Udujärv

Naba nelja tee ristil, kuklaga Valgehobusemäe poole, seisab küla, mis kahe kihelkonna piirid kokku ühendab. Lehtmetsa - lubavad sissesõitjaile viidapuud, kuigi ajakamm siinsete metsade pealaed hõredaks ja puudepiirid küla kõrvade taha on taandanud. Kaduviku käed on noppinud hooned nii Rajasaarest kui Peltsilt, Orult kui Ellult, peitnud poe, kõrtsi ja koolimaja ning veskimäe tuuliku üsna juure pealt maha murinud.
„Siin jõuaksid just nagu maailma lõppu!“ ühmavad mujalttulijad söötis põllulagedaid, kõrgepingeliinide ahelaid ja kinni kasvavaid kraave pilguga mõõtes.
„Igavene november!“ väristavad õlgu need, kes laane- või linnatoredusega harjunud.
Ometi on küngaste vahel kükitamas majapidamisi, kus elujärg eest ei kao ja kuhu järeltulijaid järjekindlalt jätkub.

Virumaa poole väljaruttaja märkab vasakul, enne metsatukka ja varsti vilksatavat majakollast, eemal oru sees verevaid katuseid õuepuude vahelt paistmas. Vana saunikumaja, mis tavavastaselt perehoonetega ühte kobarasse passitatud, on nüüdseks palke pidi pidulisema pinna alla peidetud. Avara köögi ahtake aknasilm, kah vastsema raami ja klaarima klaasiga, piidleb ent endist viisi Mäe talu taguse ja Valgehobusemäe vaatetornitipu suunas. Ja endist viisi libiseb harvadel suvevidevikel ühe mäe ette ja teise kõrvale tihe piimjas uduviir.
---
„Mis see valge seal metsa ääres on?“ uudistas üks põngerjatest, kes värskelt pestuna ja rätti mähituna saunaköögi akna alla pingiotsale tuppa viimist ootama oli tõstetud.
Pliidikatel auras ja konar kivipõrand läikis suure plekkvanni külgedest mööda lipsanud veesülgmeist. Kõver kolmeharuline kausijalg logises järgmise hädalise all, kes peadpidi pesuvette oli pistetud ja kelle juukseid vanamemm omakeedetud seebiga vahule ajas.
„See on järv!“ pakatas vastöeldud sõnade uskumissoovist pingilkükitaja kõrval kügelev tüdrukutirts, kes poole aasta jagu küsija elueast maas ja kelle nimi kõlas kui põrandakividel katki kukkuv portselantass. Kild olgu ta nimi selles loos, sest vaevalt et selliselt maha pudenenud nimest enamat näppu jääks.
„See on järv!“ kordas Kild, ise ikka enam oma sõnade võlusõnumisse kinni jäädes ja kujutledes, kuidas kesksuveöö kuuvalgus veesooned maapõuest valla aitab ja udukanga taga nõiutud järvesilm salapäraseid kümblejaid varjab.

„Mis sa ajad narri juttu!“ nähvas viimast vannistvõetut rätti mähkiv vanamemm pahuralt. „See on udu. Nagu sa siis ise ei teaks.“

Kas Kild teadis udu? Kild teadis, kuidas udu sees niiskusepärlid naha külge klammerduvad, kuidas tihe valge aur puhangutena just nagu sinust läbi voolaks ja kuidas jaheduse ja jubeduse värinad udus jalutaja ihu raputavad. Kild teadis, et udu on vett täis imbunud õhk, ometi oli selle sisse nii lihtne mõelda tantsivaid ööhaldjaid ja hulkuvaid libasusisid. Kild kartis ja armastas seda salapärast valget, mis mõjus pea sama nõiduslikult kui äsja kujutluspilti ärganud järv. Vanamemme järsus nähvatuses oli aga midagi sellist sees, mis võluveed hetkega maavarju tagasi vaotas ja udupaelagi mäeesiselt lühemaks ning õhemaks harutas.

