Tean, et su süda mind on triiki täis.
Triikrauaga ta pinnal silun kortsu.
Kas lootusetusesse murran kord su,
ma veel ei ole otsustand. Eks näis.
Ma tahan – jalust et su lööks mu õnn
ja et mu jaoks sa siiski püsiks jalgel.
Las olla kõigi tarvis päevavalgel,
kui suur su härm ja kaotamine on.
Sa tead, kuivõrd see vihastab, mu lelu,
kui kuulen, et su kurba üksindust,
mis olema peaks ilmetu ja must,
on leevendamas mulle võõras melu.
Su vaikiolemine solvab mind ja
nii ülekohtune ja autu näib.
Su enesesse-kapseldatus käib
mu tulevikuplaanidele pinda.
Ma pole kõike välja öelnud veel.
Kui sulged ukse, aknal mainin üle,
et õnnelikuks teen ma teise süle.
Kes masendub, on ise väiklane!
Ma pettusin su kehvas sõpruses
ja jõuliselt nüüd ümber lükkan müüdi,
et minagi su ängis olen süüdi.
Sest sõber, mõistagi, just nõnda teeks.
Ma loen palju... :S
No comments:
Post a Comment