Kottpimedas

Üks õpetaja hakanud kord õhtul, kange jõulukuukülmaga, Albu pargi servas jõeäärset teed pidi poe poole tõttama. Kivisilla kontoripoolses otsas kumas küll sooja valgust rebukollane laternasilm, aga hekiringist veesoone poole, suure kuuse alusele teesilmusele sammudes, oli pime nagu kotis.

Õpetajal polnud aega pimedusest tagasi põrkuda, sest tal tuli kauplusest läbi hüpata, enne kui bussile tormab.

Kottpimedus, mis kallakust allajõudmisega otsa pidanuks lõppema, muudkui süvenes. Õpetaja hakkas käsikaudu katsuma ja avastas - ongi kott! Kare kangakude jäänud näppude alla ja pannud peopesad sügelema.

Õpetaja kobistas, kotiseinast tuge otsides, nurgasoppi, kus üks eideke suure musta panni peal viljateri röstis.
"Ei. Siin küll väljapääsu pole," teadis eideke ja saputas ivad teisele küljele.

Õpetaja komberdas tuldud teed tagasi, läks edasigi ja jõudis koti teise soppi. Seal ajas keegi vanataat käsiveskiga terasid jahuks.
"Ei. Siin küll väljapääsu pole," teadis taat ja väristas vilja veskikolus.

"Kui sopid on siinpool, peab sellesse kanti kotisuu jääma," arutles õpetaja ja üritas rahvamaja suunas rüsida, aga korraga rebiti tee jalge alt ja naine kukkus kõhuli kõlkapuru ning kiviribu otsa, tõmbas põlve pealt suka puruks ja naha marraskile. See tõi talle meelde, et käekotis küünekäärid on, millega ometi kotiseina katki saab käristada.

"Ära seda hullu tükki küll tee!" kiljatas eit ühest nurgast. "Viskad enese vahtravõrasse, puistad meidki paplite peale!"
"Ära seda hullu tükki küll tee!" tõreles taat teisest nurgast. "Heidad end haavapuu harusse, kaotad meidki kase latva."

Õpetaja piilus alustatud augu praost välja ja mis ta nägi: küll oli kõrge ja küll kõikus! Suured saapad mõõtsid maad. Mitte meetri, vaid kümne sülla kaupa korraga! Sakke poe tuled särasid kaugel all. Mõni samm ja väetiseküün kadus silma eest. Mõni samm veel ja Määra mägi paistis.

Nüüd oli hea nõu kallis!

Õpetaja oli käsitöötunde teinud ja näppudes endine osavus sees. Võttis jope küljest helkurinõela ja köitis sellega kotiseina kõndija püksisääre külge. Rebis riks-raks põgenemistee parajaks ja pages säärtpidi saapaservale (hea hõre riie - roni kui redelit mööda!) Sealt juba sihtis parajat hetke ja sööstis sumdi teeäärsesse lumehange.

Arapere peatuses sai end bussile hääletatud - müts kadunud, saapasääred lumest punnis, piim ja leib ostmata.

Kodus pere küsima: "Ema, miks sa poes ei käinud?"
Naine rääkis oma loo ära. Kodused ei uskunud. Ütlesid: "Sa ei viitsinud külmaga kõndida!"

Õpetaja näitas - kääriteradel takku küljes, põlv kriimuline, sukk puru, viljasõklad soki sees. Ikka ei usutud.
Helkur tuli ükskord kevadel tormiga sealtsamast maja kõrvalt kuivaka ladvast alla.

"Noh, kas nüüd usute?" võidutses siis ema. Aga kus sa! Teised arvasid selle haraka tööks.

***
Mõni päev kotti sattumisest möödas, pidanud õpetaja jälle pimedal ajal poodi kiirustama. Kalpsas taas parginurga poole. Aga nüüd olnud tal taskulamp ühes. Naine valgustanud rada ja mis ta nägi? Kott jälle lõksuks üles seatud. Õpetaja keeranud paremale ära ja läinud koolimaja juurest trepist.

