Kohtumine päkapikuga

Nägin päkapikku. Istusin varahommikul köögilaua äärde ristsõna lahendama, kui kuulsin kedagi aknalauale ehitud karbi kallal askeldamas. Tundsin ta kohe ära. Me kõik tunneks.

Karbi läbipaistev plastkaas näitas kolme sinises paberis sussišokolaadi. Ega ma lootnudki, et neli. Täiskasvanutel ju päkapikk ei käi.

"Käin küll!" protesteeris päkapikk. Küllap luges mõtteid. "Aga teile, suurtele, šokolaadist ju ei piisa."
Päkapikk riputas jalad üle aknalauaserva ja nõjatus madalale meepurgile, mis hiljuti toodud ja alles avamata.
"Sinu soovi ei saa täita. Tead niigi, muidu oleks sa seda juba ise teinud."
Teadsin. Lootusetu.

Ometi jäi tilluke kingitooja rahulikult paigale. Nagu ei ootakski teda tuhanded õhevil lapsed. Nagu oleks ta mul end meelega märgata lasknud ja just minu pärast sellisel ajal saabunud.

"Saabusingi."

Ta vaatas mulle otsa, pikalt ja kõiketeadvalt, vastates sellega ühtlasi kõigile mind piinanud küsimustele. Täpselt nii, nagu ma isegi vastanud oleks.

"See läheb mööda," vaigistas ta, kui nutuluksatused liiga valjuks kippusid.

Läheb. Sellest on veel eriti kahju.

Kuninganna süda

Põllu taga asus mets, metsa taga mägi, mäe otsas loss ja lossis elas kuninganna. Kuri ehk ei olnudki, aga väga isekas. Kui midagi tahtis – sai. Kui selleks oli vaja teisele haiget teha – tegi.

Kannatati. Kannatati. Viimaks sai kannatus otsa. Otsustati kuninganna isekus maatasa materdada ja tema enda südant haavata, aga see polnud sugugi lihtne. Kuninganna peitis oma südant hoolega. Valvas kiivalt, et keegi jaole ei saaks ja vahetas peidukohti.

Otsustati kokku kutsuda kõik need, kelle sees kuninganna oma südant kunagi varjanud, et välja selgitada, kas sealt mingi seaduspära ei sigine.

Kutsuti. Otsiti. Leiti.

Esimesena jõuti juttude juhatusel jänese juurde. Jänes oli veel ärakasutamisest häiritud, aga väga ei hädaldanud. Mainis ainult, et ta kuninganna südant ära anda ei raatsinud, aga tagasi ka enam ei taha.

Teisena leiti küla kahinate peale kotkas. Kotkas oli kõrk, ei kostnud midagi, aga kui kinni püüti ja kurku vaadati, nähti, et kuninganna südame koht oli veel õõnes ja kinnikasvamata.

Kolmandana, kes teab mis veidra vihje peale, tuli tarkus, et kuninganna on kunagi oma südame maantee sisse matnud. Maantee peitis end uurijate eest tiheda metsa vahele ära. Ainult põgusalt märgatud avar auk sillutises näitas, et õige varahoidja kätte leiti.

Neljandaks peidukohaks oli pilv. Ei võtnud temagi huvitujaid jutule. Pika tüütamise peale müristas mehiselt ja viskas välgugi välja. Selle valgel saadi aru, et pilve sees kuninganna südame ase veel hingeauruga täitmata.

Viies varjaja oli allikas. Sügav ja rahutu. Justkui lasi endasse vaadata, põhjendas ära kõik sopid ja süvendid, kõneles kogu aeg ja ülevoolavalt,  aga kuninganna kohta ei poetanud poolt sõnagi. Teadlikult.

Otsijad tundsid, et kuues peab ka kuskil olema. Ehk just tema seest saab tagaaetud südame kätte? Aga kes too hoidja on ja kus ometi?

Kuningriigi servas, jänese ja kotkapesa lähistel allika juures, millest maantee mööda ja pilv üle libises, nuttis rüüstatud lillepeenras kahvatuõieline leviisia. Tema juur oli oskamatult labidaga pooleks raiutud ja teine pool minema viidud ning taim ei suutnud otsusele jõuda, kas hukkuda või paraneda.

Kuningannal tekkinud äkitselt kiviktaimla tahtmine. Kuninganna tahe täideti.

Sa juba aimad, eks?

Otsijad aimasid ka. Süda leitigi üles, aga avastati, et sellesse haava lüüa pole üldse lihtne. Nii haavu täis oli see.  

Soovimaailmad

Elas kord kaks poissi, kes olid nii vaesed, et neil polnud kedagi ega midagi peale iseenda. Vanataadil hakkas neist kahju, ta kutsus poisid enda juurde ja ütles: „Ma kingin teile kummalegi oma maailma. Millist te tahate?"

„Mina tahan,“ alustas õhinal esimene poiss, kes õhetas rõõmust, et just äsja polnud tal midagi ja nüüd saab kõik, mida iial igatsenud. „Mina tahan, et mu maailmas oleks mered limonaadist, mäed hamburgeritest, metsad šokolaadist, karamellist, marmelaadist, martsipanist, küpsistest ja vahvlist.  Et lumi oleks jäätisest ja vihma asemel sajaks kakaod. Ma tahan, et terve maa oleks kaetud vormeliradade, jalgpalliplatside, seikluslinnakute ja mänguväljakutega. Et mul oleks tohutusuur maja ja selles maailma kõige kiiremad ja targemad arvutid. Et targad robotid teeks minu eest ära kõik tüütud tööd. Ja et mul oleks palju mängukaaslasi, kes mu sõna kuulaks!“

„Tahad sa tõepoolest niisugust maailma?“ imestas Vanataat.

