Tavalisel talvel

Kui on tavaline tali,

tuulgi pole kuigi vali,

ilmetu ja hämar ilm on üha,

rõskust imbub igast pilust -

laulda tunnetest ja ilust

pole mingit põhjust ega püha.

Kehvad ajad kitsekarjal

tavalisel talveharjal.

Tihased on sõjakad ja näljas.

Harva taevas päiksekiired.

Koerad, kassid, rotid, hiired

pigem askeldaksid toas kui väljas.

Päev nii visalt lisab pikkust,

kuid mis sest, et õnnelikkust

absoluutselt ilmastik ei soosi,

hing on õites. Mis küll teha,

kui sind suisa sunnib keha

sisse võtma hõiskamise poosi!

Näe, ei kipu muile maile!

Laulan või jääpurikaile,

porilombil harjutades uisku.

Laulan liivatatud teile,

aga eriti just neile,

kuhu pole ammu jõudnud puistur.

Laulan helkurpostidele,

pungil prügikastidele...

Vahel valjult, harva omaette.

Laulan taskulampidele,

peidus noortekampadele,

kellel jätkub ikka veel rakette.

Laulan silorullidele,

mägiveisepullidele,

kellel pole laulust külma-sooja.

Laulan merelainetele,

talvekõneainetele

nagu nende põhimaaletooja.

Laulan lihtsalt sellepärast,

et mul poleks piinlik pärast,

kaunil kallil kevadisel ajal.

Täitmata et jätsin talve

meeleheitel abipalve

olla tema hinge rõõmustaja. 😊