Kahele poole

Sel kevadel oli kaks looget, kaks kallast -
üks lumine vaikus ja jäljed jää sees,
ja teine, mis kirendas sinilill-lillast,
kus kilgates silkasid lahtised veed.

Seal keskel sai lõkkeks üks salalik süsi,
käest neelates tahti ta ootaski, et
kord tuleb, kes usub ja üle ei küsi,
kas kõik pole viimati enesepett.

Üks jõgi, mis põgenes vastu ja päri,
ja tuli, mis kustus, kui kõht oli täis.
Sest tuli, kes uskus ja üle ei päri.
Ta lumised silmad on lillesid täis.