„Jah!“ jäi poiss oma soovile kindlaks.

Vanataat vangutas pead ja pöördus teise poisi poole. „Millist maailma sina tahad?“

„Ma arvan,“ alustas teine poiss, kes ei suutnud uskuda, et see kõik temaga päriselt toimub. „Ma arvan, et Sa oled kunagi ühe maailma juba väga targalt loonud. Olen veel liiga noor, et midagi paremat tahta. Mulle meeldivad kõik need metsad, niidud, põllud ja sood, kus loomad-linnud oma põnevat elu elavad. Mulle meeldivad taimed, millest ma praegu veel üsna väheseid ära tunda oskan. Mulle meeldib vaadata, kuidas päike tõuseb ja loojub, kuidas lumehelbed langevad, kuidas vikerkaar üle metsa kaardub. Mulle meeldib kuulata, kuidas vihmapiisad lompidesse sulpsatavad, kuidas tuul puulehtedes kahiseb ja merelained vastu kallast loksuvad. Linnad ehk oleks mu maailmas ülearu, sest nad söövad su metsi ja rikuvad merd. Masinaid ei peaks ka nii palju olema, sest vaata puuoksal hüplevaid oravaid! Nad näivad nii erksad ja muretud, ometi pole neil ainsatki tööriista abiks. Kui ma tohin tahta, siis palun endale hoopis kedagi, kellest hoolida ja kes minust hooliks,“ lausus poiss ujedalt. Siis sosistas ta veel: „Ja palun, ära täida selle teise poisi soovi, sest ta pole päris hästi läbi mõelnud, mida ta tahab.“

Vanataat jäi mõttesse. Ja kuigi esimene soovija juba kannatamatult oma soovi täitumist ootas, saatis Vanataat talle esmalt vaatamiseks ühe unenäo.

Selles unenäos oli just selline maailm, nagu esimene poiss soovis. Hamburgerimäed ja limonaadimered, mänguväljakud ja vormelirajad. Suur maja täis tarku roboteid ja suur hulk sõnakuulelikke mängukaaslasi.

Alguses oli päris vahva. Burgerit võis süüa nii palju kui tahtsid, murda endale metsast sobiva maiustusega oksakesi, kihutada vormelitel, nii et kõrvad mürast poolkurdid. Aga siis said kütusepaagid tühjaks ja neid polnud millegagi täita. Poiss polnud sellele mõelnud. Taevasse kogunesid suured kakaopilved ja varsti pladistas sooja pruuni ja kleepuvat vihma. Puhtaks pesta end sellest ei saanud, sest kuskil ei leidunud piiskagi puhast vett. Ainult meretäis lainetavat limonaadi, aga see kleepis veel hullemini. Poiss põgenes oma suurde uhkesse majja ja mängukaaslased koos temaga, aga kui poiss nägi, kuidas teised ta uhkeid arvuteid oma kleepuvate näppudega puutuvad, vihastas ta ja kärkis: „Kaduge minema!“ Mängukaaslased kadusidki, sest nad olid väga sõnakuulelikud. Nii jäi poiss üksi oma robotitega majja, kuid ei osanud neist ühtegi tööle panna, sest kõik need vajasid elekrit, aga selle oli poiss maailma tellides unustanud. Korraga oli tal vaid maailmatäis mõttetut kola ja üksindus. Õues aga sulatas kakaovihm  šokolaadimetsi, mäed läksid hapuks ja hakkasid levitama vastikut lehka.

„Ei, ei!“ ehmus ärkvele esimene poiss ja palus: „Ära kingi mulle sellist maailma! Kingi mulle hoopis natuke tarkust, et oskaksin siin, Sinu maailmas, edasi elada!“

Ja Vanataat kinkis.

Mis teine poiss kingiks sai? Vanataat võttis ta endale pojaks. Ta oli ikka endale järeltulijat ihanud ja see poiss tundus igati õige: nutikas, tähelepanelik ja suure südamega.

***

Kui ma ütlen sulle EI, siis on mul tõsi taga.

Ära puutu, ära aja käsi pihale.

Palju sellest aastaid, mil Sa jätsid jumalaga?

Ma ei ole igihaljas rasvatihane.

Ahnelt pole jaol, kui lahkelt sihvkapaki avad.

Usu mida tahad, on ka mujal toidupall.

Sinu lähenemiskatsed ainult ära hävitavad

mälestused, mida hoidsin enda lähedal.

Kahe südamega kuningas

Elas kord kuningas, kellel oli kaks südant ja see ei tähenda seda, et üks olnuks kuri ja teine leebe, üks kirglik ja teine tuim või midagi seesugust.

Mõlemad kuninga südamed tundsid rõõmu, valu, meeleheidet, kiivust, lootust, pettumust, viha ja armastust üsna sarnasel moel.

Ma arvan, et kõige lihtsam oleks  riiki juhtida üldse ilma südameta kuningal. Sa pead ju tegema nii palju karme otsuseid ja kujutan ette, et nii mõnigi tundub su kuningasüdamele jõhker ning ülekohtune, aga sa lihtsalt pead, sest sa oled kuningas.

Kui raske on aga kuningal, kelle rinnas tuksub kaks sooja ja hoolivat südant?

Eriline oli ka see, et tolle kuninga südamed sai rinnast välja võtta ja nendega rääkida. Sai võtta ja rääkida mõlema südamega samaaegselt, aga eraldi oli parem. Südamed kuulasid siis tähelepanelikumalt ja vastasid innukamalt.

Kuningas pidas oma südametega sageli nõu.

Vasakpoolse südamega rääkis kuningas oma riigiasjadest, oma rasketest otsustest, päevastest juhtumistest, unistustest, mälestustest, soovidest, kõhklustest, kimbatustest ja kiusatustest.

