Oli kord mehel ämmamoor. Ei eriliselt tõre ega tülikas, ei kuri ega kulukas, aga... muudkui elab ja elab ja elab, teiste ämmad juba ammu mulla all magamas - tema ei mõtlegi veel teise ilma kolida!
Mees andis viimaks taktitundeliselt teispoolsusele teada, et nad on ühe iidvana inimeselooma maa peale unustanud.
Hakati arveraamatuid üle vaatama, selgus, et ...ongi nii!
Ilmus Äraviija eidekesele ukse taha, koputas kombekalt. Ootas päeva, ootas kaks. Kolmandal vaatas aknast sisse, et on ju eit kodus, miks ta siis ust avama ei tule?!
Näeb: iga kord, kui tema koputab, sibab eideke uurima, mis toimub. Kergitab pajakaant, et kas puder podiseb. Vudib pööningule kuulatama, et kas vihm katusel krabiseb. Otsib lee ümbert, et kas kitseke on kööki pääsenud. Üksnes ukse juurde ei märka marssida.
Äraviija astus lõpuks tuppa, kutsumist ootamata.
Eit esiti ehmatas. Annab või otsad. Äraviija juba sirutas käe, aga ei, eit mõtles ümber, ei andnud. Pakkus külalisele istet, kuulas ära, jäi nõusse, lubas kohe kaasa minna, kui ainult see viimane asjatoimetus lubatakse ära toimetada, mis eidel plaanis.
Viimane soov on seaduseks nii siin- kui ka sealpool.
Ainuke häda, et eideke oli vahepeal ära unustanud, mis asjatoimetus see selline oli. Tahtis ta tuba kraamida? Kraamis. Justkui ei olnud see asi. Plaanis pirukat küpsetada? Küpsetas. Mkm. Soovis silma looja lasta? Eit tukastas kohe mitu tundi, ärkas üles, selge pilt: see isu pole kohe kindlasti olnud.
Aeg muudkui läks. Päevadest said nädalad, nädalatest kuud, kuudest aastad. Äraviija pidi vahepeal mujal ka käima. Tuli ühtepuhku tagasi, vaatama, kas aeg küps. Eit küps küll, aga eide mälu ei lase mitte viimast soovi täita.
Äraviija kutsunud lõpuks väimehe asja lahendama. Too teadnud kohe, et ämm tahtnud taadi tehtud pastlad pikale teele jalga panna.
"Sa ei saa minemisega kah ise hakkama, igal pool olgu aga mina aitamas!" torisenud väi.
Seda soovi olnud Äraviijal märksa lihtsam täita.
Võidigi kohemaid kolmekesi teele asuda.
