguvad lumetoorest
tänava ripsmekarvad.
Tarbitud vahukoorest
öögivad söödetud kõrvad.

Tean nüüd,
on lootused need, 
mida me ära ei kingi.
Tänan, et näitasid otseteed.
Lähen ringi.

Öö nõelub kinni veritseva eha

kraavidesse poodud sood
ja kirveist 
karistatud kõrved.
Veab üle raiesmike palavikus keha
head 
udu hõbevalged jahutavad sõrmed
ja jätab meelepette koidikuni, 
et kõik see läheb mööda, 
on vaid uni

Pöörandsilmus

Sai hääletult lauludeks lauldud kõik tujud.
Hea oli, et saatmiseks vaikimist jäi.
Tard-ringmänge mängisid puutummad kujud.
Suu südameesisel kuulamas käis.

Said hämaraks keeratud silmade tahid,
kõrg-kõhetu kuusirbilaternakiik.
Piht pööratud pilguga pimedust jahib
ja alla ei anna - las jäägu või viik.

kõik tarbetud sõnad peajuure pealt pöetud.
Saand trimmerit tunda nii aeg kui ka ruum.
Kui sada protsenti su pinnast on köetud
ei erista enam, kas vilu või kuum

küll aga Su haakuvat nahatekstuuri,
küll aga Su võra, Su tüve, Su juuri,
Su hoolivat žesti
kui puudutab äär
öösiledat vesti.
Opossum-mohäär

Head uut!

Las on taeval nutuvõru suul.
Tihub niiskeks pilvepadjapüüri.
Koolisügisele uvertüüri
vihmapillikeeltel mängib tuul.

Las september, värskelt puhtaks pestu,
algab otsast ajaarvamist.
Uutest vihikuist ja pinalist
kerkiv õhin kevadeni kestku

EMA on lihtne sõna.
Ilus ka.
Õppisin kõnelema
sellega.

Ilusaim ema on minu.
Hea ja pai.
Kingin armsaima sõna
Sulle vaid.

Iga ema on eriline

Igal emal eriline
nimi, hääl ja nägu.
Kohe sündides saad aru,
kes on sinu jagu.

Emasid me ümber olgu
kasvõi üle saja,
oma ema teistega
me segi eal ei aja.

Leiva hind

Hommik kadus lõuna hõlma varju,
jättes maha hõrgud mõtteuited.
Hoida oleks ninakas ja narr ju
limpsimata allikad. Ja luited

üle roomamata kõrbemaoselt,
järel vedades kaht sõrmereha.
Patjade ja teki käkras kaos. Selt
üles leida taas üks hõõguv keha.

Piirideta. Püürideta. Rüütud
kuni õhtu lõunagi lööb uppi.
Siis vast tõstad palveis silmad süütud:
Kas nüüd olen välja teenind supi?

Ainult söögist

"me majas on kartulipraadija!"
käis kaasa ja nuhutas lõhnu.
see ihkama pani meid praadi ja
mis ime, et nõnda ei kõhnu!

kui naabrid on laudades perega,
et söömaga hakata pihta,
eks käi ringi heleda kerega
ja kitsamaks kahanda pihta!

kaal kahtlustab kukile kuhjumist
kas kahe- või kolmekesi.
kaks kümnelist kilokest lahjumist -
vat see oleks kuldaväärt asi!

kui teeks ühe pikema kaisu ja
peaks eemal end joogist ning söögist!
kuid siis levib kartulihaisu ja
me leiame jälle end köögist...

Lähedalt

Kui lähed, siis lamp jäta põlema,
uks praokile elude vahel,
et minuni kostuks su mõlema
südame löökideahel.

Et säiluks või säde su sarnast mus
eest eilse ja homsete pärast.
Sest ega me arva, et armastus
on midagi mõistusepärast.

Saatusest üle

Elu viib jäägid
puukuuri ja pööninguvarna.
Elu elutuba 
on puhas ja tarbetust prii.
Kuuris käib vahel
ja pööningul päris harva.
Ega ta tuppa siit tagasi midagi vii.
Aga et kuhugi sobid, sa unistad ikka.
Aknatoppeks 
või põrandariidesse koeks.
Mina su käisesse uuristan tunnelit pikka.
Suudaks, 
sa sündmuste ilma sealt tagasi poeks.

Üks sünnib mantliks ja teine palitukandjaks.
Mõnel mantlipärijal mantel vaid jääb pärida.
Juhus on saatuse söakaimaks suunaandjaks.
Kuniks on kangast, ma, koi, jaksan närida.

Lüli õnneahelas

Sain kirja, kus öeldi, et kui saadan teele
viisteist samasugust, siis tabab mind õnn.
Et rahu ja heaolu haaravad meeled
ja kõik minu soovid pea täitunud on.

See sobis kui valatult eilsesse ulgu.
Kui rusikas silma või pudrusse nui.
Et nii lihtsalt käib, eks ma teata ja - tulgu!
Läks, ümbrikud nokas, nett - kujutu tui.

Ju hommikul tundsin, et toimima hakkas.
Ka päeva ei pitsitand pisimgi tõik.
Käes õhtu ja kuuketas näoli on aknas.
Mul sügavalt savi ja üldse ükskõik.

Ehk ka lubatud õnneni kaua ei lähe.
Vast luges, et ei teinud copy ja paste
vaid ümber ma toksisin viimse kui tähe.
Jah, lähen ja saadan veel üks kord viisteist.

Kuhu lumi kadus?

Külmataadi tervis polnud kiita
kevadelgi. Suvi lisas oma.
Juba enne Baltikumi viita
süda hakkas jälle jukerdama.

Keeras otsa ümber. Pole nali
tunda, kuidas eluramm kaob ihust.
Õnneks taadil neli poega oli,
neile usaldaski ohjad pihust.

Poisid üles sikutasid käised,
lasid tuulehobud sõitma traavi.
Noored olid veidi tuisupäised -
kukutasid lumekoormad kraavi.

Segaduses põgenesid sälud,
kes neil seni koormat vedasid.
Asenduseks hangiti jääkarud.
Sõit läks tasapisi edasi.

Aga pätsud kuulsid seda juttu,
et meil karud talvel näevad und.
Keerasid ka ennast kohe tuttu.
Ei siin aidand palved ega sund.

Vaesed poisid koormat seljas veavad.
Kandam kipub lagunema koost.
Talispordimehed viha peavad.
Papa ka on kuulnud juba loost....

Tuhkatriinutund

Väga harva kõrvitsast saab tõld,
teenrikuue selga tõmbab hiir,
loss täis tõrvikute virvatuld,
tuhast tõuseb täheks tuhkatriin.

Enamasti tõld saab kõrvitsaks,
hiireks teener, triinu roogib tahma.
Hea, kui öö eel jõõras majasaks
toidu tasuks tantsule ei kahma.

Loss on ikka. Printski pidu peab -
tark ja rikas, huvitav ja kena.
Neide nõest seks otsima ei pea.

Vähestel on haldjast ristiema.

Kaevul

Millest tunneme kuivanud kaevu?
Ämber koliseb. Tolm. Haisev liiv.
Vares rakmetel neelatab raevu.
Muud ei ole. Ei tulegi.

Ülal teeseldud näol /pole valus!/
pilved ootavad. Loodavad.
Udarate hell pakitsus jalus.
Ainult palu - nad joodavad.

Aga hääl põrmuks pudenes. Hukkus
enne silmade sulgumist.
Veel vaid roosteses luugilukus
kuulda haledat ulgumist.

Ettevaatlik

Tegelikult on ka homme eile
meile. Muudega on teised lood.
Lainte vahtu pilutatud teile
kivihelmeid tallapetteks tood.

Hullus ajab, aga me ei uju
viimse kokkupuutelülini.
Öö on sissepoole tume kuju.
Päev me puutest vajub külili.

Päevapaadialustel ei sünni
küünitada aeru sabani.
Mõte rändab üle tuulekünni-
vagudega mere rabani.

Tere

Su naine eile minu juures käis.
Meelt heitvat nõutust liigutustest õhkus.
Paar õrna silda meie vahelt lõhkus,
kuid südamed jäid endist viisi täis.

Kõik relvad ammu peost on visatud.
Üks pole hunt ja teisest pole kütti.
Me vahel iial enamat ei sütti
kui see, mis juba tulle lisatud.

Su naine eile minu juurest läks.
Sa tulid nüüd. Seesama meeleheide.
Uks paotub. Vahet tulijatel ei tee.
Kõik ühteviisi jäävad leidjateks.

Kaks hinge ja katkine süda

ära kutsu
ei tule ma 
mittekuskilt
eikuhugi
meri kaldale uhuti
valulävele
surema
aitan tal põgeneda
näitan tagasitee
läbi kaevu
ja põhjavee

ole tasa
ma usun seda

Üks pilt

On heisatud kaks luike
kuldse veega lahele.
Vaht kivid vastla-
kukleiks vormistand.
Jäänd päiksekiirtest kardin
päeva ukse vahele
ja rulli aetud laineid 
täis on rand.

Üks pilt, mis silma-
desse kinnitatud naelaga.
Üks pilt, kus taevas 
väävlikarva praod.
Kaks luike, pikalt välja-
sirutatud kaelaga
ja uttu veetud 
kaljurahuvaod.

Võib-olla päris, oma,
jagatud, või lihtsalt luul.
Kõik alla lõnksab
mere-taeva neel.
Üks pilt. Kolm mõõdet. 
Kahe luige tiivalöögituul
ja peeglimõrad
kuldsel raskel veel.

Kõik, mida teen, on mu enese pärast

Kõik, mida teen, on mu enese pärast.
Aeg surub peale ja ükskord on talv.
Täna on august ja selleks, mis pärast,
pauna on pakitud plaastrid ja salv.

Tulgu mis tuleb, kuid olgu see PÄRIS,
et ükski hingatud hetk poleks proov.
„Ei“-d ja „jaa“-d ühtmoodi kahetsus näriks.
Kõik, mida teen, on mu enese soov.

Esimesed pallid

Esimene lumi kutsus õue: "Tule hulla!"
Esimene lumepall ei tahtnud välja tulla!
Käpikud said märjaks, sõda ikka pidamata!
Miks jäi nõnda palju lund veel alla sadamata?

Esimesi helbeid uudistama tõttas ema.
Isa pihu varjus mõne räitsme ära sõi.
Esimesed lumepallid hoopis vanaema
valmis tegi. Magustoiduks laua peale tõi.

Puhas

Kes vähest ei saa küll
sel põud ka külluses.
Sul hoian rõivad üll
aumehe ülluses.

Sind loen kui raamatut,
kuid lehti käed ei puutu.
Ei saa sust haavatut.
See kunagi ei muutu.

Jääd valges kleidis
looritama pilku.
Ei, ma ei riku ühtki 
silmapilku

Sügismuri

Sügisilm on kuri.
Tuul on pugeja.
Sügisel on Muri
lehelugeja.

Otsib teateid, kust on
läinud sõbra rada.
Kollast kirjandust on
lust tal nuusutada.

Jalatõstutrikki
teeb, kui näeb uut uudist.
Veedab õhtuid pikki
unistades pruudist.

Järgmine peatus…

Su sõnad hiilivad mu ihu ligi.
Nööp nööbi järel
teele veereb voorus.
Soe niiske õhk Su sõõrmetest.
Külm higi.
Kontrollib keha küpsust 
keele toorus.
Vöös värisevad närvid. Pingekõrgus
kui oleks kindel võidus. Küllap ongi.

"Me täname, et valisite sõiduks
elektrirongi."

Kastanimunadest

Kastan haudus mune kaua aega,
ägas kalli koorma raskuses.
Nüüd on aeg see viia lasteaeda
väljavenitatud taskutes.

Kastanipoeg maasse pista nina
võib. Või kasvab ussiks, kaelakeeks,
pildiks, nukupingiks... Mida sina
kastanitest munadega teeks?

Perseveratsionäär

Ma tahtsin Sulle öelda: "Kullapai!",
kuid kostis "Kits!" - tast oli olnud juttu.
Mu unistustest õudusuni sai
nii õige ruttu.

Ma tahtnuks öelda: "Ära mine, arm!"
Keel tõrkus taas ja õhku lõikus: "Mine!"
Ei teagi nüüd, kuis köitis mind Su sarm,
Sa imeline.

Ma tahaks hüüda: "Tule tagasi!",
kuid parem sõnatuteks puren huuled.
Ehk veadki just mu õue pagasi.
Kes teab, mis kuuled...

Üle õla

mu sõber jänku junne taskus kandis
ja kanapesast mulda sõin ma ise.
ei jäänud maha uhkest disneylandist
me seiklemised.

mu sõber vehkis oma valget tukka
ja mina viljakarva sasipead.
me eksisime, kuid ei läinud hukka
niipea, kas tead.

mu sõber tarkusest nüüd üle ajab.
ka ise püüan näida arukas.
ja marrastusi, saadud kaugel ajal,
on endist viisi peidul varrukas.

Kuuvalguseta öil

Kuuvalguseta öil -
õhk värskelt pestud klaasist 
ja vaikust ükski ritsikas ei sae -
kui õitekimp, mis pudenemas vaasist,
pilv pilve järel jätab taevalae.

Aur haldjavalge
tiivul maale laskub
kuuvalguseta ööde hämaral,
kus, kahutades külgi külma vastu,
täis vahtu valgub leiguv maanteesall.

See pole udu, ära sinna visku!
- teelt üles kohkuks pelglik pilveparv -
ehk ennast mana, maisest lahti kistu.
Taastulekute öö on üliharv.

Sibulane

Ega Su sõnad mu mõtteid sega.
Tõde on hingamispausis.
Vaatan Sind suletud silmadega,
alles ehk jäetakse au siis.

Kui pole süüdistust, pole ka süüd ja
pirinat, pinget mis rikub.
Täpselt on selge, kes püütav, kes püüdja, 
kes järgmised pimesikud.

