See juhtus tol suvel, kui mõisas jahitrofeede näitus üles seati.
Ühel augustialguse lõunatunnil ootasime karutopisega kahekesi
verandal näitusekülastajaid, kelle ilmumist ilm ei soosinud. Vali tuul painutas pargis puulatvu ja loopis avatud uksest sisse peopesasuurusi papliehmeid.
Tardumuses ott, üksiku päikesekiire võlukepikesest liikumatuks nõiutud palmipotisalu, kiviparketi korrapärane muster ja pika jalgrattasõidu järgne roidumus mõjusid nii, et kui mingil hetkel pea laualt kergitasin, oli aeg veerandtunni jagu omapäi edasi kõndinud.
Klambrisse kinnitatud uks kolistas klaasruute, aknataguses visklesid puud, nagu üritaks kellegi nähtamatu käsi neid maa küljest lahti kruvida. Väge täis läinud tuul tungis verandale, võdistas palmilehvikuid ja ajas karukaavikul silmad vidukile ning vesiseks.
"Tõmba see uks kinni, mis sa lased tast lõhkuda," krigises lävelt elatanud naise nõudlik hääl. Lõks laksatas lahti ja lihatuks ning tõmmuks kuivanud raugasõrmed tõmbasid maja ja maru vahele õhukese ent kindla vaikusepiiri.
Pelgasin tormi vähem kui tulijat.
"Tõin su koti ära," oli eideke kiirel ja tihedal sammutippel lauani liikunud, harutas takuse pambu seljast ja rivistas mu ette kolm vähemat kompsukest. Toppis tühja kotitossaka vöö vahele ja nõkutas pead: "Ise vali."
Jäi mulje, nagu oleksin mina kauba kohale tellinud ja valikurõõmu veel kingiks kaasa saanud. Ometi ei osanud ma pakutust elevusse sattuda, pigem halvas keha ja meelemõistust hirmukramp.
"Mis neis on?" suutsin hädaga suust pressida.
"Eks saatus. Õnn või..." takerdus söakas moor hetkeks ebalusevõrku ja lasi oma muidu ainitise pilgu ivakeseks mu õlgade taha tantsima.
"Niipaljukest vaid?"
Tulija vaikis.
"Vaadata tohib?" otsisin valikuabi.
"Puutuda võid. Kui sisse vaatad, on valitud."
"Ja kindlasti peab võtma?"
Eit teritas pilgu taas teravaks.
Et siis... peab.
Vasakpoolne kott tundus käe all niiske, lõhnas vaigu ja kadakasuitsu järgi.
Keskmine kott oli kandiline ja raske, ülesmärgitud mõtiskluste lõhn ligi.
Parempoolsest hoovas soove ja salalikkust. Korraks võis märgata maharahustatud rabelemist.
Kui, siis see.
Iga pambuga saabus sisemusse mingi aim. Tahtmine. Uskumine. Igatsus.
Igas neis võis peituda oodatud õnn, kuid eks teadsin sama laadi ja lehaga õnnetusigi.
Et parempoolne? Sellest võib avaneda vaevutalutav õndsus. Või väljakannatamatu valu.
Karu, see eide seljatagusesse jäänu, oli vajunud kühmu ja kurvaks, keeras pea kõrvale ja vältis minu poole vaatamist.
"Et millisele peod ümber panen, see minu oma on?" petsin hädise küsimisega ajapiskut juurde.
Naine noogutas.
"Et võin su kottidest ükskõik millise valida?"
Moor kortsutas kärsitusega kulmu kurjaks.
"Võtan siis selle."
Väleda rapsakaga näppasin vanurilt koti vöö vahelt.
"Seda võis?"
"No võis," ühmas eit, asjade sellisest kulust kare ja kohm. "Aga nägid ju ise, et see on tühi."
"Oli," poetasin eneselegi ootamatult, tirisin koti vallale, vahtisin sellel suust sisse ja pillasin sinna ennestisest tukkumisest hapralttalletunud unenäo.
Minu käitumises polnud kübetki ettekavatsetust, ometi naelutas naine minusse kogu oma umbusu ja kibeles kotisuhu kiikama.
"Kui vaatad, on sinu saatus ka!" põrgatasin piiluja tagasi.
Mutike noppis kotid näppu ja kadus tihedal-nobedal sammul välisuksetagusesse.
Lipuvardasse takerdunud äikesepilv vallandas väiksed kuid väledad vihmaterad. Aidaristteeni jõudnud kotipakkuja avas ühe pampudest ja tõstis pea kohale sajuvarjuks väheldase, tumedate tiibadega ingli.
Olin õigesti aimanud.
"Mh!" mühatas kännuhunniku ebamugavuses tugikäppa vahetav mõmmik. Nüüd juba otsa vaadata tihates. Ja selles silmavaates oli tilluke tunnustav julgustuskiir.
No comments:
Post a Comment