Saturday, September 13, 2008

Muistse põlve pärandusest ihkan laulu ilmutada.

Kirjutan üles, et ei peaks kunagi, kui taas tarvis, mäluavarustes ekslema. Lõpp ongi kaotis. Eks ole juba aastatetagune juhtumine ka. :)

Valgehobusemäel.

Tea, mis kihk see üldse kiskus,
muidu aja puuga takka,
kaenlas kandmas seenevakka
leidsin end kord männistikus,
aeg ju õhtu ligi nihkus -
ühtki seent ei silma hakka!
Otsas kannatusevaru
sätin kodu poole, aga
kuhu kanti jääb, ei taba.
Vahin puid ja võtan aru,
kuni märkan - jesver! KARU!
seisab suisa seljataga!!!
Halastaja! Appi! Ema!
Kus ta küüsist enam pääsu!
Juuksed pulkas püsti pääs. Mu
silme ees lööb sirisema.
Inimkeeli kõnelema
äkitselt ent hakkab pätsu.
Rullib oma jutuheide
sõnahaaval samblal lahti,
kuidas leidis, nagu tahtis,
tänu taeval, tubli eide,
kes ka karust välja ei tee...
(Andnud selleks siis ka mahti!)
Polegi ehk oht nii hull?
Silun sirgeks kuklakarvad.
"Millist saatust mulle arvad?"
"Ei su hing veel minekul,"
(ah, mis kergem hakkas mul)
"kui sa avad võluvarvad,
mäe seest välja valge ratsu,
kelle tuuslar tulirauda
mõistis muiste mullahauda,
päeva kätte tuua katsud,
siis ka kodu poole tatsud.
Muud ei mõtlegi sult nõuda."
Vaikelt endaette vannun:
"Olen ma mustkuntnik mingi?"
Ümber mäe teen mitu ringi.
Karukolakas mu kannul
kindlameelselt kaasas tammub -
ega temaga ei tingi.
Jutt tal kah na isevärki.
Kui see hobu muisteaegu
saigi siia, on ta praegu
surnd ju? Hirm teeb märjaks särki.
Kuis ei otsi, kuis ei vae ka -
väravast ei leia märki.
Äkki, käntsti, mätta veerde
(tea, kust see mu teele satub)
matsatan ja männik mattub
tuhandesse tulekeelde.
Nõndapaljukest jääb meelde:
Tuuslar tuld ja tõrva nooskab,
mägi kahte lehte kukub,
kuulen ragisevat lukku,
karu möirgab, hobu kooskab,
säherduses säruhoos, kas
tead, mis tunne oli tukku?
Kui siis jälle silmad avan -
männik mühab, sammal haljas,
uhke ratsu hõbevaljas
ninaotsa nuhutamas.
Karu asemel sealsamas
prints, kes pillub valge mära
killerdavat kullalakka,
iga jõhvikarva takka
(tasumaks mu abi ära)
kukeseeni kukub vakka.
Sellist selli pole näinud
sa nii kindlalt, kui siin seisan!
Poiss kui ponks, et silmi ei saa!
Muu kõik sootuks meelest läinud.

Hobu selga mind ja seeni
toetas oma toore jõuga.
Eks see olnud paras šõu ka,
kuis mu kandis suure teeni -
Sillaotsa hooneteni.
Hõõrus sadul, nii et lõuga.

Traavis suks, et vagu taga,
maha saades vaevu seisin
istest tulitavareisi.
Prints see reipalt viipas aga:
"Jäägem, memm, siis jumalaga!"

Mäe pealt hetk veel nägin teisi.





No comments: