Saturday, August 13, 2011

Kokkulepitud kohtumine

Elas kord üks muinasjutuvestja. Ega ta ise ei teadnudki kaua aega, et muinasjutuvestja on. Muinasjutud elasid ta sees küll, aga muinasjutuvestja ei olnud neid veel kellelegi jutustanud. Sest, tead, selleks, et muinasjutte jutustada, päris oma muinasjutte, peavad lood sinu sees küpsema. Ja sa ise pead küpsemaks saama.
Jutujagajaks hakkamine otsustatakse ära aga üsna kohe pärast lapse sündi. Tead küll, kui haldjad kogunevad hälli ümber kingitusi tegema.

Sellega on tegelikult üks igavene häda. Sest beebisid sünnib sageli, haldjad aga askeldavad alatasa ringi ja nii ei või iial kindel olla, mis kinkijarahvas ühe või teise maimukese ümber koguneb. Noh, et seisavad seal näiteks ringis ilu-, esinemisjulguse- ja kauni hääle haldjas. Sul on peaaegu lootust saada kuulsaks ja hinnatud lauljaks. Aga keda ei tule, on viisipidamishaldjas. Ning sinust saab hoopis ruuporiga tegelane rahvakogunemistel, kes juhatab, kus on parkla, kust otsida kaotatud asju ja kus antakse esmaabi.
Või et tuhisevad kohale kärmuse-, tahmataluvuse- ja kõrgusekartmatuse haldjas, aga luuakäsitsemishaldjat ei ole kusagil. Selle asemel kolavad läheduses sõna- ja suhtlemisosavuse ning uudishimuhaldjas. Sinust oleks võinud saada tubli korstnapühkija, aga sai hoopis ajalehe peatoimetaja.
Paraku nii need asjad käivad.

Juhtub ka nii, et haldjaid oli just õige hulk ja su elu võiks sekeldusteta kulgeda juhatatud suunas, aga... kingitusi ei tulnud võrdses koguses. Kujuta nüüd ette, et tasakaaluhaldjas oli väike ja õrn nagu vesikiil, aga tugevusehaldjas suur kui karu. Tahtsid sinust teha õhuakrobaati, aga kangesti kisub sumomaadleja suunas.

Mingid parandamisvõimalused muidugi on. Näiteks tuleb sama haldjaseltskond uuesti kokku koguda, teha ettepanek, et üks liikmetest tagasi astuks ja loovutaks oma koha vastavalt siis väiksemale või suuremale, tugevamale või nõrgemale, pikemale või lühemale (jne, jne) haldjale. Sest sama ande kinkijaid haldjaid on palju-palju, aga kõik nad on siiski millegi poolest erinevad.

Selliseid paranduskoosolekuid tuleb tegelikkuses haruharva ette, sest tead... need haldjad on igavesed tuulepead ja parajalt isekad kah.

Aga läheme nüüd tagasi meie muinasjutuvestja juurde.
Haldjad olid oma tööd korralikult teinud, muinasjutuvestja ja tema jutud olid küpsenud piisava aja, esimeste lugudega läks päris kenasti, aga... ühtäkki võtnuks nagu keegi jutupuhuja elul käigu seest välja ja keeranuks rooli ka lukku.

Muinasjutud ei tulnud enam meelde, sest jutuvestja ei kulgenud oma juhitud käimisi mööda. Kord sai hoog otsa, või siis lajatas saatus sellise sahmaka sündmusi kaela, et need suisa sõnatuks tegid. Aga muinasjutud olid muinasjutuvestja kõige suurem huvi. Kui need ära lõppesid, ei huvitanud jutumeistrit muud asjad enam üleüldse.

Õnnehaldjas, kellele jutustaja saatuse seesugune käik peavalu valmistas, otsis tarka nõu ja juurdles, kus viga sisse sattus. Seda ma vist unustasin öelda, et igas hälliäärses haldjahulgas peab ilmtingimata ka õnnehaldjas sees olema. Madal või kõrge, raske või kerge, aga mingisugune peab olema. Muidu pole muud teha, kui uuesti tulemist proovida.