Laul kaotatud laulust

Oh, lennuk, Sa taevase suitsuvöö terashall pannal!
Kas sina sealt kõrgusest näed, kuhu kadus mu laul?
Kui jutlesin kuldkraese täiskuuga karjamaarannal,
ta oli veel alles ja võbeles toomingaraol.

See viis alles viirastus, argsi, akordide kaupa,
ja kummardust harjutas õigete sõnade ees.
Veel siis, kui kuu lahkudes huultega puutus mu laupa,
ta oli sealsamas ja hubises urbades.

On koit juba öö küljest lõiganud mahlaka viilu.
See meelitab lauljaid, kuid võõras neil hääl on ja hõik.
Küll küünitan ennast, kuid kuidas ka hinge ei piilu - 
paar seosetut sõna, kaks üksikut nooti ja kõik...

Sugupuust

Puu, mil pole oksi ega juuri,
pole puu vaid lihtsalt post või vai.
Pole võras varitsevaid tuuli.
Lind seal peatub hädapärast vaid.

Kuid kui puul on juured, on ka oksad.
Pesad kaenlas, linnupojad sees.
Värsked võrsed, viljad näpuotsas.
Kuldsed päikselaigud lehtedes.

Taevasse ta sirutavad suved.
Tuultel temas tuuseldada lust.
Iga post saab unistustes juured.
Ükski puu ei taha olla post.

Allikamademel istunus

allikamademel istunus
sügavus pinnale keeb
nüüd oled klaasist
ja vist unus
koomale tõmmata keep
pihikud paokile nööbitud
lugemisvalmis end säed
päikeses päevitund ööbikud
nokivad silmadelt jääd

Kaashäälikuühendeist

Kolm sarvikut tahtsid sõita kord rongiga Narva.
Konduktori jaoks olid rändajad vastukarva:

silmad kurjad ja sarved konksus,
kingad kõntsased, mantlid kortsus,
juuksed salkus ja kõrvad karvased,
sõrmed kärnas ja hambad tõrvased...

Kärkides sulges meeste ees ust ta.
Rongi ei lasta ühtki nii musta!

Valgesse

Jälle jampsid luupainete küüsis,
õhku abitult haarab pihk.
Jälle takerdub öösärgi rüüži-
des pagemiskihk.

Kuklas hingeaur kiusaja koonust,
sõrm kinni saab aknaruloost.
Katki käriseb unesoomus.
Rüü laguneb koost.

Kammitsuseta jalg nilpsab rada.
Väravani veel samme paar.
Päike ärkab Su silmade taga.
Paduvihmadest patjadel
vinnastub vikerkaar.

Kes aias?

Kahtlase koega õnne
varjas veelävi vaga.
Lend läbi õhu enne
kohtumist Jumalaga.

Abitult vabiseb lõpus,
rabeleb saba.
Valgustriip tunneli lõpus.
Olete vaba

algama elupöörist
uuesti, päris otsast.
Võib-olla õngenöörist
hoida saab teisest otsast.

Õnneseen

Õnneseent ei tunta valgest 
liikumatust jalast.
Õnneseen on harva üksi
paksu metsa all.
Hõlpsamini leiad tema 
laste mängualast,
kepsutamas rannas,
laulmas linnatänaval.

Õnneseen võib-olla üldse
kübarat ei kanna.
Õnneseen võib olla
lühikene või ka pikk.
Õnneseent ei otsita,
et teda nahka panna,
vaid et tema kõrval olla 
sama õnnelik.

Õnneseene laulu sees
võib olla puravikke,
seeneusse, seenelisi -
kõik on viisi väärt.
Laulust sünnib üha uusi
Õnneseenemikke.
Õnn, et ühena neist ise
isuga teen häält.

Xxx

Ma lahkusin, sest minek tundus õige...
Mis mõtet jääda, kui Sind polnud siin?
Su pilkude mu silmist möödapõige
näis lausa anuvat, et läheksin.

Et ma ei aimaks pisaraid seal taga.
Et ma ei hoomaks hinge murdumist.
Nii me ei kohtu iial... Ega vist...
Sa oled mulle kallis. Jumalaga!

Ükskord näen ma koduõuelt merd

Siis, kui kännustikeks õsub
metsi uljas meestehord,
mere poole heita tasub
pilk - küll kätte paistab kord!

Südamaale, südaninna
tungib siis ta lõhnalumm.
Ei mul pruugi juurde minna.
Kaugelt vaade ohutum.

Tanker õlilaike triigib,
lainerist jääb vette jutt.
Kajaka naer õhku kriibib...
Praegu puid veel ees on tsutt

Aitäh!