Parempoolse südamega... ma usun, ta rääkis ka parempoolse südamega oma riigiasjadest, oma rasketest otsustest, päevastest juhtumistest, unistustest, mälestustest, soovidest, kõhklustest, kimbatustest, kiusatustest. Ma ei tea. Arvan ainult. Kuningas ei võtnud meid eriti korraga välja.

Siniallika triibukivi

Muidu olnud parun mõistlik mees, aga hirmsasti himustanud orjatüdrukuid. Kord, metsas kolades, sattunud ta teele eriti habras ja nooruke, kes sedasorti ohtu aimatagi ei osanud. Tihe tüvemüür põrgatas palved ja appihüüud paruni pahateopaika tagasi

või kes aidata tihanuks? Koerad ju sealsamas.

Kui tüdruk mõne aja möödudes minema tuikus, siniallikasse soovija silmad peas, ei kandnud teotusest takerduvad jalad kaugemale kui kivini allikatee veeres. Piiga suust ei kostnud sõnagi, aga kogu ta häda ja ahastus poleks sõnadesse ära mahtunudki.

Tüdruk jalutas oma tee lõpuni.

Kui kivil oleks süda olnud, oleks see murdunud. Et südant polnud, kärises kivi ise keskelt pooleks.

Härra, kes õndsaks viivuks õnnekammitsasse kinni jäi, tundis, et keha veel küll ei saanud ja tõttas tüdrukut otsima. Tütarlast ei leidnud, aga kätega kivilõhet katsudes hakkasid härra sõõrmed sügavamini õhku sisse vedama ja nina nõustus, et ohver veel läheduses võib liikuda.

Sellise häbematuse peale saanuks kivi süda täis. Kuna tal südant polnud, kargasid kivipooled nagu kohvrihõlmad kokku ja paruni kuubedele polnud sestpeale käiseid tarvis.

Kivi seisnud kui ennegi, ainult punane triip käinud tema turjast risti üle ja lekkinud lugematud aastad halva haisuga vedelikku, kuni aeg oma halastava silmaga selle kuivaks vaatas ja kivihaava heledaks pleegitas.

Mina sellele kivile ei istuks. Mine tea.

Tarkade kivi

Kui loojangupäike kord jahutas indu
ja rännust jäin pikali pihlapuu varju,
mu pea kohal peatusid kaks uhket lindu,
et purpurseist kobaraist noppida marju.

Üks ülalt mind vahtis, ma tegin, et magan,
ja rääkis, et maade ja merede taga,
klaasmäe peal kuldkirstus on tarkade kivi
ja et seda leidmas on käinud pikk rivi
küll printse, küll niisama seiklejaid vendi,
kuid kõik nad on mäeküljelt kukkunud endid
kes surnuks, kes sandiks, kuid kivist ei kippu
ja küllap ta jääb sinna klaasimäetippu,
sest ainult see looder, kui puult vaatad alla,
võiks kuldlaeka varavoo aidata valla.

Nii juhatust saanud, ma läksin ja nägin:
on tõepoolest maailmas selline mägi!
Kuu vahajas valges ta kaugele säras,
kuu - millelt võib küsida kõike siin ilmas!
Sel hetkel, kui seadsin end minema ära
pilk halvastiõmmeldud taevakaart silmas.'
Kas sattus mu vaatesse niipalju massi,
mis taevakehal lõi teekonna sassi?
Täht rebenes laotusest, maa peale kukkus
nii täpselt, et kuldkirstu lahti lõi lukust.

Kui võlusõnutud silmade pete
sealt midagi veeres mu jalgade ette.
See midagi oli nii küütlev ja kaunis
ja sinine valgus ta sisimas laulis:
"Kes kätte mu võtab, see kuningaks muutub
ja kullaks saab kõik, mis mu külgesid puutub."

Kui muusika kõrvades kõlas ta lugu.
No muidugi ihkasin rikkust ja võimu.
Üks tingimus üksnes sealt maa peale tõi mu:
saan kuningaks? Tähendab, vahetan sugu?

***

Mugib maakirp, maias mees:

iiris suus, suur tööjärg ees.

Roomab tigu, rada märg.

Igal teol on taga järg.

Igal teol on tagajärg:

iiristest jääb tühjaks vaas,

libe limatriip on maas.

Ühest sahtlist teise

JÄLJETULT

Nad pole tulnud lõhkuma, vaid looma.
Kaks heitunud, kuid ennast leidnud looma.
Kaks sütitavat kütitavat, kesta
kes heitnud ült, et kohtuda ja kesta. 

Neid ära mõista hukka, ära mana.
Siit kumbki lahkub teiseselavana.
Muu kõik on sama. Kedagi ei sega.
Tuul täidab jäljed männiokastega.
---

ÕHTU SINUGA

Siis, kui päike läheb looja,
keedan meile kuuma tee.
Tõmban kulunud kuid sooja
teki ümber õlgade.

Üle ukse hõikan Sulle
spordisaate alguse.
Palun, et sa tuppa tulles
kustutaksid valguse.

Süütan ahjus puud. Kaneeli-
küünla habisema sean
puudutamaks kõiki meeli,
sest Su eelistusi tean.

