Üks Ä tahtis olla A

Üks Ä tahtis olla A.
Täpid selle eest andnuks ta,
et sattuda koorekihti,
olla nähtav ja nõutud tihti.

Kui teaks, mida korda vaid saata,
et substitueeriks kord A-d ta.
Kui vaja, võiks naabridki reeta,
ihkas nii enda kõrvale B-d ta.

Allakäik algas aegamööda:
Ö läks mööda ja Ü läks mööda,
X ja Y... Ä jäi kõige lõppu.
Viimaks polnud tast kippu ei kõppu.

Saadi ilmagi hakkama.
JÄÄst sai ICE ja lammas teeb "BAA!"

Lumejussi tühi suss

Seisab meie maja ees

väike vapper lumemees.

Ootab aknal, nina pikk,

millal tuleb päkapikk.

Lumejuss on olnud hea,

siiski ohkab, norus pea:

„Kõigil päkapikke käis,

minu suss on tühja täis.“

Juss on päkapikke näinud.

Terve kuu need kohal käinud

meie muinasjutumaias

jõulurõõmsas lasteaias,

uudistanud aknal reas,

armsad punamütsid peas,

käinud mööda Lumejussist

ja ta lumememmesussist,

kühveldanud teid ja radu,

kuulutanud lumesõdu,

suusatanud, kelgutanud,

mäe peal jalgu kõlgutanud,

ehitanud lumevalle,

suuri-väikseid lumepalle,

tekitanud lumelossi,

aga... mitte komme sussi.

Juba kostab jõulukelli,

luuletusi, laule helli,

Juss on õnnetu ja kaame.

Kuidas tuju heaks tal saame?

- - -

Naabritel on tragid taksid.

Üks neist läbi näris traksid,

puhas karv tal ehakumas

päkapiku kombel punas.

Usud sa, et naabri Trolla

Jussi päkapikk võib olla?

Nähvits nuuskis lumeprügis,

peagi Jussi aeda trügis.

Tõstab sussi kohal käppa.

Kutsu jagab. Ta ei näppa.

Kui on pakast, Juss saab homme

purikatest pulgakomme.

Inspiratsiooni andis üks agar taksikoer, kelle võimetel pole piire ja hoopis tema nimi on Juss. ;)

Külmataadi kimbatus

Kord külmataat koristas tube.
Oli maja tal segi mis jube,
aga külmaeit külastust plaanis
ja vist juba istuski saanis.

Taat põrandaid kraamida vuhtis,
luud liigse kõik keldrisse juhtis.
Rääma laualt ja riiulist ta
tõmbas kohvreisse. Kuhu need pista?

Riideid toolidelt kokku lappis,
kapis-kummutis ruumi kuid nappis.
Kasvuhoonesse, koerakuuti
asju toppis taat, oodates pruuti.

Kuurid, pööningud, sahvrid ja saunad
võtsid varjule kodinapaunad,
tarviliku  ja tarbetu nodi,
väärisasjad ja niisama sodi.

Eide tulekuks elamust uhkas
puhtust nõnda, et silm suisa puhkas.
Taadil higi veel otsmikul plinkis,
kui ta kohmetult jäälilli kinkis.

Pärast elevushüüatusi
taat sai eidelt isegi musi
ja üldse läks õhtu korda.
Vaat mis tähendab, kui hoiad korda.


Pidu läbi, taas töö kätte jõuab.
Tali külmade tulekut nõuab,
kuid ei leia taat siiamaani,
kuhu, kurjam, ta pakase pani.

Hani, Vaskuss ja Kibu

Vanal hallil ajal, kui lapsi ulakuse eest veel vitsaga nuheldi, asunud kauges rabaveeres kolm elamist, kus igas peres ka oma järeltulija kasvas. Hane ja Vaskussi ehk Küü (nagu toona toda tegelast lühemalt kutsuti) pered toimetasid üpris märja maa peal, Kibu vahmiil  oli endale kõrge ja kuiva künka otsa eluaseme sisse seadnud.

Eks lastel juhtu üleannetusi igal ajal ja muiste olnud käsiraamatuid kasinalt. Iga isa karistas nii, nagu süda õigeks pidas.

Küü taat  olnud vitsaga õiga vagur. Ajatas enne rao-nüblikule õienupud külge ja ootas naha peale andmisega nii kaua, kui küü-rüblikul nahk seljast maha aetud. Küüvits kasvanudki viimaks rabas rohkem ilu pärast.

Hane isal olnud vits vilkam ja valjem, aga karistatav ajanud suled kohevile ja karistus mõjunud hanejõnglasele nagu hane selga vesi. Hanevits turritanud toanurgas küll, aga enamjaolt kah mitte karistamiseks, vaid kellukate tilistamiseks, kui noorus kauaks sängi unistama jäi või pereema parajal ajal pudrukaussi lauale ei kandnud.

Kibu paps see-eest läinud  pekstes  puhta pööraseks. Valinud kõige okkalisema oksa ja nüpeldanud iga vähemagi asja eest. Kibuvitsu olnud kodus kõik kohad täis: siginesid ise võsust ning seemnest ja isa torkas pistoksi kah igale poole püsti, kus veel vaba ruumi leidus.

Kibulaps kasvatanud endale paksu puise naha ja nii kui jalad kandsid, põgenenud ära inimeste juurde. Lubati seal sauna elama ja elab tänapäevani: uhkust taga ei aja, keegi kere kuumaks ei küta. Juhtub, siis ainult oma hooletusest, kui üüriline saunapäeval liiga kerise ligi lösakile on jäänud.

Vihtlejaid vaadates tuleb Kibule karm lapsepõlv muidugi meelde ja võtab vee silma.

Kui pole annet, on annetus

Kui pole randa, on rannatus.
Kui pole kanda, on kannatus.
Kui pole varju, on varjutus.
Kui pole harju, on harjutus. 

Kui pole talda, on tallatus.
Kui pole valda, on vallatus.
Kui pole tasu, on tasutus.
Kui pole asu, on asutus.

Kui pole pada, on pajatus
ja kui ei saja, on sajatus.
Kui pole hälli, on hällitus.
Kui pole halli, on hallitus.

Kui pole kehi, on kehitus.
Kui pole ehteid, on ehitus.
Kui pole peiesid – peitus.
Ei ole eitesid? Eitus.

Kui pole pop, siis on poputus.
Kui pole koppa, on koputus.
Kui pole matsi, on matsatus.
Kui pole mütsi, on mütsatus.

Kui pole kurve, on kurvastus.
Kui pole arme, on armastus.
Kui pole Puhhi, on puhtus.
Kui pole näha, on nähtus.

Kui pole loodi, on lootus.
Kui pole O-d, siis on ootus.
Kui pole P-d, on peetus.
Kui pole R-i, on ärritus.

Kui pole AK-d, on aktus.
Kui pole kakat, on kaktus. 

Ja kui keegi tunneb, et on selle kõik juba kuskile umbes täpselt nii kirja pannud, siis
VABANDUS! 😌