 Märts. Kuid postkast juba õide läks.
Ühte õide. Sügavpunasesse.
Kaane all, et möödujad ei näeks
tema kaudu tunde-tunasesse.

Pole temas tagamõtet sees
ega luni korraks kohtumist ta.
Lihtsalt laseb õrnalt hetkeks veel
nina eilse õnne sisse pista.

Täna lase uskuda muud

Kord, kui haavad hüljanud on kärnad,
aeg käes ilma peale hiilata,
redeliteks raiu hiiepärnad,
mille toel end üles hiivata.

Kui on tahe tõusta, tunnet järgi!
Lamajate jaoks on keegi ka.
Eksind lambad tühermail ei nälgi
iial ilma tagamõtteta.

Õigel hetkel ära kiitjaid oota,
ise pähe suru võidukroon!
Janune las jääda enda joota.
Lootus, usk ja manipulatsioon...

Potatoorium

Peegelpilt lõhkus pokaali käes.
Rohkem talle ei kalla.
Kellel kilk kilkab nõnda pääs,
mina hingel ei talla.
Mina ta ängi ei zoomi.
Tema on selle näljas.
Siin pole kahele ruumi. 
Mingu ja ööbigu väljas.

Ära kunagi päri

Ära kunagi päri. Võib-olla, et vastus on soodus,
aga juhtuda võib, et sa tõde ei tahtnukski kuulda.
Liivas oodata - saagu mis saab - on nii lihtne peapärane moodus.
Sõna neelata alla on hõlpsam, kui pole veel suul ta.

Ära kunagi päri. Võib-olla su šansid on kehvad.
See nimi, mis sõrmedel tuttav, pilt, mis juba peas,
võib-olla, et pole vaid vari. Või lööb terveks ravitud kihvad
Su südame külge just see, keda ohutuks pead.

Ära kunagi päri. Võib-olla, et polegi varje
ja alasti sisemust kiiritab ultraviolett.
Ja ainuke ulguja hunt on su enese hirmukarje,
et polegi tõkkeid. Aeg hakata elama et.

Jõulumõistatus

Küla silmad küünlavalged.
Lastel õhetavad palged.
Ootus hinges, salmid pääs. 
Õnnis jõuluaeg on käes!

Taadil, sel ei ole ruttu.
Pisut istub, ajab juttu
kenas kambris kuuse all,
kuigi tee veel pikk on tal.

Kõlab naer ja tädi Ülle
jõulutaat on tõstnud sülle.
Küünlakumal kingi eest
pika pai saab jõulumees.

Taadi ootel akna taga
sarviline sõber aga -
ninasõõrmed puhevil, 
kasuk külmakohevil.

Kel on kasuk härmakarva?
Mõista, mõista! Ära arva!
See on onu Harald. Just
saabus komandeeringust.

Tagasi maailmas

Vahel hetkes on niipalju süütust,
et jalga käib sinine suss.
Tundub: ongi käes tulutult püütud
pühadusele pühitsus.

Valge kael su ees näib nõnda veatu,
et kätega vaigistad suu.
Armas kallis aujärjele seatu.
Parandusteta. Plekitu.

Unigi ei saa olla nii harras!
Aja ahjus kuid auramas praad.
Juba valmimist vaagimas varras.
Naudisklejate auparaad.

Teelt kõrvale tõugates äpud,
pühendades end pahele,
surub elu searasvased näpud
puhta unenäo vahele

Isadega kodudes

Isadega kodudes on isa kõiges tunda:
ahi tõmbab, kraan ei tilgu, emad nii ei unda...
Isadega kodudes on uksed õlitatud,
prügikastid tühjad, kööginoad kõik teritatud.
Isadega kodus vaesus võimust võtma laisem.
Isadega kodus laps on lapsem, naine naisem.
Isadega kodus lapse jaoks on neli põlve,
neli kätt, mis kaitsevad ta kaunist lapsepõlve. ;)

Küünal küünistab keskööde musta

Küünal küünistab keskööde musta,
mis targu ta tahti lõikab.
Küünal küünitab paotama ust. Ta
valgus hääletult lahti hõikab
paisu tagant kaks jõge, veetulva,
ja tõukab nad üle palge,
ning rõõm on neis, et tohib tulla
... ja süda on väga valge

Rohelisel järvel

Rohelisel järvel
pole kallast kahte.
Seista ei saa iial
üks siin, teine seal.
Roheline järv on
usaldama lahke
muru värvi veele
muretuse peal.
Unustada ära
võib ju vahel harva
kust sa oled tulnud,
kuhu sul on rutt.
Sõita üle järve,
temaga ühtkarva,
nagu poleks eales
äraminekut.

Sünnipäeva salm

Me aasta läheks igavaks,
kui sealt ei leiaks iga laps
üht päeva, mis on tervenisti tema.
Ses päevas tort, kus küünlad peal,
on palju vahvaid kinke seal
ja naerunägudega isa, ema.