Tulevalgel vaatlen tolmu:
lenduv õnnetunagi.
Taipan, et Sind pole olnud
siin ju mitte kunagi.
---


KUI SU TEELE ASTUB ARMASTUS

Kui Su teele astub armastus, siis kasuta ta ära. 
Ta on hõrk ja nõrk ja parajalt pöörane,
las ta ümmardab Sind, kannatab, igatseb, imetleb…
Külva ta üle puudutustega, mis teevad haiget,
tähelepanu-tahtmisega, mis ta tühjaks väänab,
sigarisuitsuga, mis poob. Küsi kõike, ta toob
ja ütle igal võimalusel, et aeg pole õige,
et Sa ei viitsi kuulata, et Sul on kohustusi,
et teistsugustel asjaoludel…
Ja nii kogu aasta. Võib-olla isegi kaks.
Iga päev. Teemast kaldumata.
Ja siis, ühel ööl, ilmu ta ukse taha
šampusega, sest ta armastab lilli,
ja ütle: Ma olen siin. Sinu päralt.
Vaimustu. Sära. Võid isegi nutta. Heldimusest.
Ja imesta nüüd, miks ta midagi ei vasta.
Miks ta põrnitseb, nagu oleks kadunud
uneaeg või tahe või armastus
ja miks ta samal ajal, kui Sina 
riideil voodi ette kukkuda lased,
teki tihedamalt ümber tirib,
lahkub teise tuppa ja tõmbab ukse, 
millel pole lukku, nii otsustavalt kinni, 
et avamiseks peaksid minema ajas tagasi 
aasta, võib-olla isegi kaks,
aga mis kasu sellest oleks?
---

***

Kell õhtu hämaraks tiksub. 
Uneni aega on veel.
Pliidi all halgusid praksub,
peal kahiseb tee.

Mürinat tuppa ei tungi
autodest lagedalt teelt.
Arglikult paotamas pungi
toaseinatapeet.

Ei, ma ei ole ju üksi.
Öökapil kollane roos.
Tuul, tasa kardinaid müksiv,
on minuga koos.

Korstnakuum suitsusaba
sulatab katuselt lund.
Tohin Sul puudutada
igatsusega und?
---

TAASKASUTUS

Sa kruvisid mul nupud eest
ja võtsid sahtli välja seest
ning, vaatlemata varasid,
mu kolist tühjaks valasid.
Sai korpus tolmust pühitud,
pind kooritud ja nühitud
(ka lihvisid ning harjasid
mu kapijalamarjasid.)
Sai liimi tapp, siis peale lakk.
Jäi algamata vastuhakk -
liig kätteõpitult kõik käis.
Kui valmis sain, siis jälle täis
Sa lastisid mu laeka. End.

Lukk koiduni ei avanend.
---

KEVADSUVINE

Ritsiklinnu tihe tärin 
õmbles lahti välisust.
Taevaröövik, auklikmust,
hingeni end välja näris,
sinnani, kus kõik on päris,
osatama igatsust.

Rääk mu rändu kaasa uitas
maanteeäärseis heinamais.
Toomeõitekobarais
salu siristas ja huikas.
Hinge tungis, soontes tuikas
hiliskevadõhtu mais.

Tulid. Kas meil juttu oli,
kauaks? Kauaks – näitas kell.
Sa ei lasknud vaikusel
meie üle võtta voli.
Olid lihtsalt nagu olid:
nõtke, nõudlik, aus ja hell.

Puudelatvu taevas tantsis.
Tähed puudutasid maad.
Virvatuledena nad
peibutasid. Võtsid. Andsid.
Jalad vaevalt koju kandsid.
Sääskedest said liblikad.
---

KUUS KORDA AASTAS KUSTUTATUD VALGUS

Kuuskümmend päeva enne kohtumist.
Maa paakub, ennustades pikka põuda.
Ma tean, see aeg ei pruugi kätte jõuda.
Kuuskümmend pikka päeva ootamist?

Kolmkümmend päeva. Näeme? Noh. Kui veab.
Ei. Räägi muust. Tööst. Naisest. Lastest. Ilmast. 
Ei. Ma ei ole kaotanud sind silmast,
kuid ootamine hetke ära neab.

Üks nädal. Vasepruunis viskleb haab.
On sügis värvidega näotult kitsi.
End lootustega petta ma ei viitsi.
Sind pole ju. Eks näis, mis sellest saab.

Kaks päeva. Ma ei looda kuulda Sust.
Ma ju ei mäletagi Sind. Eks Sul on sama.
Miks lasta unistused kimbutama?
Ma isegi ei vaja vabandust.

Viis tundi. Jah. Sa võinuks olla siin,
kuid aeg teeb oma töö. Ja ongi parem.
Ma hoolin Sinust. Mitte nagu varem...
See poleks toiminud meil nagunii.

Tund enne. Tuled!!! Helistasid just,
et kõik on kindel. Oled juba teel.
Toit ahjus. Kleit on triigitud. Mis veel? 
Musttuhat talumatut igatsust...

Kohv? Liiga vara? Beež või must serviis?
Sukk jookseb. Ühed jäid veel õnneks kappi.
Kas jõuan vahetada? Mürin. Taevas, appi!
Triiklaud jäi lahti. Veel üks hetk ja siis...

See polnud Sina. Loomulikult. Vara.

Tund hiljem. Hallo! Viibid. Tunned süüd?
Said sõpradega kokku? Mis Sa nüüd -
eks jõuad siis, kui jõuad. Ootan ära.

Viis tundi. Tuled. Ahju jahtuv soe
on sülelemas üleküpsend toitu.
Et lahkuma pead juba enne koitu,
koos kingadega teki alla poed.

Kaks päeva. Tulin meelde? Piinlik? Ah?
Ei, ma ei ole pahane. Miks peaksin?
Neid võimalusi ammu ette teadsin.
Ei, ma ei nuta. Külmetusin, jah.

Uus nädal. Päev on erakordselt särav.
Halloo! Ma kuulen. Tänan. Sina ka.
Nüüd mõnda aega tulla Sa ei saa?
Kuuskümmend päeva? Olgu. Ootan ära.
---

TEGELIKULT KAH!

