Thursday, November 18, 2010

Kass Seitel ja rumal rebane

Riks suvel ja Seitlita

"Sinu kass jalutab küla vahel koos rebasega ringi?" imestavad naabrid. "Rebane teda nahka ei panegi?"
Eks lugu oli mulle endale ka alguses arusaamatu, aga siis nurrus Seitel selle unenäo sees selgeks:

Luusisin aja täiteks põldusid pidi. Hilistalvine aeg, tead isegi - korteris pole tühjagi toimetada: hiired otsas, ninaesine nigel, lauale ei lasta...
Oled ju sina ka märganud - viimasel ajal kõik kraavivahede vallid ja metsaäärsed kivikangrud rebaseid täis. Karda kohe! Lähevad nii jultunuks, et söövad kodutrepi peal su kausi tühjaks ja kui aiast nina välja pistad, tikuvad tülitama.

No eks sattus mullegi üks põllupervel vastu, kurjusekorts koonu peal ja turi saagihaaramiseks kurvis.
Ega siin jõuga midagi ära tee! Kui läheb jutu peale õnneks, siis läheb.


"Mis sa, rebane, väljas vahid ja urus ülikonda ei harja!" kähvasin kindlalt, nagu poleks mul temasugustest midagi karta.
"Mistarvis?" sattuski kassikimbutaja segadusse.
"Mis mistarvis! Õhtuks ju kõik küla kuninga juurde kokku kutsutud - uued seadused ettekandmisel!"
"Kas meil siis ka kuningas on?" üllatus rebane.
"Näe narri! Kus sa elanud oled? Vaata, et sihuke rumalus välja ei tule. Saad kogu küla naerualuseks!"
"Ja kus kogunemine toimub?"
"Kus, kus! Eks ikka seal, kus eelmisedki: teeristist läbi, kõrge kivipoodiumi ees. Vaata siis, et tulemata ei jää! Kõik kamandati kohale ja toonitati, et keegi ei puuduks. Mina sealhulgas. Muidu saab alamaid kuninga kimbutus tabama."
"Mis kell siis?"
"Mis kell, mis kell! Lugeda ei mõista või?" võtsin kuuetaskust vabariigi aastapäevapeo kutse, mis sul laua vahele oli libisenud ja vehkisin lehega tähtsalt teravkoonu näo ees. Paber äratab aukartust ka neljajalgsete ilmas, ära sa arva.
Rebane vahtis kutset ja nuusutas rumala näoga leheserva. Pole ma veel märganud, et mõni neist tähti tunneks või sõnu veerida mõistaks.
"Veerand seitse! Ja kuningaseadusega on nii, et kelle näoga ta aia peal istub, teistest kõrgem ja kogukam, nende loomade õnneaeg algab ja neisse puutuda ei tohi!"

Jätsin punakasuka pika näoga järele vahtima ja jalutasin tähtsa näoga edasi, nagu tuleks veel mitu urgu läbi marssida.

Uskuski või?

Nooh, mis sa arvad, et loomamaailmas asjad teistmoodi käivad, kui teil? Vähe sellest, et ise uskus - teised ajas ka kohale! Lausa imestasin, kes kõik meie maade peal elamas on.

Mis sai siis?

Sina tuled küsima? Ise olid ju ka kohal! Istusid aia peal ja ootasid lauluproovi sõitmise autot.
No mis sa vaatad nii mõistmatu näoga? Toetusid aia najale, nagu ikka ja mina krapsti sülle. Sealt ajasin silmad suureks ja põlema nii, et ainult minu pale paistma jäi.
Rohkem polnudki tarvis.
Mis nägu kuningat loomad nägid?
Kellel nüüdsest kuninga kaitse peal on?
Nüüd mul tükiks ajaks hea elu hooleta. Riks, too rebane, hoiab ise minu ligi, et julgem hulkuda oleks.

Aga karusid, paistab, meil paikseid ei ole. Või ei tihanud neid keegi kutsuda. Muidu oleks meil sinuga võib-olla veel haprasti läinud.

No comments: