Tarkade kivi

Kui loojangupäike kord jahutas indu
ja rännust jäin pikali pihlapuu varju,
mu pea kohal peatusid kaks uhket lindu,
et purpurseist kobaraist noppida marju.

Üks ülalt mind vahtis, ma tegin, et magan,
ja rääkis, et maade ja merede taga,
klaasmäe peal kuldkirstus on tarkade kivi
ja et seda leidmas on käinud pikk rivi
küll printse, küll niisama seiklejaid vendi,
kuid kõik nad on mäeküljelt kukkunud endid
kes surnuks, kes sandiks, kuid kivist ei kippu
ja küllap ta jääb sinna klaasimäetippu,
sest ainult see looder, kui puult vaatad alla,
võiks kuldlaeka varavoo aidata valla.

Nii juhatust saanud, ma läksin ja nägin:
on tõepoolest maailmas selline mägi!
Kuu vahajas valges ta kaugele säras,
kuu - millelt võib küsida kõike siin ilmas!
Sel hetkel, kui seadsin end minema ära
pilk halvastiõmmeldud taevakaart silmas.'
Kas sattus mu vaatesse niipalju massi,
mis taevakehal lõi teekonna sassi?
Täht rebenes laotusest, maa peale kukkus
nii täpselt, et kuldkirstu lahti lõi lukust.

Kui võlusõnutud silmade pete
sealt midagi veeres mu jalgade ette.
See midagi oli nii küütlev ja kaunis
ja sinine valgus ta sisimas laulis:
"Kes kätte mu võtab, see kuningaks muutub
ja kullaks saab kõik, mis mu külgesid puutub."

Kui muusika kõrvades kõlas ta lugu.
No muidugi ihkasin rikkust ja võimu.
Üks tingimus üksnes sealt maa peale tõi mu:
saan kuningaks? Tähendab, vahetan sugu?