Järgmistelgi pesuõhtutel paistis helendav niiskusviirg aknasse, aga enam ei taibanud või tihanud Kild selles järvepinna peegeldust ega salapäraseid suplejaid näha.

Aga kunagi, kui vanamemm oli Killule kulmudeni kahanenud, saunapõrand laudadest katte saanud ja pesupaiga maine minetanud, juhtus tüdruk ühel sarnasel udutunnil uneledes värvikobrulisele aknalauale toetuma. Hetke jõudis ta ammu avastatud järvepeeglisse piiluda, kui vanamemm ukselävelt põrkis, just nagu piiga meeleradu aimates: „Vaeva silmi palju vaevad – putke täis heinamaa ja pajusse kasvanud kraaviäär – ei enamat!“
Kild kohmetus ja heitis pilgu kiiresti mujale, aga kummaline kibelus ei andnud asu, nii et ta järgmisel õhtul, kui kõik tubased end sängidesse sättinud, lahtiununenud ☺ kambriaknast õuerohule siugles ja, villane rätt õlavarjuks, kastekülma nurmeädalat mööda taamal helenduva uduliniku suunas lippas.

Kas oli aeg aeglasem või tarm takerjam – tee edenes oodatust armetumalt. Taldadel olnuks küll kui tuul all, aga uduviirgu see lähemale ei lennutanud, nii et Kild juba kimbatuses koduteed kaalus. Seljataha vaadates oli kodugi kaugele jäänud, kaugemale, kui Kild arvanuks õige olema ning tüdruk otsustas alatud tee lõpuni käia.

See oli siiski seal. Järv.
Kuu sõrmitses pinnasiledust, nagu oleks ta kätt ulatamas kümnele haldjavetesse uppuvale suguvennale. Aeg-ajalt tuksatas vesi ja lasi paista järvepõues liuglejaid, kellele Kild kuju ega kiiruse järgi nime poleks osanud anda.
Järv otsekui neelas tüdruku enesesse – tõmbas sügavusse ja kergitas pinnale, veeretas ja voolis, hellitas ja hällitas...
Nüüd nägi Kild ka neid, keda ta uneski poleks arvanud siin kohata võivat: naabripere nooremat poega, kellele ometi linnas suurt tulevikku loodeti; koolitoa kõrvaltmaja perenaist, keda Kild hästi kõnetadagi ei julgenud; meelelt kergeks kuulutatud vanapapit poetee äärsest õunaaiata majast...
Siis silmas Kild vanamemme ja memm märkas Kildu.
„Ikkagi tulid,“ ohkas eideke leppija häälel. „Tõrjusin ju küll.“
Memme märgadel juustel rippus veepisarahõbedat ja põsed õhetasid värskendavast suplusest.
„Miks sa sedasi salgasid, kui ise ometi kümblemas käid?“ tundis Kild, et just see kõige suurem asi on imestada.
„See järv hoiab sind nüüd küla küljes kinni, Kild,“ tunnistas vanaema. „Kõik, kes tema vett on puutunud, ei leia iial mujal maailmas hingerahu.“
„Kas sul nii suur himu oli minust ilma jääda?“ muiatas Kild.
„Kus nüüd seda, aga tundsin, et sul omal võimalus valida peab olema,“ poetas memm.
„Ja sul jätkunuks südant mind minema lasta, ilma et ma iial udutagusest järvest aimu saaksin?“
„Teised ju lasin.“ Vanamemm heitis kärme pilgu kuu poole ja ulatas Killule koheva kuivatuslina. „Aga ega see olegi minu tahta või teha. Järv tunneb omad ära ja kutsub nad õigel ajal ise enda ligi.“

Kiirus ja mugavus on küla läbivad maanteed sirgeks ajanud ja kattega katnud, mis üha hõlpsamalt lubavad Lehtmetsa piiridest läbi tuisata. Aga endise visadusega sõlmivad siinsete kodude korstnasuitsud end taeva külge.