Ma ei oota sind hilisel öö-
tunnil, küünlavalges ja ilma;
oma tuhande pooleli töö
juurest pagedes ulmade ilma;
äratuse eest teki all varjudes;
tööleminekumõttega harjudes;
hambaid harjates, duši all kilgates;
saunalina üll, tubades silgates;
raadiot kuulates, akent praotades;
juustuviilakat saiale laotades;
raadiost hommiku-uudiseid lastes;
ümisedes, rohtliiliat kastes;
pestes puuvilju, salatit hakkides,
kohvi rüübates, kotti pakkides,
mantlit haarates, saapaisse astudes;
võtit otsides kapilt ja taskutest; 
ust sulgedes, autoni kõndides;
tõrksat starterit tagant sundides;
sihte sõites ja kurve lõigates;
jäätmekotiga poe juurde põigates;
kolleegiga tööasju ajades;
nõu jagades, arvamust vajades;
lõunatades, terrassil istudes;
täites pabereid, puruks kiskudes;
luues, märgates, muutes ja vaadeldes;
lukke keerates, koodiga maadeldes;
koju rutates, kartuleid koorides;
kastet segades, soolasust proovides;
pleed jalgadel, puldiga plõksides
telekanaleist teab-mida otsides;
pestes, harjates, öösärki pugedes;
mobiili haarates, lugedes
tulnud sõnumeid - nappe ja tuttavaid;
samme kuulates – tänavail ruttavaid;
küünalt läites, kus aken ruloota.

Ma ei oota sind. Ausalt. Ei. Oota.
---

ÄRA KARDA!

Ära karda mind. Kõik juhtub niikuinii.
Küünlad süüta, kui Su hirm on pime.
Hommik saadab meid teelahkmeni.
Maha vaikib, milles eksisime.

Ära karda. Veel Sa oled prii.
Kõnnid üle kuuma kivitrepi.
Kõik, mis pelgad, juhtub niikuinii.
Kõik. Sest vähemaga ma ei lepi.

Sulgub uks ja naksub lüliti.
Raskeid juukseid, õhetavaid hennast,
langeb patjadele laiali.
Ära karda mind, vaid karda ennast.
---

KUU LOOMINE

Öö kerkis. Pime ja kole.
Valgusekiiretu.
„Sina ju oskad, eks ole?
Palun, tee mulle kuu!“

anusin. Usku ei olnud.
Arutu igatsus vaid.
„Tee mulle kuu, mille tolmu
pühkida pisaraid,

kuhu õhates öelda
salamad sõnad seest,
mille sisse end mõelda
ise enese eest...“

Süsimust maailmakamber.
Sindki eks vaevas see.
Tulid. Käed köitsid mu ümber.
Kuuks tõstsid taevasse.
---

MÄRG

Sa torkasid mu elu sisse varba.
Soe tundus. Pea ees sisse sumasid.
Lõid pritsmeiks sügavikukumasid
ja pinnapeegli purustasid, barbar!

Nüüd sõõrmeist puhud välja soolast verd,
kui konna ujudes must üle käid.
Jah, mind on õige mitu sületäit.
Järv olen, kuigi maitse lubab merd.

Su rõivad vargsi põhjamutta viin,
kuid see su peatset pagemist ei peata.
Juus-penikeeles tuharatel teatad,
mil saabub päev, kui jälle oled siin.
---

TERE. TULID

Tere. Tulid. Pimedusevaikselt.
Kesköö tukub oksal, tiivad koos. 
Lõkkease hõõgub kahepaikselt
kalda peal ja vetel pilliroos.

Unevaevas jõgi vähkreb sängis.
Väsimusest värelevad laud.
Üksik öölind leierkasti mängib.
Õlitamist vajaks vändaraud.

Mõtlen ennast hetkedesse, mil ma
põgenesin, Sinust kohkunud.
Mõtlen, millest oleksime ilma
jäänud, kui me poleks kohtunud.

Heidan pilgu üle metsalae, kus
salakirju saadab kirjurähn.
Mõtlen sellest, mille eest mind praegu
puudutasid sõnaga AITÄH.

KÜÜNAL

Ära vahi! Ära vahi,
kuidas tuhaks tuksun tahi,
lasen lahti tulesalgust.
Otsas kõik, mis hoiaks valgust.

Ainult alandusehäbi.

Minu elu põles läbi.
---

MARIN

Marin, meri teab Su nime
Kallistades kaldakive
iga randuv lainenarmas
sosistab Su nime
armas

Mered kaugel on
kuid lumi
ulatub mu esikuni
Igast sammust
mis ma astun
krudiseb Su nimi vastu

Taandun tuppa 
Säng on paik kus
ehk Su nimest veel on vaikus
Haaran kaissu padjaninad
"Marin" kahisevad linad...
---

HIND

Ka mina tahtsin puudutada tähti -
neid pimedusi pimestavaid täppe.
Öö poole sirutasin alatihti
kaht peotäit uudishimulikke näppe.

Ja kord, kui laotus harukordselt kaldus,
end kikivarvul küünitasin üles.
Seal järgi andis litreis taevavaldus -
mul oli äkki miljon valgust süles!

Neid liibus vastu nahka, juustes plinkis.
See sära joovastas ja tegi araks.
Mis tahab saatus selle eest, et kinkis
nii palju õndsust mulle kaasavaraks?

Sind. Ilma jättis kõige tähtsamast mu.
Küll pillun tähti - öö ei võta vastu...
---

TAGASIKÄIK

Kuldpruunile veele puu peopesalt toomeõis murdus.
Jõe peeglitelt nahkhiire kohutas kohatud pilt.
Jah, tõde teeb haiget, kuid vesi on leebem kui kurbus,
mis kohtumist katab, kus kõigel on keelatu silt.