Valgehobusemägi

Ilmus kord ennemuistsel ajal siiakanti võõramaa mees. Meie inimeste mõistes liiga viisakas. Kuna kedagi ei leidunud, kes teda teistele tutvustanud oleks, konutas omaette. Kohalikku keelt ka ei vallanud. Siinsed vaatasid tema peale sellepärast natuke viltu, aga tarkust sisse taguma kah minna ei viitsinud.

Kuna meest omaks ei võetud, kolis ta tihedasse metsatihnikusse, kõrge künka otsa ja ehitas seal endale maja.

Unustati suisa äragi, et temasugune ka kusagil olemas on.

Külas elas noor ja kena tüdruk. Kreet oli nimi, aga kui võõraste ligi sattus, nimetas end natuke peenemalt Margarethiks. Teagi, kust tal selline alpus külge oli jäänud.

Uitas see Kreet kord metsa all, korjas kütteks hagu ja kuusekäbisid. Äkitsi väänas jala nii õnnetult välja, et enam edasi liikuda ei kannatanud.

Vaatas: maja paistab puude vahelt, siin samas ligidal. Liipas vaevaliselt läveni ja kui koputuse peale avati, nägi, et uksel see imelik võõramaalane seisab. Sellega polnud ju võimalik sõna vahetada!

"Margareth!" koputas ta endale rinde vahele.
"John," noogutas mees tänulikult vastu. Lootis ehk esimese hooga, et on kaasmaalast kohanud.
"No nii. Purjus ka veel!" halas Kreet endamisi. "Ja vaja veel kelkida, et joob!"
Kreet tõmbas ninaga, aga tuttavat alkoholihaisu ei tabanud. Tea, mis sihuke endale sisse kaanib!
"Welcome to my house, Maggie!"
"Mis mägi? Mul jäse puru!"
"I see, I see," noogutas mees.
"Mis sa ahvid: jäse, jäse," pahandas tüdruk (ise ei teadnud ahvist midagi. Kes neid siia kolkasse näitama tuli?)

Aga siis võttis mees ta hellalt kaenlasse, tassis tuppa ja pani seal jala paika. Hoopis teised maneerid kui seni kogetud!

Mees pakkus teed ja üritas veel üht-teist ütelda, aga lõpuks löödi käega ja räägiti selles keeles, milleks sõnu vaja pole.

Ükskord saabus ikka minekuaeg.
Mees silitas Kreedu heledat tukka. Nii kahju oli piigat ära lasta.
"Welcome to my house, Maggie!" õhkas ta, otse kui lootes, et tüdruk siis jääbki.
Kreet aga tundis natukest tuska. Ilus öö oleks olnud, kui aga mees aina ja ikka oma mäest poleks jahunud.

"Mis koht see nüüd siis on, kus kolatakse, et enne hommikut koju ei jõuta?" kärkis ema koduväravas.

Mis koht see oligi?
"Vel... val-ge...hoose...hobuse...mägi?" ketras Kreet mehe korrutatut kohaliku suu päraseks. Hüvastijätuõrnustel ja kodusel vastuvõtul oli nii suur vahe sees, et piiga võttis ja keeras kannalt ümber ning kõmpis tuldud teed tagasi.

Mis sa arvad, mis lausega John talle vastu ruttas?

Aga paar neist sai ja taluase veel siiani alles.

Ilusa nimega tüdruk Leontiine

Mine võta kinni, mis nime Setu oja ennemalt kandis. Setu oja on ta sestpeale, kui Saarele kagukandi inimesed elama asusid. Pereema Obinitsa kalmistule jäetud, võttis isa oma ainsama poja ja kimbu tütreid ning tuli siitmaa südamesse õnne otsima.

Et nii suures peres kõigile õnne ei pruugi jaguda, lepiti Saare taluski pikema nurinata sellega, mis elul pakkuda oli.

Tutistas tuli talu - elati edasi tallinurgas. Elati seni, kuni uuel majal katus peal.

Läks tütardel omakeskis kitsaks - jaguneti taluperedesse laiali. Ja tühja sest, et mõni teenijakohaga pidi leppima. Ehk sai just see piigadest, kes Mõnuveres Uuetoal tüdrukuna alustas ja hiljem perenaiseohjad päris, kõige suuremat õnne maitsta?

Kes seda enam takkajärgi hinnata oskab või tolgi ajal võrrelda mõistis.

Leidub veel mäletajaid, kes rääkida võivad, kuidas üks õdedest esiti Soosalusse, Lillakale (tead küll, sinna, kus nüüd Toivo elab) ja sealt ühes majaga (kus ta poeg siiamaani sees peaks olema) Kehra kanti kolis (see Toivo praegune maja on ju hiljem tallist tehtud). Kuidas teenijast perenaiseks tõusnu mehe surma järel tolle pojad koolitas. Kuidas Manniks kutsutu mõnda aega Kruusil elas, aga Kruus olnud paha mees ja viimaks aidanud külainimesed Manni venna juurde tagasi. Kuidas üks õdedest Orule sai ja kaasa koerustükke talus. Oru oli tollele talule natuke kentsakas nimi, sest ehkki suur osa kohast all lohu sees laius, asusid hooned ise vististi kõrgemal kui küla kõik teised elamised.

Ühest õest eriti ei räägita. Ehk sellepärast, et ta juba plikast-peast paremasse ilma kutsuti.

***

Kui teiste tütarde nimed olid võõra kõlaga ja siinkandis suuremalt tarvitamata, siis tema nimi paitas kõrva nagu lehekuu saluroheluses uitav päikesekiir: Leontiine.

Kuigi emaigatsus sedajagu suureks kosus, et selles ilmas enam elada ei lasknud ja memm, kadunuke, oma läbipaistvate sõrmedega juba randmest hoidis, ei saanud Leontiine just selle ilusa nime pärast päriselt ära minna. Nii palus ta sõsaraid:

"Õekesed, kullakesed! Võtku üks teist mu nimi endale kanda, siis sealtpoolt hea selle kõla kuulata."

Aga õed ei tahtnud võtta. Igaüks oli omaga harjunud. Mis peamisem - lootsid, et Leontiine jätab siis ehk minemata.

Surisängis sõts nägi teiste mõtted läbi ja palus: "Lähen ikka. Ainult kurva südamega. Ja tuleks ju teid teinekord vaatama, aga kus sa saad, kui nimepidi ei hüüta!"

"Kui seda kardad, siis ole mureta. Küll me su nime keelel kanname ja õhku hõigume. Eraldi ja üheskoos ja nii sageli kui soovid!" lubasid õeksed.

Lahkuja neidis oli ent ema käest juba üht-teist uurinud ja teadis: "Selleks, et tulla, peab nimi elus olema."

Mõeldi ja arutati. Lõpuks lubas üks õdedest nimehoidjaks hakata. Lubas ära ja näe - Leontiineke pani silmad kinni ning hingas end viimsele unele.

***

Leontiine-tädi oli õdedest ainus, kellest minul mälestusi on. Manni-Pauli mainiti mõnikord ka, aga ei tule ette, et oleksin neid kunagi silmast silma näinud.

Leontiine-tädi oli sale, vilgas ja väga ilus naine. Viimased aastad elas ta oma isatalus, venna ehitatud majas, koos pojaga. Mehekodu hakkas otsa saama ja kellegi tragi käsi põletas selle hiljem täitsa maha.

Aitasin paaril korral lehma lüpsta, kui poeg kauemaks kottu ära jäi ja Leontiine-tädil ei lubanud tervis looma alla ronida.