Ja endist viisi libiseb harvadel suvevidevikel ühe mäe ette ja teise kõrvale tihe piimjas uduviir.

Kakerdaja Kaur

Kakerdaja rabasse sattujad oskavad minnes ehk uskuda laugaste sügavust ja laudtee laiust, aga sellele, miks pikemalt laukavett vahtimast silm tõrgub ja Hiiesaare teeristil teinekord valus pitsitus südamesse poeb, ei mõista enamik rännulisi mõistlikku vastust anda.
***
Kaur oli heledat verd ja pikemat masti mees, keda sissepoole suunatud pilk justkui veelgi kõrgemaks kergitas.
Ametipäevad veetis Kaur tööpingi taga, kust enamik üritajaid esimese pääsemisega hõlpsamat leiba leidma pages. Oleks ehk Kaurgi läinud, oleks töö selleks mahti andnud ja paremaks põgenemiseks raha jagunud. Ilusama naise leidmisega poleks tohtinud Kauril vähimatki muret olla, sest siiamaani oli ta üsna ilma kaasata läbi ajanud.

Napid niisama-tunnid kolas Kaur enamasti iseenese seltsis metsi ja välju mööda. Kaur pidas seltskonnast lugu küll, aga tähtsamateks hetkedeks tikkus ta ikka üksi jääma ja ega neid vähemtähtsaid hetki Kauri aastatesse mahtunudki.

Sel kevadel vedas üks seletamatu vägi meest ikka ja jälle Kakerdaja laudteed mõõtma. Kaur oli alalhoidlik hing, kes naljalt nõtkuvale mättamaastikule ei kippunud. Jalutas Hiiesaarde kord Kooksimetsa, kord Noku poolt, tegi saare laigukesele lagedale ringi peale, toetas selja koreda kuusetüve vastu või unustas end tunnikeseks siruli osjasängi puulatvu vahtima.


Älves: “Kaur, ärka üles!”

Kaur: “Kust sa mu nime tead?”

Älves: “Eks sa ole siia varemaltki sattunud!”

Kaur: “Hull lugu küll, kui üksi ulades valjul häälel juttu ajan ja ennast nimepidi nimetan.”

Älves: “Tähtis kuuldakse ka nii ära, et sõna suust välja ei ulatu.”

Kaur: “On mu nimi sulle siis nii tähtis?”

Älves: “On minu nimi sinule tähtsusetu?”

Kaur: “Mis su nimi on?”

Älves: “Älves.”

Kaur oleks jätkupärast midagi nime kummalisuse kohta kohmanud, aga korraga olid kõik jutud otsas. Tüdruku tõusmisetoeks ulatatud ahtad sõrmed õhetasid peos nagu äsjatärganud huulheinaoras.
Älves jalutas Kauriga sinnamaani, kus viimane rajalaud rabaserva soonis. Kallistuse kujutas mees vist ise endale kaela, sest kui silmad lahti tegi, oli laukasilmne äratajaneidis madalate hõredate puude või tihedate kõrgete unistuste vahele kadunud.

Laukahaldjas, kes Älves ju tegelikult oli, pidi oma isa palge ees karmi eksimuse eest vastust andma.

Soovaim: “Miks sa ta kõrval laudteel sõelusid ja laukasse ei loitsinud?”

Älves: “Ära nõua seda meest, isa! Toon kümme teist, aga teda ei või anda.”

Soovaimu tegi tütre tõrksus tõsiseks ja märgatud hingepide maapealse ning sooaluse vahel pani rabavalitseja raevutsema: laukad mulksusid hommikuni, keetes raudkülmi ja läbipaistmatuid udulinikuid üles.

Isa jäikusest ärevuses Älves nuuksus järvetaguses laukapraos ja lootis vanemailt õdedelt lohutust.

Älves: “On see siis õnn oma õnn surmavalda suigutada?”

