Kuninganna süda

Põllu taga asus mets, metsa taga mägi, mäe otsas loss ja lossis elas kuninganna. Kuri ehk ei olnudki, aga väga isekas. Kui midagi tahtis – sai. Kui selleks oli vaja teisele haiget teha – tegi.

Kannatati. Kannatati. Viimaks sai kannatus otsa. Otsustati kuninganna isekus maatasa materdada ja tema enda südant haavata, aga see polnud sugugi lihtne. Kuninganna peitis oma südant hoolega. Valvas kiivalt, et keegi jaole ei saaks ja vahetas peidukohti.

Otsustati kokku kutsuda kõik need, kelle sees kuninganna oma südant kunagi varjanud, et välja selgitada, kas sealt mingi seaduspära ei sigine.

Kutsuti. Otsiti. Leiti.

Esimesena jõuti juttude juhatusel jänese juurde. Jänes oli veel ärakasutamisest häiritud, aga väga ei hädaldanud. Mainis ainult, et ta kuninganna südant ära anda ei raatsinud, aga tagasi ka enam ei taha.

Teisena leiti küla kahinate peale kotkas. Kotkas oli kõrk, ei kostnud midagi, aga kui kinni püüti ja kurku vaadati, nähti, et kuninganna südame koht oli veel õõnes ja kinnikasvamata.

Kolmandana, kes teab mis veidra vihje peale, tuli tarkus, et kuninganna on kunagi oma südame maantee sisse matnud. Maantee peitis end uurijate eest tiheda metsa vahele ära. Ainult põgusalt märgatud avar auk sillutises näitas, et õige varahoidja kätte leiti.

Neljandaks peidukohaks oli pilv. Ei võtnud temagi huvitujaid jutule. Pika tüütamise peale müristas mehiselt ja viskas välgugi välja. Selle valgel saadi aru, et pilve sees kuninganna südame ase veel hingeauruga täitmata.

Viies varjaja oli allikas. Sügav ja rahutu. Justkui lasi endasse vaadata, põhjendas ära kõik sopid ja süvendid, kõneles kogu aeg ja ülevoolavalt,  aga kuninganna kohta ei poetanud poolt sõnagi. Teadlikult.

Otsijad tundsid, et kuues peab ka kuskil olema. Ehk just tema seest saab tagaaetud südame kätte? Aga kes too hoidja on ja kus ometi?

Kuningriigi servas, jänese ja kotkapesa lähistel allika juures, millest maantee mööda ja pilv üle libises, nuttis rüüstatud lillepeenras kahvatuõieline leviisia. Tema juur oli oskamatult labidaga pooleks raiutud ja teine pool minema viidud ning taim ei suutnud otsusele jõuda, kas hukkuda või paraneda.

Kuningannal tekkinud äkitselt kiviktaimla tahtmine. Kuninganna tahe täideti.

Sa juba aimad, eks?

Otsijad aimasid ka. Süda leitigi üles, aga avastati, et sellesse haava lüüa pole üldse lihtne. Nii haavu täis oli see.