Naabri-Ants

"Mis on kõige parem küttepuu? Kask või lepp?" ehmatab Ants oma küsimisega kuuri ukse kõrval, kui pimedas puusületäiega üle lävepaku ukerdan. See on trikiga küsimus, millele mul kunagi pole õnnestunud õigesti vastata.

"Mmmm... Lepp?"

"Kask ikka!" õpetab naabrimees ning heidab minu poole oma süütu ja imestava pilgu - kuidas inimene ometi nii lihtsat asja ei tea! "Hea kõva puu. Kaua põleb."

Nojah. Eelmisel korral oli õige vastus - lepp. Et kerge lõhkuda ja kiiresti kuivab. Ja üle-eelmisel? Eks ikka risti vastu sellele, mida mina pakkusin. Ja nõndaviisi rohkem kui kakskümmend aastat.

Võiks ju ükskord pakkuda: "Ühest küljest nagu kask, sest hea kõva puu ja kaua põleb, aga teisest küljest jälle lepp - kerge lõhkuda ja kiiresti kuivab." Näis, mis ta siis vastab.

Ega Ants paha pärast. Üksik inimene, tahaks suhelda, aga palju meil neid ühiseid teemasid ikka on. Kui mul veel lehmad olid, tuli teinekord varahommikuti ukse taha helistama: "Ruttu, perenaine! Loomad janus!" No eks ta teeb seda koerust mõnikord nüüd ka veel ja eks olen unise peaga lauda poole tormanud kah.

"Kas sa jossil ja natil teed vahet?" uurib naaber, kui järgmise ringiga kuuri juurde jõuan. Õuetuli kuuriesiseni ei ulata ja Pätu Antsu peale häält ei tõsta, aga nüüd ma juba oskasin ennustada, et küllap ta seina äärde pingile mind ootama jäi.

Aeg on novembri keskpaigas, aga väljas on soojakraadid, õhk pehme ja niiske. Kui selline pilkane pimedus juba kella kuue ajal ei valitseks, võiks õhtut septembri alguse omaks arvata.

Toetan end pilgukeseks Antsu kõrvale istuma. Ninna kerkib kerge õli või bensiini või ma ei tea... mingi töökojalõhn. Antsu ülikond läigib isegi lompidelt peegelduvate korteriakende tulede käes.

Teda ja tema küsimusi! Traktoriasjandusest tean ma veel vähem kui küttepuudest.

Naabripapa asub mõnuga seletama. Tema jutt läheb mul paraku kõrvust mööda. Mõni asi kohe pole mõeldud meelde jääma.

Tuul poetab kõrvalt sirelipõõsast mehe püksipõlvele mustaks tõmbunud lehenätsaka, mida Ants hajameelselt sõrmede vahel kokku rullida üritab. Näppude külge jääb vaid kleepjat muda.

"Lähed sauna, saad puhtaks!" on minu kord naabrit tögada. Tean ju vastust ette: "Ei. Minu nahk on sauna jaoks liiga õrn. Mina puhastan end bensiiniga!"

Heh. Sinust ei saa ka kunagi sotti, teed sa nalja või räägid tõsiselt.

Noorepõlve piltide peal on Ants ilus ja viisakas poiss, aga millagi oli võrriga kukkunud ja sellest ajast jäi natuke teistmoodi. Nüüd on jälle parem, aga ega ta päris endiseks vist enam saa.

Ei. Jahe hakkab. Ajan end pingilt püsti ja kobistan kuuripimedusse puude järele. Muidu lase veel tulel pliidi all ära kustuda.

Ants jääb istuma. Nojah. Ega temal pole siia majja asja. Juba neljas pere, kes ta korterit asustab. Aga naabrimeheks ta mulle jääb.

Kui Ants meilt minema läks, leidus (küla jutu järgi) keegi endine pruut, kes tema juures käis ja kraamis, aga viimastel aastatel pole vist peale minu eriti külalisi jagunud. Ja millal minagi viimati! Küllap jalutaski märku andma.

Naabripapa tõmbab peoga läbi üle pea soetud hõrenevate juuste ja jääb mõtlikult maja lagunevat räästakasti silmitsema.

Ja-jah. Eks see teeb ennastki murelikuks, aga... raha, raha, raha. Loomulikult. Kaua viivitades tuleb kulu mitu korda suurem.

Minust see tegemata jääb. Asi pole kõrgusekartuses ega vanuses...

Huvitav, kui vana Ants üldse on? Olen äkki vahepeal mööda kihutanud?

Peaks järgmisel korral Aegviidus käies hauakivi pealt üle vaatama.

.