Õde: "Ära küsi minult, mis on õnn. Arvasin, et on õnn, kui esimese ohvri ehaöö koduteelt turbaelutusse eksitasin. Kui seitse sõjameest samakorraga laukasuhu suigutasin, arvasin, et see ometi õnn peab olema. Aga kui leidus ilmaline, kes mu hinge külge sulas ja minu järel veepõhjatusse vajus, sai õnn otsa. Algas ajatus, kus tunded tarbetud ja ihalused ülearused."

Älves: “Ma ei taha sellist ajatust!”

Õde: “Teistsugust pole meile määratud.”
***
Järgmise õhtuni oli Kauril selline kibelus sees, et meister mitu korda tööd juurde pakkus. See kibelus ei lasknud koju kehagi kinnitama põigata. Noormees kihutas otsevalu eilsesse lahkumispaika, justnagu võiks tüdruk ikka veel seal seista või mis veel võimatum - teda seal ootamas olla.

Oligi.
Säras ja sillerdas. Puutus ja paitas. Ise edasi ei tulnud ja meest raba poole ei lubanud.
Õiget seletust ei andnud, või kui andis, ei osanud Kaur seda tõeks pidada. Niipalju sai aru küll, et tüdruk iseoma tahtel end rabatee otsast lahti tõugata ei suuda.

Kaur käis rabamademel kui aardekütt, kel paitustest pajasang pihus kuid kullakatla kojukandmiseks tarkusesõnad teadmata. Käis, kuni sõber Andres, keda külarahva seas terake asjalikumaks arvati, Kauri meeleheite mõõtusid aimas, tõhusat nõu pakkus ja ühel jaanikuu ööta hilistunnil sootüdruku sunniviisil rabast välja ja sealt tahteviisil Kauri tagakambrisse aitas.

Selle jaaniöö külm ulatus soonurkadest naaberküladeni.

Kui õed oleks Älvelt küsima tulnud, oleks ta osanud neile õnne kohta üht kui teist ütelda. Aga õed ei tulnud ja ise ei tihanud Älves Perila tee pervelgi peatuda. Hoidus teistestki rabadest pigem tahedamate tanumate ligi, kuigi veri teinekord vett tilkus ja keelas Kauril kogunisti Kakerdaja poole kiigata.

Ega Kauril olnud esiotsa aega ja tahtmistki, aga siis, kas soo sunnil või iseenese soovitusel sattusid tallad kord endist õnneleiuteed üle mõõtma.

Älve südamest oleks kui laastusid tõmmatud, kui tõetunne temani jõudis.

Älves: “Andres, Kas Kaur läks Kakerdajasse?”

Andres: “Nimetas nagu jah.”

Älves: “Kuidas sa ometi lasid!”

Andres: “Päevane aeg, täismees ja aru peas. Egas ta siis endale viga tegema tõtanud. Sina ju siin.”

Älves: “Isa ei lase teda tagasi!”

Ega lasknudki. Küll kiirustas Älves Andresega Kaurile järele, aga vasttoidetud laugas vaid korises vastuseks ning sülgas Älvele mälestuseks mehe mütsiribala. Sülgas Älvegi. Sülgas mitu korda, kui noorik kaasale seltsiliseks hüpata üritas. Naine oli kui arust ära. Jooksis Hiiesaarde ja järveni (teda ju raba kandis), andmata Andresele võimalust end koju (kelle koju nüüd?) tagasi meelitada. Lõpuks ajas käed laiali ja langes kummuli saarest raba suunas, olles nii raske, et Andrese jõud temast üle ei käinud. Rohkema abiga kohale jõudnud, ei nähtud naist enam kusagil. Keegi olnuks nagu selle aja sees jupikese laudteed saare poolt raba poole juurde ehitanud. Andres aimas. Aga mine nüüd teistele seletama, et see on Älves, kes Kauri poole käsi laiali ajab.

