“Hea laps, tulen kah, istun korraks tule äärde nina soojendama,” kuulsin korraga selja tagant sõnu ja vastust ootamata potsatas lumele riidehõlmade rohkusele vaatamata kleenukesena tunduv inimkogu. Nii ei imestanud ma, miks lume kohevus külalist ei kimbutanud või krudin samme ei reetnud.
Krimpsukirju oli too napp näolapp, mis suurräti sees silmi kissitas. Nähtavasti võisin istujale ea poolest tõesti lapseks, lapselapseks ja kaugemakski sobida.
Kangesti oleks tahtnud eidekesele kuuma teed või tuhakartulit pakkuda, aga polnud ei üht ega teist. Ainult üks kompvek sattus taskupõhjast näppude vahele, see võeti nobedasti vastu, kooriti paberist välja ja pisteti suhu.
“See oli siit mitu metsa ja maad edasi, sina seda kohta ei tea,” avas memmekribala šokolaadine suu jutusalve, just nagu tunneks täpselt, kes ma olen ja unustades küsida, kas tema lugu kuulata tahan.
Muidugi tahtsin.
“See oli kurb kuningriik ja hirmus aeg - deemonite võim laastas ja rõhus maad.
Sa ei oleks tahtnud olla tollase kuninganna Ghanna nahas! …Kui ilus oli ta olnud, kui õnnelikult nad kunagi noore kuningaga oma riigi õitsengut ja ühist elu ette kujutasid, kui palju haldjarahvast oli nende edu ja õnne toetamas, aga deemonlased aina tõstsid pead ja tundus, et teha pole midagi.
Oma esiklapsest jäi kuningapaar üsna peale tolle sündi ilma. Ülemdeemon oli ta… Ah, parem, kui ei mäletata. Räägiti, et sealt see tema jõud ja võim tõusnudki. Neist, kelle jalad pole veel puudutanud maad.
Palju aastaid möödus. Kuningas ja tema noorik kustusid kogetust kõigi silme all. Ja arva nüüd ise, mis ahastus tabas kuningannat, kui siis selgus, et ta ühtäkki jälle lapseootele on jäänud! Ta oli kui arust ära! Salgas ja varjas, aga või siis kurja silma eest midagi peitu jääb! Haldjamaa laulis kaitseloitsusid ega jätnud emandat hetkekski omapead, aga näha võis, et mida päev sündmuse poole, seda enam varstine ema lootuse kaotas. Ja ei usaldanud ta kedagi. Kuningatki mitte.
Lõpuks jäi veel vaid üks laante- ja laugastetagune nõiamoor Oor, kes kuninganna Ghannale nii ligi pääses, et ainuisikuliselt maimukese ilmale aitas ja kes-teab-kuhu toimetas. Noor ema ei vaadanud sündija poolegi, kattis kõrvad kinni, et häältki ei kuuleks. Kui ta üldse uskus, et järeltulijal elulootust oli, siis seda, et kuningakojas, kindlasti mitte. Arvas, et keda ei näe, see ei saa südame külge kasvada. Oh jah…
Tead, mis kuningas tegi? Jättis oma riigi ja rahva ja läks. Sinna, kuhu jalad viisid. Ei tulnud enam kunagi tagasi. Nii tundus temale lihtsam.
Kuidas ja kuhu nõid lapsukese viis, jättis manatark enese teada.
Aga nüüd lugu õieti alles algab.
Kui sa vaatad kurjale sügavalt silma, kui sa muidugi julged silmad üleüldse tema poole pöörata, võid üllatusega näha, kui suurt kurbust ja kartust nende põhjast paistab.
Ma ei tea, kes deemonid sinu mõistes on, aga sellel maal ja tollel ajal olid nad osa nii seal- kui ka siinpoolsusest ja pole imestada midagi, et ülemdeemon Demona, kes oma kurja eraldieluga alamkurjureid lummas ja ühes hoidis, oma esiklast ilmale tooma valmistus.
Ei erinenud tema ahastus palju kuninganna omast, oli ehk suuremgi, kui neid kaht elukandjat kujult võrrelda. Kuninganna Ghanna poleks ehk Demona maimukesele samasugust vastuvõttu korraldanud nagu tema omale kunagi tehti, aga deemoni rahval endal olid kurjad koodeksid, mis nende valitsejannale põrmugi ei meeldinud, aga mida tal puudus voli ümber teha.
Nii varjas ja salgas ta, kuidas suutis, ei usaldanud lõpuks kedagi peale vana nõiamoori Oori, kes sünnituse vastu võttis ja ütles selle ühe sõna, mida ülemdeemon Demona kõige enam kuulda kartis: “Tütar!”
Poeg oleks kurjamaailmas juubeldusega vastu võetud, soosingut leidnud ja ehk emast ülemakski tõusnud, aga tütar… pidi lõpetama nii, nagu kõik need, kelle jalad… Aga deemonitel ei olnud jalgu ja nii polnud abi loota ka maimukese kiires korras põrandale toetamisest.
“Vaheta ära!” nõudis Demona, sest sünnituse mahasalgamine poleks kuidagi korda läinud. Ainult tema ise teadis, millist loobumist, meeleheidet ja -härmi need kaks sõna kandsid.
Kus ja kuidas Oor asja korraldas, jäi tema enese teada.
Deemonirahvas sai noore mõjukuju - Deemiose ja keegi pole enne ega hiljem olnud sama kaitstud ega kiidetud.
