Hiireke

Seisin hommikul autot oodates ristteeharus kastani all, kui äkki kohtasin hiirekest. Paksus lumes, pisike ja vilgas kui kidur lepaleheke tuule käes.
"Kus sa nüüd siin niimoodi? Jääd veel rataste alla!" muretsesin. "Võtaks su kaasa, aga kolleeg kardab hirmsasti hiiri. Iseasi, kui koduteel oleksin," heitsin lubaduse õhku.

Ja näe! Tulen õhtul koju, tema lõdiseb trepi ees. No kuidas ma sõnu söön?

Võtsin hiirekese kindapeole, ise hirmul: mul ju kass kodus.

Otsisin kuurist hamstripuuri, pesin puhtaks ja pistsin heinapeotäie põhja katma. Ise torisen: "Kuldkala lubas kolm soovi täita, et ainult vabadusse pääseda. Mina pean sind nüüd talv otsa toitma. Mis kasu ma saan? Ainult niipalju ehk, et sööd seda, mida mina otsustan, mitte ei käi köögis salaja leivakannikat näkitsemas."

Pudistasin linnutoidupakist mõne seemnetera puurinurka ja lõikasin toitu tehes loomakesele porgandiliistaka meeleheaks.

Hiir vaatab mulle puurist otsa, silmad lusti täis. Ei vasta midagi. Kuidas saakski? Hiired ju ei kõnele.

Lasi loomake puuritorus liugu ja ajas jooksuratast ringi. Päris tore oli teist vahtida. Tore küll, aga lõpuks tuli tukastus peale.

Ärkasin südaööl suure kolina ja ragina peale üles, vaatasin: võõras mees seisab öökapi peal, puuririismed käes ja hall kasukas seljas. Vabandab, et võre katki väänas ja põhja puruks tallas. Ja lubab kolm soovi täita.

No mis sa niimoodi keset ööd soovid? Õhtul sai kõht täis pugitud, toitu ei oska tahta. Ahi sai kuumaks köetud, pole vaja lisatekki tuua. Palgapäev alles oli, raha nüüd kah nagu on.

See meenutas, et soovitäitja või mitte, aga külaline ju. Vaja viisakas olla.

"Pane sussid jalga! Põrand on külm," pomisesin, endal silmad magamisest alles poolsuletud.
"Tule söö kausitäis ühepajatoitu! Mis sa sellest paarist päevalilleseemnest ja porgandiviilust ikka kõhtu said."

Mees pani sussid jalga, pesi käed puhtaks ja istus lauda, ise kõneleb: "Kaks soovi kulutasid minu peale ära, ole nüüd viimasega hoolsam."
"Juba oligi soovimise aeg? Taevake küll! Olgu siis peale. Mõtlen."

"Võib-olla on vaja elamises mingi endal üle jõu käiv töö ära teha? Või kõlban kaaslaseks?" tonksas tegelane kelmikalt mulle küünarnukiga külje vastu.

"Metsa mine!" muigasin vastu, aga näe, võttis sõnast ja läkski! Toidukausi haaras ka kaasa, sest teine soov käis ju kausi tühjakssöömise kohta.

Ilus kauss oli. Kuke pilt põhjas. Kui leiad, tead, kelle oma. Aga vaevalt kellelegi praeguse lumega silma jääb.