Lehtmetsast kujunes selline kultuursem küla - taludele varakult nimed mõeldud ja kõrtski risttee äärde ehitatud. No ja eks need Lehtmetsa mehed hakanud kord kõrtsus naabrimehi mõnitama, et ei ole teie külal nime ega taludel nime ja ei tea, kas teil endilgi on.
Ajasid kõrvaltmaa meestel harja punaseks. Need olid kolmekesi rahulikult oma lõkke ümber istunud ja loomakasvatamise asju arutanud. Et kellega oleks paremate järglaste saamiseks kaval tarvaid ristata. Et põder oleks hea. Ei vaju sohhu sisse ja kena kõrge kehaga. Aga sarved suured, ei mahu lauda uksest sisse. Et karu oleks hea. Siis pole talveks vaja heina varuda. Aga vasikad võivad tigedad tulla. Või kuidas sa magavat looma lüpsad? Et jänes oleks kah hea. Annab palju järglasi. Aga nii jääb viimati tarva kasv kiduraks...
Aga näe, Lehtmetsa omad ei lase nõu pidada.
Tõusid siis mehed rüsinal püsti ja hakkasid koju minema. Mis sa ikka kolmekesi küla vastu kakled. Ise arutavad, et vot nüüd lähme ja mis sõna esimesena kodu poolt kuuleme, see küla nimeks saab. Kaua sa jaksad naabrite ilkumist taluda.
Tol ajal olid metsad üsna samasugused kui meie päevil. Selle vahega, et praegu saetakse suured platsid lagedaks, aga siis tehti alet. No ja nende meeste kodukant oli parajasti päris paljas. Ei rohulibletki. Ainult tuhk lendas ja tukid hõõgusid. Hea rammus, et järgmisel aastal naerid peale teha.
Lähevad mehed, endil kõrvad õieli. Ise sõnagi ei räägi, et asi ikka juhuse otsustada jääks. Ja juhus tahtis, et ühe mehe naine samal ajal seaämbriga õue astus. (Sead olid tollal veel mustjaspruunid ja kole karvased ning karm harjas tegi lambarauad ruttu nüriks. Aga ilma niitmata ei kõlvanud jätta. Siis kippusid suvel higistama ja ei võtnud korralikult kaalus juurde.)
Astus naine õue ja nägi kohe (lage ju ümberringi), et vanamees kõige pakilisemal tööajal sõpradega kõrtsust koju taarub. Pani käed puusa ja röögatas: "Peedu, sindrinahk! Et sa koju saad!"
No ja eks ta siis nii pidi jääma. Tervet lauset poleks nagu sündinud külanimeks panna ja leppe järgi oligi ainult esimesest sõnast jutt.
Eks neid sõnu tuli sealt naise suust veelgi. Aga mis ühele halb, see teise asja jaoks hea. Nii sai külale piirid ka paika. Sest teised perenaised hakkasid oma õuede pealt hurjutama: "Mis sa, Kärehääl, kisad. Hirmutad kanad katusele!" (Nimesid oli naistel tol ajal mitmesuguseid. Mõnel veel vana kombe kohaselt niisugune, teistel uuema moe järgi Linda või Salme.)
Et pärast siis külarahvas omavahel arutas. Kus kuuldi, jäi talu Peedu küla sisse, kus ei kuuldud, need võisid muu nimega küla teha. Aga pigem oli ikka, et kõik kangesti noogutasid, kas nad siis kuulsid või ei. Üks mure ju jälle kaelast ära. Ja oleme ausad. Pole nimel viga midagi. Kõlbab ka praegusel ajal pruukida. Arvestades, mis sõnu purjakil meest kohtava naise suust kõik tulla oleks võinud.