Kuninganna Ghanna jäi küll lossi, aga elas erakuelu. Otsiti, mis otsiti, nuhiti, mis nuhiti, sündinud maimukest ei leitud ja keda sa tead otsida, kui pole sedagi aimu, kas ilmavalgust nägi poiss või tüdruk.
Kuninganna Ghanna võttis endale kassi ja kantseldas toda. Kinkis kiisule kogu oma kogunenud kiindumuse. Seda oli nii inimhingedel kui haldjarahval, isegi deemonlastel piinlik pealt vaadata, aga sellest tuli aru saada.
Räägiti, et nõid Oori kodus, laante ja laugaste taga, kasvas tüdruk. Too kandvat raskeid raudkingi ja malm-mantlit, käivat koorma all küürus ja lohistavat jalgu järele. Miks? Eks kõik kartsid jalgu maast tõsta, ju siis temagi.
Räägiti jah, aga kes see üldse teadis, kus Oori kodu on? Seda enam, et nõid ise nüüd kuningalossis pigem paikne püsis ja ühes kaugemas tiivas väikesele kuldjuukselisele tüdrukutirtsule ammeks hakkas.
Ammeks? Siis pidi ju temalgi…?
Segased lood. Palju neid põngerjaid siis lõpuks oli seal? Kelle laps siis lõpuks kuhu sattus?
Tahad, ma räägin sulle, kuidas tegelikult oli?
Ülemdeemon Demona arvas, et ei saa oma ohverdusest üle, uskus, et kasvatab kõige kaledamal moel kõige koletuma mantlipärija, aga Deemios võrsus risti vastupidi: võluvaks ja veetlevaks, ausaks ja armsaks, õnnistatuks ja õiglaseks… Ja kui mõni alatu alamdeemon üritaski tema kütkestust kaetada, halvas tolle alul ülemdeemoni kiivas pilk ja hiljem noormehe hea sõna.
Tead, mis? See kurjusesugu sai lõpuks täitsa otsa, muutus olematuks. Päriselt!
Mis sa arvad, kelle poeg see tegelikult oli?
Ma ütlen sulle: ülemdeemon Demona enda oma.
Nõid oli ju sündimise ainus tunnistaja. Rääkis, mida tahtis. Miks valetas? Ju oli temalgi deemonlaste hirmuvalitsusest mõõt täis saanud. Teadis,et tehtu Demona rööpast välja ajab. See oli hirm tütre tuleku pärast, mis ülemdeemoni otsekui ümber vahetas. Ja kohusetunde puudumine muuta “kasupoeg” kurjakoodeksi kohaseks kohapärijaks.
Aga mis kuningapere lapsest sai? Temale käis nõid lossis ammeks?
Kus sa sellega!
Nõid võis välja näha nii moor kui tahtis, aga võis ka midagi muud. Ka temale oli emadust kogeda antud ja kuna kuningapere oma lapsest midagi kuulda ei soovinud, tõi nõid enda tütrekese lossi ja keegi ei keelanud ka. Kes arvas, et deemonitelt vahetatud, kes, et teab-kust kurjale peibutuseks toodud, kes, et kuningatütar… Keegi ei keelanud ega küsinud ja ma ütlen sulle: nii õnnelikku lapsepõlve, kui sellel tüdrukul oli, annab ette kujutada.
No aga et kuningapere laps? Oli seal rabade taga ja raudkingades?
Kuula nüüd küla juttu!
Tõsi. Natuke aega oligi. Küll ilma rõhuva palitu ja kingadeta. Aga hoolitsetud ja valvatud. Küsid, et kes teda valvas, kui nõid kuningalossis aega veetis? Aga või siis nõid üksi elas? Tal on ju kass ja kaaren ja ristikirjaga rästikud… Need olid kokku ehk targemadki, kui nõid ise. Õpetasid hoolealuselegi hulga tarkuseid selgeks ning hulga varem kui kassipojale silmad pähe tulevad. Kui tahtis, siugles tüdruk maona, jalutu, kuid väle. Kui tahtis, lendas kaarnana puulatvade kohal. Aga kõige rohkem meeldis talle kassina kuninganna põlvedel peesitada. Nii sai temagi emaarmastust tunda rohkem kui mõnel muul emal seda kunagi anda on.
Mis sa arvad, mis pärast sai? Ilusa lõpuga muinasloos peaks ju keegi kellelegi mehele minema?
Läkski. Aga mitte see, keda sina mõtled. Kass-tüdruk läks deemonikuningaga paari. Nende jalad ei puudutanud maad. Nii suur oli kasvatuse vägi ja nende armastuse jõud. Ja kuna neil kummalgi oma esivanematest (välja arvatud emad) midagi eriti head arvata ei olnud, otsustasid nad seda sugu mitte jätkata. Elati ainult teineteise jaoks.
Ja kuigi lossieluga harjunud, vedas veri nõia tütre koju tagasi. Ega nõid seda heaks kiitnud, aga midagi halba ka ei öelnud. Emaarmastus oli selleks liiga suur. Ka tema jalad ei puudutanud maad. Elu oli nii õpetanud. See kandus veel mitu põlve edasi. Ma näen, et sinuski on sellest midagi alles,” lausus memm, tõusis lõkke veerest ja kadus puude vahele. Ainsatki jälge lumele jätmata.
