Aga neil sammaldunud ja hõredalt löödud laudadel ning teise külje pragulistel palkidel, ümaraks kulunud istealusel ja roostes hobuseraudadel õla kõrval - neil kiskus nagu magnet sees.
Paber rippus naela otsas uhkem, kui enamikul. Õrna lillemustriga. Ühelt poolt libe, teiselt killal. Tädi vist töö juurest tõi. See jäi mingi riide pressimise järel üle, murti maal kokku ja lõigati noaga parajaks. Kapist sai siis pakijagu võtta.
Õiges vetsus (selles, mis reia-aluse seina taha oli tehtud) ilutses vanaema tikitud paberitasku. Hilisematel aegadel ehitas memm ise potiaugu kõrgemaks ("Käi ja räägi, aga ega sest midagi muutu..."). Ülespoole kerkis ainult istumise osa. Siis vanaema muigas, et nüüd kükita nagu pjedestaali peal. Võidumehe tunne tekkis küll! :P
Õige vetsu seina sees tiksus. Nagu oleks keegi käekella laudade vahele torganud.
Aga kempsuskäimiseks tuli reialt läbi lipata. Seal kägises kaks mustakuuelist kapihiiglast (vanast riidevarast vildakil), laudaesine heinavirn krõbises ja sahises, jahukirstudest kippus varganägusid välja volksatama ning puuriitade taha pagema... Kindlam tundus, kui keegi kaasa nõustus tulema.
Aidakülje kemmergus võis tundide viisi üksi unistada, oksaauke torkida või õuepealsesse piiluda. Päevavalges muidugi.
Aidasilla nurga sisse oli kasutuseta jäänud asjadest just nagu redel ehitatud: kiinid ja sirbid ja pooleks murdunud pussnoad hoidsid otsadega palgivahedest kinni ning lubasid julgematel lakapealsele ronida. Üksi sinna ei saanud, selleks pidi abilisi leiduma. Hiljem ehk oleks ilmagi ulatanud, aga siis tekkisid juba teised huvid.
Aida uksel oli kandiline kassiauk ja suur rauast võti ees. Arvasin viimase uhkuse pärast olevat, sest mina küll ei mäleta, et keegi teda kunagi küljest oleks keeranud.
Ait oli imelikke asju täis: rõivakirstud, pesurull, höövelpink, puukastid ja vakad vanade pappraamis piltidega... Pruunikatel piltidel seisid punnissilmsed, kangete kehadega kujud. Arvukam rahvas tardus enamasti mõne kirstu või kääpa taha, paarirahva meespoolel käis käsi konksupidi nooriku küünarliigese tagant läbi ja naisterahvas hoidis kohmakalt kopsakat lillepotti pihus. Vanamemme mõrsjaea heledad salgud maalis pildistaja-mees paremini väljapaistmiseks üldse üle, pikkade tumedate siksakkidena õlgade peale välja.
Mõne pildi juures noogutas memm, et näe, siin ju veel Voldemar, enne kui tõvest võeti. Liinet ja Jakobit nimetas ning keda kõiki veel, aga meile näisid näod sarnased ja ei haakunud nimedele külge.
Aita sai ikka koos vanamemmega sisenetud. Keeldu ei mäleta, aga miski hoidis tagasi. Aukartus vist.
"Mine too aidaseina pealt villakraasid tuppa," kamandas aga ühel pealelõunal vanamemm, justkui see oleks mul igapäevane käimine.
Köögikapi ette kogunenud villakottide sisu tahtis enne vokirattale jõudmist kammida.
Vanamemme käsud täideti küsimata.
Astusin aidaesisele ja katsusin ust. Lukus. Kuid võti ju ees nagu ikka. Väänasin seda küll kura- küll päripidi, aga sissepääsupulk puikles. Trügisin ust eemale ja enda poole, üles ja allasuunas, aga abi ei ühti.
Ei saa ju memmele ütlema minna, et sedajagu saamatu olen!
Istusin lävepakule, lükkasin kukla ukse vastu ja ohkasin:
"Pai aidakene, luba tuppa. Vanamemm ootab kambris kraasisid."
"Ei saa lasta. Sa pole mind nimepidi palunud!" sosistati teiselt poolt.
Esiti põrkusin ehmatusega uksest eemale, aga siis taipasin, et eks see üsna loomulik on, kui nii vanas aidas haldjas elab. Kas vanamemm unustas, et mul aitapääsuks teadmisepilet puudub?
