Ega tal seal sadula taga täit kotimõõtu pole, aga mingi 15-20 kilo vahel võib kandamil raskust olla küll, nii et vanainimesel ikka tükk tülinat. Suurele maanteele jõudmiseks tuleb ju läbida veel kilomeetri jagu jalgrada ja mina küll pole näinud, et seda teed kunagi kruusaga kergitatud või sahaga silutud oleks - kaks loikudest säravat teeroobast ja kraavikaldast kaarduvad pajuladvad selle kohal.
Õnneks Külvet oma koormaga sadulasse ronida ei usalda. Pulgaga ratas ka - sealt ei jõuaks ma isegi kukkudes jalga maha toetada. Nii ta kobistab, ratas käekõrval, pedaal sääremarja tonksamas, oma iganädalast veskiteed. Talvel, kui tee jääs, liigub teinekord ka tõukekelguga, aga ega ta sellegagi kiiremini jõua. Oma 4-5 tundi kulub Külvetil kindlasti käigu peale ära, kui veskil istumine sisse arvata.
Ei oskagi mõistatada, kuhu ta seda jahu nii hirmsasti kulutab - üksik inimene ju. Aga eks ta keeda koertele, puista lindudele või kanna loomadele metsa alla - asi see minul arutada.
Ükskord, Jäneda poolt tulles, hakkas päris hale tast - ilm oli tuuline ja tee lobjakane, ratas jugas ja koorem kiskus ühele küljele. Peatasin auto kinni ja pakkusin: "Palju sul, Külvet, seda jahvatamiskraami on? Läheme viskame pakiruumi täis ja käime autoga ära. Saad mõne nädalagi lihtsamalt läbi..."
Aga Külvet mõõtis mind oma helesiniste läbipaistvate silmadega, nii et süda kurku kerkis, ega vaevunud vastama.
Loodetavasti ei mõjunud mu toonane pakkumine pealetükkivalt või üleolevalt. Ehk ei tahtnud taat, et teine inimene ta elamises ringi asjatab. Mis kõige tõenäolisem - see on nähtavasti tema ainumas suurem toimetamine terve nädala jooksul ja pole minul vaja seda tühjatallamiseks kuulutama hakata.
Muidugi ei ole selline rattaga teel ukerdamine põhjus, et kedagi kummaliseks kutsuda. Kummaline on Külvet hoopis sellepärast, et veskit, kus ta jahvatamas käib, pole juba poolteistkümmend aastat Kaaruse mäe peal olemas olnud ja kindlasti poolsada aastat enne sedagi ei näinud keegi tuult tiibu ringi ajamas. Vähemasti niikaua kui mina mäletan, turritasid pilpakasukaga ehitise otsaees vaid murdunud ja ajast ümaraks lihvitud tiivaköndid.
Noh, kuhu iganes Külvet siloaugu tagusest teeotsast sisse keerates ja üles veskiaida juurde ronides kaob - paar tundi hiljem on ta tagasi koduteel, värskest jahvatisest rinnaesine valge ja jahutolmune kott pakiraamile seotud. Talvel on selle aja peale tihtilugu juba suur hämar käes.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma ei oskakski Külveti kodu kätte juhatada. Pole nagu pähe tulnudki, et see ausamba tagune teeots lõppeb ju kolhoosiaja viimases jaos puhastatud ja kraavitatud uudismaatükkide vahel ära. Ainuke talukoht, mida ma seal tean, on Rajasaare, aga sellest oli juba minu põnnipõlves ainult keldriauk ja kivikuhi alles. Maaparandus kaotas needki.
Mine kohe või küsi Külveti enda käest, kui järgmisel neljapäeval vilja veskile toob. Ainut et see tema silmavaade...
No comments:
Post a Comment