Vanal hallil ajal, kui lapsi ulakuse eest veel vitsaga nuheldi, asunud kauges rabaveeres kolm elamist, kus igas peres ka oma järeltulija kasvas. Hane ja Vaskussi ehk Küü (nagu toona toda tegelast lühemalt kutsuti) pered toimetasid üpris märja maa peal, Kibu vahmiil oli endale kõrge ja kuiva künka otsa eluaseme sisse seadnud.
Eks lastel juhtu üleannetusi igal ajal ja muiste olnud käsiraamatuid kasinalt. Iga isa karistas nii, nagu süda õigeks pidas.
Küü taat olnud vitsaga õiga vagur. Ajatas enne rao-nüblikule õienupud külge ja ootas naha peale andmisega nii kaua, kui küü-rüblikul nahk seljast maha aetud. Küüvits kasvanudki viimaks rabas rohkem ilu pärast.
Hane isal olnud vits vilkam ja valjem, aga karistatav ajanud suled kohevile ja karistus mõjunud hanejõnglasele nagu hane selga vesi. Hanevits turritanud toanurgas küll, aga enamjaolt kah mitte karistamiseks, vaid kellukate tilistamiseks, kui noorus kauaks sängi unistama jäi või pereema parajal ajal pudrukaussi lauale ei kandnud.
Kibu paps see-eest läinud pekstes puhta pööraseks. Valinud kõige okkalisema oksa ja nüpeldanud iga vähemagi asja eest. Kibuvitsu olnud kodus kõik kohad täis: siginesid ise võsust ning seemnest ja isa torkas pistoksi kah igale poole püsti, kus veel vaba ruumi leidus.
Kibulaps kasvatanud endale paksu puise naha ja nii kui jalad kandsid, põgenenud ära inimeste juurde. Lubati seal sauna elama ja elab tänapäevani: uhkust taga ei aja, keegi kere kuumaks ei küta. Juhtub, siis ainult oma hooletusest, kui üüriline saunapäeval liiga kerise ligi lösakile on jäänud.
Vihtlejaid vaadates tuleb Kibule karm lapsepõlv muidugi meelde ja võtab vee silma.
No comments:
Post a Comment