Siis sõpru häid Sul külas käib.
Koos vempe välja mõelda võib!
On sünnipäev nii hea, et pole sõnu!
Ja kiiduväärne on see kord,
et aastas ta on vaid üks kord -
nii püsib õnnis ootamisemõnu!

Tagasi

eks ikka taandu vahel ööde must.
päev saabub ebakindla argusega.
kuid päike loojub alati siis just
kui jõuad harjuda ta valgusega.
ja jälle pimeaja lahkeist sõrmedest
su silma poetub tähistaeva sool ja
peab südant hoiul riknemise eest.
jääd elama. veel. kuu on ainus koolja.

Sa ilmusid kui vihmavaling põuda

Sa ilmusid kui vihmavaling põuda,
et kustutada kogunenud janud.
Sain enamat, kui eales mõistnuks nõuda,
kuid ei, siis veel ma Sind ei armastanud.

Su sõnade all avanesid sõlmed
ja segunes me sisemine hõrkus,
Su omaks juba tunnistasid sõrmed,
kuid süda ära kinkimast end tõrkus.

Kus on mu süda nüüd? Sind naerma ajab?
Näib naeruväärne ablas-ihne vang eks,
kes kogub vett, kui Sinu vihma sajab,
et ühtki piiska mujale ei langeks

Kuu, sarved ülespidi, külma lubab

Kuu, sarved ülespidi, külma lubab.
Mis sest, mis sest... ta valetab, Sa tead.
On kuuma valgust pilgeni see tuba
kus oma peeneid piduõhtuid pead.

Ei, Sinule ei tule enam talve!
Et pakast paugub õues? See ei loe! 
See pole tõotus. Pigem abipalve.
Eks mindki elus hoia sama soe

Kõu

Mõnel ööl pole tähesilmi.
Välgud sähvivad tüvve ja võrra.
Ta kastab su katsuma pilvi,
maha saagides samavõrra.
Siis unega igasse meelde 
unumatuks end punub ta.
Aga hommikul tuletab meelde: 
„Unusta!“

M paatia

Väljakannatamatuks kui kuhjunud kriis
aken avaneb uulitsa poole
Kaheteistkümnes korrus ja kitsas karniis
Lõtv ja lennukas lõpp kogu loole?

Äramineja sile ja sillatu pilk
alla
kõnniteekivide reale
Üle-tänava akende alatu helk
Hüppa alla
ma puhun peale

Seaduslik

Joo! Sinu berberi viski!
Toimib ka talveta.
Salalik sõõm. Ma ei riski
jätta Sind valveta.

Segatud salamagus.
Silmade siniberüll
täna siis minu jagu?
Tänan. Ma tahan küll.

Tass tühjaks rüübatud. Noolin
reetvate piiskade rea.
Minagi oskan, et hoolin.
Tagasikutsuvalt hea.

Ajus kärssavad kaablid.
Ahjus särtsuvad söed.
Õhust aimavad naabrid
pikka ja piinlikku ööd.

Oota ööd

Ära oota mäge, Muhamed.
Oota ööd, sest mägi - see ei tule.
Lõkkekumas lõpetatud teed
rääkisid ta ära 
rännakule.

Ära oota mäge, Muhamed.
Oota ööd. Ta sügavmusta siidi
mähi oma tühjad ootused
mäest, mis mujal 
jalutama viidi.

Ära oota mäge, Muhamed.
Oota ööd, su üksindust kes nägi.
Ära oota mäge, Muhamed.
Ammu enam 
sind 
ei oota mägi.

Neljas oktoober

Leht tiireldes kuivatab sügise käeniisket õhku.
Veab hõlmasid koomale viinakuuvärinais hiis.
Jääb rippu me värava teravaks ihutud võhku
üks valusa kõlaga luikede lahkumisviis.

On kusagil kodud ja ahjudes halgusid närib
kuum leek: kuusekuivakas, pedakas, paju ja kask.
Taas võõraste lõkete soojas mu endale pärib
Su südame kuld, sõnahõbe ja kiharavask.

Me proovime soovide tobedaid kübaraid pähe
ja paljaste mõtete talla all jahe on muld.
Öökardinad tõmmanud ette ja süüdanud tähe,
ma istun Su kõrval ja kohendan roobiga tuld.

Täiskuu

Täiskuu, ma kardan näha, et sa langed,
ja minul samal hetkel soov on suul.
Kui juba tähed palveid täitma kanged,
mis võluvägi võib veel olla kuul!

Täiskuu, end taevavõlvil hoia lukus!
Kuldnööbis kinni seisku ööde hõlm!
Üks kord mu ellu tähevalgus kukkus -
läks täide kõige uskumatum ulm...

