Taas varasuvi peenrad
üle paitas:
õrnroosad leegid
sirutas tiarell
ning uhke iiris värve
hoida aitas
kroonlehehülgvel
tulbipeenardel.
Õu kutsus külvama ja
kobestama
just nagu süda –
avatud ja hell.
Aed lokkas ja hing
tegi seda sama
kurblühikeste ööde
valgusel.
Kuldõites vaher tilkus
juba mettki.
Vint väntsutas
violetseid sireleid.
„Meil ees on palju
erilisi hetki,“
sa ütlesid.
Ja sa ei mõelnud meid.
No comments:
Post a Comment