All edevat katust hulk päikesemarmoris sambaid.
Hoo mätaste vahel saand putkede peitusemäng.
Lööb teeseldud rõõm juba hangunud haavasse hambaid
ning kurguni nööbitud nukruse kuuetab äng.

Tarn kergitab kohevaks tagasi muljutud toolid
ja jõekallas ristluusid triikides hammustab huult.
Me läheme jälle. Me endigi tundeist ei hooli.
Üht paelatäit pärle taas punarind kõristab puult.
---

LAUL ROHELISTEST MUNADEST

Rohelisi mune märkas õunapuu all kana.
Põues ematunne tärkas. Kukkus hurjutama:
Kus on küll see rongaema, kes ei hooli lastest?
Pojukesed kahjustatud saada võivad kastest!

Korjas kokku kurnatäie. Haudus. Vist läks vussi.
Munakestest koorus mitu prisket õunaussi.
Ematunne hääbus, kanatunne peale tungis.
Ussikestel mured läind ja kanal pugu pungis.
---

ARUSAAMATUS

Üks vallatu ja kergejalgne neidis
kord rohuliblelt lepatriinu leidis
ja naeratades hõikas:
"On sul aimu, 
et oleme kaks kaunist nimekaimu?"

Mispeale mutukas lõi tiivad valla
ning lendas näitsikule nina alla
ja oli oma kõnes väga kuri:
"Ma olen isane ja nimeks on mul Jüri!"
---

LINNADE PÕLETAMINE

Sinu linnas, silmad ärkamata
uulitsal, Su tuledeta majal,
käisin salamahti, märkamata:
oled minu omas samal ajal.

Kui sain aru, et Su samme raskus 
minu sillutiselt pritsis pori,
Sinul tõusis sild ja värav laskus.
Lüüa? Põgeneda? Olla ori?

Kohtuvate tänavate tärin.
Kortsus trepid. Purunevad hooned.
Pingestunud linnaõhu kärin.
Rebenevad kaitsemüürisooned.

Kivitornid kiivreid kukutavad.
Prussid, plekid, ruberoid ja sindel.
Ava pilgu hallid lukuavad.
Las ma lahkun. Muidu hukk on kindel.
---

SÜDAME HÄÄL

Lühter läbi paistis me südameist,
kus paar tähtsat asja, hulk koli.
Sai varjatud tõde, sest sada teist
sama valgusti vahtida oli.

Tast taandudes liigsõnuks laotus suu.
Ehk lausumist hiljem ei pelga.
Läbi ukse veel uskusin tundvat Su
puutahvleile surutud selga.

Nii avama tormasin arutult,
et koos lasta olla meil kahel.
Jäi ainsana, rinnasse surutult,
link lõksuma roiete vahel.
---

PÖÖRANDSILMUS

Sai hääletult lauludeks lauldud kõik tujud.
Hea oli, et saatmiseks vaikimist jäi.
Tard-ringmänge mängisid puud - tummad kujud.
Suu südameesisel kuulamas käis.

Sai hämaraks keeratud silmade tahid,
kõrg-kõhetu kuusirbilaternakiik.
Piht pööratud pilguga pimedust jahib
ja alla ei anna - las jäägu või viik.

Kõik tarbetud sõnad peajuure pealt pöetud.
Saand trimmerit tunda nii aeg kui ka ruum.
Kui sada protsenti su pinnast on köetud
ei erista enam, kas vilu või kuum,

küll aga Su haakuvat nahatekstuuri,
küll aga Su võra, Su tüve, Su juuri,
Su hoolivat žesti
kui puudutab äär
öösiledat vesti.
Opossum-mohäär
---

UNES

ilmsi sa ei tohi? aga tule
unes. 
lenda endast kõrgemalt.
unele, ka ettemagatule,
luba käia tõrvikute alt.
lävepakul viivituseks voli -
sulavaha, vürtside aroom.
parimatest parim välja vali
ja ma toon.
tulikuumast toobist toida julgust.
vaiki tõest, kui teisiti ei saa.
luba võõrustajaks ilmahulgust
servast kõrbend unistustega.
tähistagem täna tänupühi
makstes aukudega tasku seest
minnes haprad näpud puhtaks pühi
minu puudutuse raskusest.
ärkamiseks oma sängi peitu
page, 
püüdes tekiääri selt
ülestunnistusest ära heitu,
et mu jaoks sa olid 
päriselt
---

LUGU MINU ISAST

Aga mul oma isast üks lugu on veel.
Vahest natuke piinlik ja narrgi.
Kord mänguväljakult koju teel
me jooksime koos läbi pargi. 
Meil võistlus käis üpriski mõistlikul moel -
ta selg ees, ma näoga. Viirpuuni.
Siis äkitselt ilmus üks ilmatum koer 
ja õlast mind hammustas. Luuni. 
Võib-olla ta oleks mu mahagi murnd,
kuid iss tegi hirmsasti kära
ning haaras mu sülle. Siis nägin ma verd
ja olin vist natuke ära. 
Ma mäletan, kuidas nii vaikseks kõik jäi,
ja isa käsi ja kõhtu.
Ta rahu viis valu ja teadmise tõi,
et midagi halba ei juhtu.