Täiskuu, sa ära iial alla saja.
Su valguses las vahel kümbleb aed.
Mind ülalt vaata, meeldetuletaja,
et soovidel on täitumise laed

Kui mu isa oleks…

Kui mu isa oleks telemast,
oleksin ka ise pikem vast.
Vaataksime üle mitme linna,
keegi naljalt meil ei kargaks ninna.


Kui mu isa oleks allveelaev,
sukelduda mulgi poleks vaev.
Periskoop peas, kuulikindlad kerest,
teaks me absoluutselt kõike merest.


Kui mu isa oleks rahapada,
saaksin kõik, mis oskaks ihaldada.
Kullakangidega viskaks lutsu.
Näljarotiks keegi mind ei kutsuks.


Kasvult pigem minusse on isa.
Madratsita vee peal ta ei seisa.
Ta on maamees – merest taipab vähe.
Talutööga rikkaks just ei lähe.


Kuid ta käed on kuldsed, sellest piisab.
Redeli teeb – kõrgelt näha nii saab.
Tiigi teeb, kus paate ujutada.
Rikkust... võib ju ette kujutada.


Tead mis, isa, ütlen Sulle seda:
Pole mingit põhjust muretseda,
et Sa pole mast või laev või pada.
Sind on hirmus lihtne armastada.

Ei me ette tea

Kas on ilmas muresid veel vähe?
Taas üks mõistatus meil ripub õhus -
poiss või tüdruk peitub ema kõhus?
Vend on hea. Kui aga nii ei lähe?

Kes mu oma mure kergeks kaaluks?
Kelleks saan, ei tea, kuis ka ei püüaks.
Kui ma kasvan tädiks, hakkan müüjaks.
Kasvan onuks, hakkan Mati Kaaluks.

Millal kord me SELLE teada saame,
muutub ema papaks kord või mammaks?
Kui teaks ette, paremini annaks
seada töid ja tulevikuplaane.

Ema siis ehk vargsi juba prooviks
õnge heita vette, vibu vesta.
Küpsetab. Ei tea tööriistadest ta.
Sellist vanaisa küll ei sooviks.

Või kui isast kosub mamma Helgi,
mida kehakujult ongi loota,
ei ta oskaks õunamoosi toota
ega üles seada kangastelgi...

Nõnda suured mured laste kaela
jätta pole minu meelest kena.
Vanemad, kui lähen manitsema,
kerglaselt vaid kihistavad naerda.
:(

Sõbralikult

Ka Sina sõbrapäevast suurt ei arva:
aeg ülepaisutatult võlts ja väär.
Kuid ometi tast haarasid kui narr Sa,
et minu poole sirutada hääl.
"No tere, sõber!" Süütu ettekääne.
"Kuis läheb?"
"Hästi!"
"Tore! Minul ka."
Nii terveks hetketuhandikuks jääme
me suude meelevalda muljuda.
Saab sõnapõimest napi patsisaba:
"Kuis muidu?"
"Pole viga. Ise kuis?"
Tõtt polegi ehk tarvis tunnistada
neis häälipidi kohalolekuis?

Tõtt? Millist?

Päevalaokil

Ostsid maja, kuid aadress läks meelest.
Nüüd ma kunagi sinna ei koli.
Tee ta juurde, tean, salvatud oli
sisaliku ja allika keelest.

Selle tee ääres ikaldus nisu,
said sõidukid õnnetult hukka,
kuslapuumarjamahl tilkus sukka -
sinna majja mind tõesti ei kisu.

Seinad, põrand ja lagi. Milleks?
Et pähkliga orav ei tabaks?
Las ma ununen katusevabaks.
Äraeksinuks.
Ädalalilleks.

Tuul huultel

Ma kuigi selgelt kuulsin koputust,
ei olnud ukse taga keegi peale tuule,
kes korraks surus selja vastu ust,
jäälillepõllud joonistas mu suule.

Nüüd näitab läbi tuisu seinapeegel,
kuis lumehangeladvamadalal
taas veebruariõhku lahtub see, kel
on voli kanda esikuisse talv.

Eestimaal on sünnipäev

Eestimaal on sünnipäev.
Emme tegi kaku.
Sünnipäevalapsele 
seda kuid ei paku.

Maa on sama vana kui
vanavana-Kata,
kes me käest küll kinke sai,
tordist rääkimata.

Kärsituna peegli ees
sätin lehvi pähe.
„Miks me sünnipäevale
ometi ei lähe?“

Emme muigab: „Oh sind, last!“
Tõmbab põlve peale.
„Vaata ise telekast -
kõik ei mahu peole!“

Sada triljon teretust.
Mitte ühtki pakki!
Tasakesi esikust
selga ajan jaki.

