Külast pakuti õunamahla. Kui pakutakse, tuleb kohe minna. Et ümber mõelda ei jõutaks.
Aga vihma sadas. Ja pime juba. Üksi ei julge justkui minna.
Klõpsasin koera rihma otsa.
Võtsin suured mannergud, tõstsin need aiakärule. Aga kas nad seal siis hoidmata püsivad!
Nüüd et... kuhu ma vihmavarju panen?
Ja koer?
Proovisin nii ja naa. Kuidagi polnud hea.
"Meie võime vihmavarju hoida!" pakkusid mannergud.
"Mina võin mannerguid püsti pidada!" lubas käru.
"Mina võin käru vedada!" keksis koer.
"Mina tean teed!" teadustas vihmavari.
"Mis siis mina üldse kaasa kõnnin?" mõtisklesin kukalt kratsides.
Ei läinudki.
Toas toimetamist isegi.
No comments:
Post a Comment