Kui kõik oli möödas (mul sidemed peal;
arst läinud, kes süstisid tegi),
ma nägin – iss nutab. Kuid ma mitte eal
ei räägi sest kellelegi.
---

KIVI KÕHUVALULAUL

Nii kindlalt settekivimites sängub
üks hunnitu fossiil.
Ei ikaldu kesk kivi-peitemängu
ta seksapiil.
Eks olnud avalikult eluloos
ta ebatavalisus ammu ette teada.
Ei konstateerinud ju surma ülepea ka
lõppdiagnoos.
Sest sellest, kes kord oli olnud naine,
sai võidu võõra koostisega aine,
kus segi võided, silikoon... Kanüül,
kust verre tilkus keemiline tabel,
on ammu lagunenud. Kitsukene kabel,
mis tekkis keset sajandite kadu
tektooniliste liikumiste süül,
on nüüd ta ihu igavene kodu

ja sealpool killustavat kivikauna
teeb ammu ilma sootuks teine fauna.
---

TÄPID JA TRIIBUD

Lepatriinuplika tõstis kodus kõva lärmi.
Jonnis, et ei talu enam erepunast värvi.
Turtsus, et on tüdinenud täppidest ta kapis,
tahab käia triibulistes pükstes, kuldses topis.
Virises, et rõhutada soovib ta vöökohta.
Kui ei ole raha, muutku vanemad töökohta.
Et ei talu ühekülgse garderoobi piinu -
lenda muudkui ringi, nagu mõni tuhkatriinu!
Et ta nägi kataloogis sobilikku näidist.
Lepatriinuema sõtkus lehetäile täidist
ega teadnud, mida tütre jutu peale kosta.
Lasegi või lapsel mõni imekomet osta! 
Hilinemas isa vaatas närviliselt kella.
Kurjalt kärkis: „Kuule, Sa, kapriisne Coccinella,
riie põnevaks ei tee, kui igav oled ise.
Arvad, väljanägemise leidsid erilise?
Tee jah, kullatriibuliseks oma tagapale!
Tahad naiseks minna koloraado mardikale?“
---

HEAD ÖÖD!

Päev põlvedele toetas väsind palge,
käed põimis ümber jalgade
ja avastas, et puhkenud üks valge
ööviiul kleidikangale,

kust päevapaabusilmad lendu uhkas
üks südant murdnud tuuleling,
mis murtudsüdamete puhmal puhkas,
sees pooleks ravimatu hing.

On augud taeva tumeneval kattel.
Selt vargsi hargneb kuldne äär.
Ju välgub järve peegelpõrandatel
öö särgi alt kuu sirge säär.
---

ARMASTUS LÄKS ÜLE RISTTEE

Armastus läks üle risttee,
imestades: „Ega
eemalt paista Ülemiste,
rohesinisega?“
Armastusel polnud asja
supermarketisse.
Tema lihtsalt armastas ja
hingas õhku sisse.
Heitegaase ligi tonn ta
kopsust läbi lasi.
Lihtne linnasaaste on ta 
meelest tühiasi.
Kepsles tänavatel, hüples
ooteplatvormil ja
hoolsalt hoidis kleidirüpes
armastusevilja.
Peatus ülekäigul. Pühkis
kliidest puhtaks süle.
Fooris roheline puhkes.
Armastus läks üle.
---

PÕLE, KÜÜNAL!

Põle, küünal. Põle, põle.
Süütes saabus luba.
Köida oma valgussõle
külge kogu tuba.
Tuleturvalisus vooli
pimedusepelust.
Igast leegihetkest hooli
enamalt kui elust.
Rulli lahti lahkujale
värelusterada.
Mida kaugemale, seda
kaunim mäletada
---

PIMESI

Näen täiuslikuks Sinu kehavormid
ja kuulan ideaalseks iga lause.
Su mõtlemisel mõtted tõstan ausse
ja pühaks tunnistan Su elunormid.

Su liigutuste nõtket armsust tajun
ja imetlen, kui hunnituks Sind loodi.
Harmoonilisest hingest laulan oodi,
kui põlvili Su akna alla vajun.

End maha salates Sind ingliks rüütan.
Sind, vooruslikku, igal sammul saates
ei märkama tee ahastust Su vaates,
ei taju, kuis Sind ahistan ja tüütan.

Et minu kirg Sul hingata ei luba.
Et Sina pole Sina ammu juba.
---

ALGAJA PÄKAPIKK

Keset kena talveööd
esmakordselt oma tööd
tegema läks päkats Juss. 
Tahtis olla hea ja tragi,
otsis üles iga nagi-
aluse, kus mõni suss.
Panipaigad läbi kolas.
Jalavarjudesse valas
mandariine, pähkleid, komme,
ümisedes endamisi,
et on hiiglatore asi
sedasorti jõulukomme.
Hommikul võis iga maias
koolis, kodus, lasteaias,
ennast keraks süüa niisiis.
Jõulutaat kuid Jussi suges,
ajalehest ette luges -
majandus kuis vaevleb kriisis.

Oh sind, päkapikukratti,
ajad jõulumaa pankrotti!
---

ÕUEMÄNGUD

Täna, kui mul külas käisid
kõrvaltmajast naabripoisid,
arvestades meie hulka,
mängisime kahtteist pulka.

Järgnes mäng jäävangis mehest -
jää see sündis ajalehest.
Õu nii üsna valgeks sai,
sest et meri oli lai.

Hiljem redeleist ja kärust
lahe tramm sai meie arust.
Pesunöörist tõmbasime 
puudele elektriliine.

Laudtee ehituseks aga
läks, kui mängult keset raba,
metsavennal vaja uut
(lehtlast) punkerelamut.

Siis meil kuskilt kuuri takka
vanu kumme näppu hakkas.
Mängisime tunni vist
rehviprotekteerimist.

Kas veel miskit unustasin?
Taaravastuvõtumasin
moodustus meil hõlpsalt mingist
torust, vannist, luugist, pingist.

Pärast olime piraadid -
mastiks reha, laevaks vaadid,
vankrirattast loodi rool,
purjeks sobis katteloor.