Mida me ei kasuta?
Mida kingiks panna?
Emme oma kasukat
üldsegi ei kanna.

Juhuks, kui sa, Eestimaa,
oled meesterahvas,
issi toast toon kaasa ma
sikuski ja kahva.

Küll on külm. Ja hirmus ka.
Õnneks kuu on väljas.
Kooki toon, et olema
me ei peaks siin näljas.

„Palju õnne!“ hõikan ja
paugutist teen pauku.
Koogipuru pudistan
mullamutiauku.

Aga me ei jõuagi
minna püüdma kalu.
Enne tuleb issi toast.
Joostes. Paljajalu.

Suhe nohuga

Nohu kolis mulle ninna.
Maaklerit ei olnud vaja.
Puuduv sall ja kadund kinnas
juhatasid õiget maja.

Eks seal pisut kitsas oli -
kössitus tõi küüru selga.
Pikas sõõrmekoridoris
tõmbas tuul, et haigust pelga.

Et saaks olemine õdus
ega tuleks käia jopis,
Nohu oma uues kodus
õhuaugud kinni toppis.

Soojem sai, kuid hinges ikka
ulus üksindusevilu.
Õnneks leidus naabriplika -
Köha - häälekas ja ilus.

Tehti pulmad, peeti plaani, 
koos siis kopsu reisiti.
Elaksid veel siiamaani...
Õnneks läks kõik teisiti.

Tuul hingeldades lahti rebib akent

Seal, teispool klaasi, paistab koldelõõm.
Soe kambrihõng ja olemiserõõm
me jaoks, kes peksa saanud jumalatelt.

Kas näen su armulikkust närbuvat, et
suu põiki, aetuid parastab kremoon,
kui klaasi kõrki jäisust kohtab koon.
Ei, ära tõmba akna ette katet!

Ei ole ilmas Sulle võrdset head!
Eh! Jah. Mu äraolek oli väär. 
Aeg mujal tunnistas end kaotatuks.

Kes tark, kord leitud õnne hinda teab.
Jääb lolli lõuatõsteiks rõduäär.
Sest südameil on harva tagauks.

Oli sul halb?

Sa leidsid minus oma kõrbesaare -
nii hõrku õrnust Sulle muilt ei jagund.
Mu sõnus sai Su`st hindamatu aare,
mu igatsuste nõtke tulimagun.

Jutt Sulle sulnist sensuaalsust pakkus
ning hinge baldahhiinil tõusta lasi.
Mu sõnaosav keel Su üle lakkus -
Sa teda uneledes usaldasid.

Miks rikkusid me armastuse aja
ja nuuskisid me suhte telgitagust
ning avastasid - olen halastaja, 
kes samal kombel hellitab veel sadu

Kell jälle kiriktornist mööda lõi

Kell jälle kiriktornist mööda lõi
ja jälle olin mina, keda löödi.
Ta hõbehäälerusika sees tõi
mind õue toast, kus jõulurõõme söödi.

Käib tähistaeva särast ringi pea.
Kui leiaks stepsli, tõmbaks seinast välja.
Ükskõik kus suunas samme ka ei sea -
kõik rajad viivad aasta lõppu välja...

Kooljakuu

Mõnikord ma hingan läbi Sinu.
Õhk on värskem. Väiksem nakkusoht.
Mõnikord. Kui Sinu tiivasiru-
ulatuses leidub vaba koht.

Mõnikord ma higistan Su kumas.
Lekib iga igatsusepoor.
Siugleb siiramas, siis alatumas
keerukujus kirekoridor.

Päris omaks Sa ei saa niipeagi.
Usalduse paeltes hirmusõlm.
Söed ei soenda südant. Ega peagi.
On oktoober. Isekas ja külm.

Sinu meri

Sinu merest paistab vaid lainerand,
kiviseljad ja vetikasalgud.
Nii on enamik heal juhul tunnistand,
kuidas liivadelt tagasi valgud.

Ulgu-alale, kuhu vaid sina näed,
jäävad põhjalõhed ja tulemäed,
vaalalaulud ja näkirinnad,
laevavrakid ja uppunud linnad.

On legende sest räägitud, aga
seda merd sa ei jaga.

Teisisõnu

Ses päevas pole kübekestki kurba.
Ei tilder – ülemängiv rabatraagik,
ei tuulevaikus, laukasilmse turba
huulheinakimpudest korsetihaagid,
ei küüvitsate rohke roosalilla,
ei kailu pealetükkivad aroomid,
peapööritused pehkival soosillal,
ei villpeavälja puhtad leinatoonid
saa lõhkuda mu elevuse lumma.
Suu nurga üles veab.
Ei ütle, kumma.