Muinasjutuvestja õnnehaldjaks oli lüheldast kasvu, kentsakavõitu juuksekuhila-, aga sooja ja soosiva silmavaatega kerge ja käbe haldjanaine. Ja murdis see haldjas nüüd pead ning keris mõttes aja muinasjutuvestja sündimispäevani tagasi. Tuletas meelde kõik, kes kätki veeres kinke jagasid ja meenus seegi, et teistest pisut eemal üks hallis mantlis kõrgekasvuline külaline oli seisnud. Tolle kingiloits oli olnud ohtrasõnaline ja tähelepanu uinutav. Kuna otseselt ühtki kurja kohta kõrva polnud hakanud, jäi see tollase melu sees üpris märkamatuks. Mälupilku teravamaks kerides tundis nüüd õnnehaldjas tolle seisja ära. Minnalaskmishaldjas.

"Ahhhhh!" kostus põhjuseavastanu hingepõhjast pikk ja pettunud ohe. "See on puhtalt minu süü. Minu ettevaatamatuse viga. Minu sinisilmsuse- ja kergeusklikkusega kaela tõmmatud tagajärg."

Mõni õnnehaldjas oleks seepeale pisut aega erutatud olnud, siis käega löönud ja uue imiku sängi ees paremini proovinud. Aga meie muinasjutuvestja haldjas oli kohusetundlik ja äpardumisi ei sallinud silmaotsaski. Otsis kokku kõik asjassepuutuvad haldjad. Minnalaskmishaldja ka. Sa ei kujuta ette, milline töö selle taga seisis! Visa järjekindlusega tülitas ta neid kõiki senikaua, kuni nad ühiselt aja leidsid, et muinasjutuvestja elukäik korda teha.

Minnalaskmishaldjas oli kõrk ja kapriisne. Miks peaks ta tagasi astuma millestki, kus ta sedavõrd edukas on olnud? Mis sest, et halb omadus, aga vaadake, kui hästi välja kukkus!
Lõpuks lepiti tingimus kokku. Muinasjutuvestja kingib minnalaskmishaldjale "valurahaks" ühe muinasjutu. Sellisest pakkumisest ei suutnud hall haldjas loobuda. Muinasjutuvestjal oli väga väga ilusaid muinasjutte.

Selles toredas ettevõtmises oli üks, aga märkimisväärselt suur viga. Õnnehaldjas uskus, et loomulikult on muinasjutuvestja sellise vahetusega nõus. Seepärast julges ka hallile haldjale lubada. Kui ta nüüd jutujagajale õiget päeva läks ütlema ja tingimusi tutvustama (sest muinasjutuvestja ise pidi loomulikult ka kohal olema), oli tema jahmatus suur.

Muinasjutuvestja kuulas ta peaaegu lõpuni ja ümises tuimalt ning tujutult:
"Ei huvita."

Mõni õnnehaldjas oleks seepeale südamepõhjani solvunud ja oma inimese elust igaveseks lahkunud, aga meie muinasjutuvestja haldjas oli tark ning tasakaalukas. Sest ta nägi ära kui sügavale on minnalaskmine süvenenud ja et varsti poleks võib-olla enam sekkuda saanudki.
Nüüd veel jõuab.

Õnnehaldjas läks koju, sulges end oma töötuppa ja kolm päeva ning ööd kostis sealt käärilõksumist, naasklinaksumist, pahameelepominaid (kui miski soovikohaselt ei sujunud), heameeleõhkeid (kui töö oodatust paremini õnnestus) ja loitsusõnu. Lõhnu levitasid suletud ukse vahelt kivilihvija, põletusraud ja juuspeene otsaga värvipintsel.
Õnnehaldjas meisterdas muinasjutuvestjale ohutist.