Kuuseokstes usinasti 
varjasime aardekasti.
Ja kui mängisime just
kaevul üleujutust,

aiamööblist all meil paat...
tulid koju memm ja taat,
silmad üle õue lasid,
miskipärast minestasid.
---

HURRAA!

Kevad, vilgas iludus,
saabub pooles märtsikuus.
Tuleb viltides ja jopis,
ära läheb napis topis.

Aga vahepealsed kuud
õmbleb lehtedesse puud,
päästab jäisest kaanest veed,
suplusvalmis soendab need,

üles ajab siilid, karud,
sinililled, mesitarud,
kutsub koju linnukesi,
aitab punuda neil pesi,

mähib õhtud uduloori,
dirigeerib konnakoori...

Tore seegi on, et taas ta
lõpetab mu kooliaasta.
---

KAHEKESIÖÖ

Öö pillab oma hullutavaid lõhnu.
Tuul lõkkest tassib kõrvadesse tuhka.
Sa kerid pleedi alla jalgu kõhnu.
Päev oli olnud pingeline. Puhka.

„Tead, Sinuga on kõik nii imehea,“
Sa õhkad. „Kullakene,“ hingan ühes.
„Ma väga vara lahkuma ei pea...“
Leek sööstab laotusesse, haake tehes.

„...kuid hommikul pean jõudma bussile...“
Jah, kohustused. „... poole kümneks tööle.
Ma lubasin ju reedel bossile...“
Oh jäta, kallis. Kingime end ööle!

„...et lepingud on laual pool üksteist.
Ja lõunast meie pesupoes on ale...“
Kask kumab läbi kuldseist sädemeist.
End nihutan Su suule lähemale.

„See jogurtireklaam on nõme trikk.
Ma maitsesin, no okse ajab peale.
Ja järelmaitse... see on tõega pikk.
Kolm pakki ostsin. Kõik läks naabri seale.

Saad aru, poes ei ole enam toit!
Üks tobe toidulisand teise kõrval!
Ja hinnad - tänan väga!“ „OLE VAIT!!!“

Koit roosa triibu tõmbab taevaserval.
---

PAARI SÕNAGA ELUST

"Halloo! Kas sina? Ammu pole näinud!
Vist kümme aastat? Isegi viisteist!
Su elu olla ülesmäge läinud?
Sain kuulda, nimegi et kannad täitsa teist.
Just hiljuti su jutu leidsin lehest.
Kool läbi? Ausalt? Lausa sedasi???
Mis saanud on su esimesest mehest?
Hea, kui on oskust minna edasi.
Tead, siiralt ka, ma rõõmustan su pärast.
Mis minul? Tööpäev lõpule sai just.
Ah mees? Tead, sellega... noh, ta läks ära.
Kolm aastat varsti juba üksindust. 
Ah, mis seal ikka. Eks mul ka süüd oli.
Käest lasin ennast. Ikka tõega paks.
Nii ütleski, et otsigu teist lolli,
kes pekipanuga end karistaks.
Noh, eks ta ongi karmi võitu koega,
kuid armastasin. Omamoodi. Talt
ju lahutamiskingiks saadud poega
ma kasvataks. Näe, tervis vedas alt.
Ah, tead ju küll mind. Tuli, hullutas ja
öö otsa rassis mitme mehe eest 
ning teatas hommikul, et minust ei saa asja,
et ongi hea, et jobust vabanes.
Ma tean, ma tean! Sa ära parem hakka!
Või vähe mul on ennast manatud!
Tookord küll arvasin, et riputan end lakka.
Nii mõnitatud, ärakaratud...
Kusjuures mind on nüüdseks poole vähem!
Et pole halba heata, nagu näib. 
Noh, üks jah on, kes justkui korda läheb.
Kuu aega juba kohvi joomas käib.
Ja lilli toob. Ja kontserdile kutsus.
Peaaegu suudles. Põgenesin eest. 
See kõik näib lausa uskumatu luksus.
Jah. Kena küll, kuid tead ju minu meest -
käib ähvardab - see uus võib saada nuga.
Ja tütre jaoks on isa A ja O.
Kaks nädalat, kus ta ei suhtle muga
või nähvab ukselt: supiköögihoor!
Et papa ostvat talle linna maja. 
Ja kuis ma keelan? Hilisteismelist.
Kas saab must lapse isa halvustaja?
Kui taipab ükskord - taipab. Ausalt? Vist
ma tahakski, et läheb. Mis seal ikka...
Mu eksi uus on ilus nagu miss.
Eks elagu siis rahuga ja rikkalt!
Miks vaja on veel minu kiusamist?

Oi, kuidas jutt küll seda rada kiskus?
Oi, ära pane pahaks, täitsa segi.
Eks ole - helistas ja pähe istus!
Tead... palun, ära räägi kellelegi!"
---

HOMSENI!

Sa oled hea, kuid väsitav, nii vahel
pean mujal käima ravitsemas närve.
Paar aerutõmmet mõõdan teisi värve
ma mõne mõistva silmapaari lahel,

siis tulen taas. Sa ära karda, paike.
Sa oled parim, teistest tüdin peagi.
Et milleks lähen, täpselt ma ei teagi.
Vast lihtsalt püüdma elu kõrvalmaike.

Sa saad ju aru? Käimisi ei keela?
End seni hoiad patuta ja puhta!
Et kui mu rännud minema peaks luhta,
Su kaissu haaran, magusa ja meela.

Sa oled mulle kõigist kõige lähem,
kuid virilus Su näole küll ei sobi.
Sind armastan! Kõik muu on pelgalt hobi.
Sa mõtle selle peale! Ma nüüd lähen...