"Kust ma su nime kuulda saan?" hingasin igaks juhuks lauavahesse.
"Kui õiget kaupa teed, ütlen ise."
Mida aidahaldjale pakkuda? Vanamemmel paistis kraasidega kiire olema. Kambrist kaasa võtta ta midagi ei käskinud. Pani mu proovi peale?
Suurestoa kardin lõi kõlkuma.
"Armas aidaline, ütle, mis su nimi on? Ma annan enda oma vastu," pakkusin katseks.
"Eks ürita!" sosisti laudepraost.
"Kurle."
"Aaru."
"Aaru, luba aita!" küsisin, käsi võtmepidemel. Võti keeras.
Aidas ei paistnud kedagi. Ega ma arvanudki. Tõstsin kraasid seinalt ja teatasin tasa: "Tulen peagi võetuga tagasi. Aitäh, Aaru."
Vanaema ei küsinudki toas, kuhu nii kauaks kohmitsema jäin. Sihtis korra silmadega. Ma panin pilgu mujale.
***
Sestpeale sain ühtepuhku ülesandeid, mis aida juurde asja lasid teha. Ei ununud mul eales aidaasuka nimi meelest ega pidanud ma sellepärast kunagi uksetagust uurima.
Panin minnes Aaru jaoks ikka üht-teist taskusse: leivakannika, kui kaljaastjat toa juurde tarisin; kruubipeotäie, kui vorstitrehtlit viisin; piparkoogi, kui jõulukuusele kirstupõhjast kulinaid kandsin. Aaru andis alati midagi vastu ka: maasikavaka, mille vaarvanaema oli põiminud; kleidi, millega viljakuivatuses sobis omakeskis teatrit teha, ema endised koolivihikud - siidipaelaga kokku seotud ...
Kui tädi otsustas saunahoonetest perele suveelamise ehitada, oli vist esimene kord, kui vanamemmelt aidaasuka kohta küsisin: "Memm, mis siis Aarust saab?"
"Ega teda ära aeta," kohmas memm, aga murelik paistis temagi.
"Aaru. Mis plaanid sul nüüd?" kukutasin tol õhtul, kui esimene ehitusplokkide koorem saabus, end istumistpidi aidasillale.
"Minema kolin, mis muud," mühises Aaru uksetagusest.
"Ehk ikka jääd? Uuel hoonel ju ka hoidjat tarvis," anusin nutuselt. Kurb oli mõelda, et aidasild sihti aetakse. Veel kurvem oli kujutleda Aaru minemist.
"Minu eas on raske ümber harjuda. Hing ei võta ehk uut vastu," ohkas Aaru.
"Proovi ikka!" palusin. "Igal pool mujal tuleks ju nõndasamuti otsast alata. Siin jääb natukegi endisest alles."
"Kuidas ma siin ehituse jalus..." ähkas Aaru.
"Tahad, toome su senikauaks riidekirstuga toa juurde?"
Nii talitasimegi. Nuiasin memmelt kangesti, et võtame väikseima kirstukese tagakambrisse. Memm viskas taas oma kõiketeadva silmavolksu minu suunas ja oli nõus. Pärast tädi ise kauples mööblitüki saunaesikusse tagasi.
Uus elamine oli uhke: klaasseinast ulatus lambivalgus korraga lavaruumi ja käimla poolele, seinalaudadelt levis lakilõhna ja lagedes läikis sama kattega vineertahveldis. Kahe poolega aknad vaatasid nelja ilmakaarde ja välisust ehtis värviline klaas.
Tädi otsustas varsti, et siin ongi ta päris koht ja kolis linnast maale.
Ühel õhtul, kui teistpere toast soe tulekuma kutsus, koputasin klaasiga uksele. Uks oli õhtuks lukku pandud. Ajad polnud enam endised. Aken näitas, et tädi astub alles tagumisest toast tulla, seepärast üritasin muud:
"Aaru, luba tuppa, õu vilune!"
Uks klõpsatas lahti.
Kuidas sul läheb kah?" usaldasin küsida.
"Toredasti," tunnustas Aaru. "Aknast hea lahe välja vahtida ja saunapäevadel saab sooja kontidest läbi lasta. Aitüma avitamast!"
"Kuidas sa sisse said? Ise just katsusin luku üle," imestas kotta jõudnud tädi.
"Küll ta teab, kes omad on," lõkerdasin vastuseks. Aaru kõhistas tasakesi kaasa ja kadus maja vaiksemasse tiiba.
No comments:
Post a Comment