Töö sai valmis ja kuna haldjas ise selle väesse niiväga uskus, pidi sellest usust ka jutuvestjale jaguma.
Ta läks valminud ohutisega muinasjutumeistri juurde, luges väekettale veel viimased sõnad peale ja pani selle oma kätega jutuvestjale kaela.
Muinasjutuvestjal tuli pisar silma. Tead, miks? Miks ikka. Muinasjutuvestja tundis, kuidas õnnehaldja pühendumus tema hinge liigutas ja ta tahtis nutta. Nutta välja kõik selle jõuetuse, viitsimatuse ja minnalaskmise, mis temasse kogunenud oli. Panid tähele? Ta TAHTIS! Ja see oli alustuseks lausa suurepärane.

Haldjakoosolek tuli kokku. Kõik nõustusid, et hall haldjas peab tagasi astuma, hall haldjas oli ise ka nõus (teda ootas selle eest ju muinasjutt!). Paraku ei või minnalaskmishaldjat lihtsalt tagandada. Talle peab asemiku otsima ja selleks võib saada ainult keegi teine minnalaskmishaldjas. Õnnehaldjal oli sobiv kandidaat välja otsitud. Hall, aga pisike nagu keldrikakand.

Nii et päris tahtelaiskusepahest priiks muinasjutuvestja ei saanud. Kuidas see avaldus?
Ikka vanamoodi.
"Ei huvita!"

Seda siis, kui siit-sealt teinekord survet avaldati, et muinasjutuvestja mõned oma muinasjutud raamatusse võiks talletada.
Aga see oli väike häda. Sest muinasjutuvestjal oli nüüd tahe tagasi oma lugusid jutustada ja uusigi juurde mõelda. Ja tead, mis? Jutuvestja oli kuulma juhtunud, kuidas teisedki muinasjuturääkijad tema lugusid jagasid ja kuidas neid jagamisi vastu võeti. See oli tema südamele palju palju toredam kui raamat, mida võib-olla mitte keegi mitte kunagi ei loe.

Aga muinasjutt? See minnalaskmishaldjale kingitud muinasjutt. Milline see oli?
Haa! Ma võin ju natukese algust sulle ära rääkida.

Kui hall haldjas hilja õhtul kingi järele saabus, kutsus muinasjutuvestja haldja oma tuppa ja palus tal istuda heleda sõõri servale, mille aknast uudistav täiskuu rohetriibulise vaiba keskele paistis. Ohutise kirgasroheline klaassilm jälgis kohtujaid seinalt, sest seal, tundus, oli tal hetkel väeruumi rohkem.

"Usalda mind," alustas muinasjutuvestja. "Vaata mulle silma ja ulata käed mu kätesse. Ära unusta, kes Sa oled ja milleks Sa tulid. Saad oma muinasjutu, aga pead võtma ta vastu kõigi oma meeltega. Lase hing ja aeg vabaks, minnalaskja. Ma räägin vähe. Selles muinasjutus pole palju sõnu ja nii ei eksita need Su silmi, nina, kõrvu, sõrmi ega suud. See on muinasjutt sõprusest, mis algas valesti, aga millele anti uus ja parem võimalus..."

4 comments:

Kaidi said...

nii-nii-nii õige!

ja ilus, loomulikult :)

osaline said...

Aitäh.

Udo said...

Aga mina pole juskui päris päri.
On muidugi õige et minnalaskmishaldja väga pikka kasvu olemine üsna palju paha võib teha. Päris keldrikakand on ka aga ehk liig mannetu. Sest siiski on tol haldjal ka vajalikku tegemist. Kasvõi koopaks olemise mõttet minna lasta. Või mingit muud mõtet mis ehk liig kinnisideeks saama kipub.

osaline said...

Aga selle jaoks jäi suur hall haldjas alles. :D
Sõbrana, mitte tahtevalitsejana. Headest sõpradest on vohama kippuvate kinnisideede kärpimisel päris palju kasu (pean ju end kuidagi välja keerutama) :D