Öö silmad

Lehtmetsa külas on üks selline plats, kus väsinud teekäija saab tema jaoks pandud laua taga jalgu puhata ja pruukosti võtta.

Kord otsustas hiline teeline sinna hommikut ootama jääda, kohendas reisipambu pea alla, sättis kuue unekatteks ja sirutas end istepingile pikali.

Kui väljas oli täiskuupimedaks läinud, ajas imelik tundmus pikutajal silmad pärani. Puhkaja küünitas end sinnapoole vaatama, kust tundmus tuli. Nägi, et metsaservast tiigilohust ratsu koos ratsanikuga üles kerkis. Hobu oli imelik ja seljasistuja nõndasamuti.

Too sadulaalune olnud sihuke tömbi näo ja maosabaga olevus, kapjade asemel pikad tumedad sõrmed. Niisked tähnilised küljed sädelenud kuupaistel, nagu oleks loom kalli brokaatkanga sisse mähitud.
Sõidujuhtijal olnud pimetumedad trimmis rõivad ümber, ainult põlvsukad helendanud - üks koerputkkollaselt, teine viiulisiniselt. Pead katnud lai läikiv kübar, mis näo ära varjanud, kui seda seal all üldse olemas oli. Silmad olid ometi, sest need võtnud ratsanik enda kinnastatud sõrmede vahele ja riputanud sinnasamma ühe noore tamme oksaharusse. Ise tuisanud minema teekäijale tundmatus suunas.

Tahtnud pealtnägija minna ja tammeharusse jäetuga lähemalt tutvust teha, kui juba uut tulijat märkas, kes teda eelmistest enam kohutas. Too oli üsna tavalise olemisega, heledamate unesassis juustega naisterahvas, pikk õhuke murukarva seelik sääri katsumas ja samasugune sall õlgade katteks. Hirmutavam oli ta seetõttu, et kummaliste sündmuste keerises just tavalised tulijad ikka kõige imelikumaks ning ohtlikumaks võivad osutuda.

Astus naine otsejoones tamme juurde, võttis enesel silmad peast ja vahetas need oksalrippujate vastu, märkas siis puhkajat ja muutis suunda. Pikaliolija pigistas silmad kinni, aga isegi läbi kokkukägardatud laugude nägi, et pilk, millega teda varsti puuriti, oli sügav ja tugev, kuid tühi. Peale puhta sammalrohelise polnud selle sees midagi.

Naine pani parema käe pingilselitajale näo peale ja sellest hetkest läks pealtnägija mälukamber lukku.

Kui teeline hommikul üles ärkas, polnud ei naisest ega ratsanikust ühtegi märki alles. Päike ja tuul olid jäljed minema pühkinud ja noore puu oksaharu hoiule antud aarded edasi ulatanud. Ärkajal ei tulnud isu toidukompsugi lahti harutada, vaatas, kuidas minema sai.

Alles teise päeva õhtul taas puhkama sättides avastas, et kuue rinnatasku külge on rohelise niidiga kaks silma tikitud. Ilusate ühtlaste pistetega. Üks silm kinni ja teine lahti.

Tähendab see head või halba?

Ei kustu nähtu rändaja peast. Ootamatutel hetkedel tuleb too öö ikka jälle meelde, sama selgelt, nagu juhtuks kõik just praegu uuesti. Ratsaniku kerkimisest naise tulekuni. Ja sama kindlalt vaikib sellest teeline ega räägi silmele avanenud sündmusest mitte kunagi mitte kellelegi.