Hingamine

Hingan välja.
Väljas on kuu.
Tähed kutsuvais
kõrgustes.
Öö tundub tuttav ja
ohutu.
Hingan sisse.
Nüüd kuu on sees.

Kaksteist ruutmeetrit igatsust

Sellel toal on kitsukene aken.
Ukselt pudenenud nimesilt.
Kaamed seinad. Sile voodikate.
Lihtsas raamis kahepalgne pilt.

Tuppa toovad tee ja trepikäänud,
kindlad sammud, härmatanud sarm.
Ukse number pole meelde jäänud,
kuid on vaip ja vana riidevarn.

Roheline kardin jäänud leseks.
Haldab oma ala vasemalt.
Peegel neelab pilke. Igaveseks.
Tänav räägib üha tasemalt.

Tõre põrand, luidrad aknapöörad.
Tugitoolid tulvil usaldust.
Aeg teab, millal temalt silmad pöörad.
Nõjatab end vaikselt vastu ust.

***

Päev loojus. Meil ei olnud sellist kaupa,

et ootab öös mind rohkemat kui tuul.

Ühtäkki tundsin laubal sinu laupa.

Siis põske põsel. Viimaks huuli suul.

Su esimese puute, nagu sule,

peolt püüdsin. Üha juurde sündis neid.

Ööpimedusse süütasime tule,

kust taevas neelas kirkaid sädemeid.

Kuid hommikus ei olnud lõkkekohta,

nii kumbki tõde lootis oma teest.

Eks leppisin, et enam sind ei kohta

ja põgenesin mälestuste eest.

Vast ütlesin ma üht-teist mõtlematut.

Ehk sultki laekus eksitav signaal.

Eks mõistsin – enam kokku me ei satu.

Taas elu kulges üksindusemaal.

Nii kaduv aeg viis sinu näo ja nime.

Ja haavu ravis unustusesalv.

Kuid saabus tund, mil päikse loojumine

Ei olnud enam pimeöine talv,

sest tuttav puude – ehmatavalt elus -

käis üle minu palgeist mõlemist.

Sain aru, kuivõrd olin igatsenud

Su puudutusi ja su põlemist.

Nina vastu ruutu

Pühadelõhnad ja küünalde tuled.
Kuljuste kõlin ja liginev saan.
Jõulutaat, hea, et Sa olemas oled!
Olen Su päkapikk - seni, kui saan.

Ükskord ma, küllap, et vähem Sind usun.
Imesid märkamast tüdineb vaist.
Jõuluöö lummusest kaugemal asun.
Tusanen tundmatuist tulijaist.

Ükskord ma muidugi suuremaks kosun.
Kasvatan lapsi. Pean meest või siis naist.
Maitse on nõudlikum. Kink olgu tasuv.
Praegu veel piisab ka kallist ja paist.

Pühadelõhnad ja küünalde tuled.
Kuljuste kõlin ja liginev saan.
Jõulutaat, hea, et Sa olemas oled!
Olen Su päkapikk - seni, kui saan.

47 ülearust sõna

Vaikime, kallis. Sõnuta kõnet vaalin
hoolsamini ja Sinust saan hõlpsamalt aru.
Vaikuse vahenditest vabamaid vorme voolin.
Hääletusel on värvikam varjundivaru.

Hingame külg külje kõrval, õhku jätmata riivet.
Kingime vibava pilgu. Vahel on liiasti seegi.
Vaikime, kallis. Kallis on viimne kui viiv, et
rääkida Oluline
olema mitte keegi.

Ainus erinevus

Unes seisime maailma serval.
Seljatagune varises.
Sinu kartmatu kainuse kõrval
süda ometi värises.

Kuidas siravad surevad tähed?
Ühe otsaga jahune jutt.
Nende valguses pelgasin vähem
pealesunnitud valikut.

Tõusis väävlit ja viirukit ninna.
Olev hävines hääleta.
Äkki mõistsin - vaid mul tuleb minna.
Sinu maailm on ääreta.