"Kui ilus ta veel noorena olla võis!" imestasin siis ikka. Albuminäitamist ega jutuvestmist ei mõistnud paluda. Nüüd pole poegagi.

Seda üllatust siis, kui avastasin memmekese matuste järel, et Leontiine-tädi nimega hauakääbast polegi. Tema pildiga küll, aga nimi hoopis muu: Olga.

Kui külale kord enamat eluvaimu sisse peaks tulema, võiks siin mõni pisitüdruk ju Oljakeseks kutsutud olla küll? Et ka Olga-tädi mõnel hingedetunnil kodu külastama pääseks. Vana õunapuu klammerdub täie vägevusega maanteevalli ja sissesõiduteed ääristavad valged sirelid. Olga-tädile võiksid need meeldida.

Või kumma nimega tema hingekest hüüda tulekski? Sellega, mille ema andis, või sellega, mille õelt sai?

Mõnuvere lugu

Alguses elasid inimesed ikka merede ääres. Jalutasid põlvist saadik vees ja koksisid kividega kalu uimaseks. Kalu oli nii palju, et polnud mingi vaev kõhutäit hankida. Kui ilmad külmaks läksid, oli õige aeg hülgeid küttima hakata. Hülged olid tollal väga lihtsameelsed ja uudishimulikud: tegid neile kalda peal rumalaid nägusid ja nad ukerdasid ise ligi. Nii huvitav oli see nende jaoks, et unustasid igasuguse ettevaatuse ära.

Hülgenahad lasid talve üle elada, sest ega inimesed tuld siis veel tundnud. Hülgenahad ja soe mereline kliima.

Aga see inimeste hea elu oli nii hea, et neid sigines kalda peale ülearu palju. Kalasaak kippus hõredaks jääma.

Siis vaatasid inimesed metsa poole ja nägid, et seal ka midagi liigutab. Jänesed olid tol ajal ka selline liik, mida jagus nii et aitab. Hakkasid siis inimesed jäneseid taga ajama. Nii nad sisemaa poole sattusidki. Muidu polnud viga, aga jänesel ei ole seda rasva, mis hülgel. Talvel hakkas keskmaal kole külm. Karul oleks rasva olnud, aga karu, see kuripatt kippus vastu hakkama. Ja valis murdmiseks ikka kõige kobedamad kütid välja. Naised ei raatsinud kohe kuidagi mehi karujahile saata. Ainult kõige kangema külmaga.

Vanataat vaatas, kuidas inimesed pakasega maadlesid ja tal hakkas neist päris hale. Süütas veel hilja sügisel inimeste soojendamiseks välguga ühe puu põlema. Aga kas siis inimesed oskasid kingitusest lugu pidada? Kaugel sellest! Jooksid kui lambakari tule eest rettu. Lasid lahmaka metsa maha põleda, aga sellest aru ei saanud, et siit tuleb tukki võtta. Vanataat lausa pahandas, kustutas lörtsiga leegi ära. Viimased söed veel hõõgusid, kui üks mees märkas, et põlemise paigast kuuma õhkab. Aga siis läks ka veel hulga aega, enne kui aru saadi, millega tuld toita tuleb. Prooviti mulla ja kivide ja noore lumega, enne kui ühele meenus, et esimesed leegid puust kinni hoidsid.

Nüüd oli inimestel tuli käes ja võis pika sammu kultuurrahvaks saamise suunas astuda. Istusid üheskoos lõkke ümber - tuli pani vere soonte sees surisema. Mõnus-mõnus! Nii sellest külast Mõnuvere saigi. Ja paigale, kus tuli platsi lagedaks tegi ja hiljem esimene inimeste valvatud lõke kerkis, tehti Põlendiku talu.

Aga üks õnnetus sündis selle tulesaamise käigus ka.

Siis, kui taat puu süütas ja kõik minema jooksid, oli üks noor näitsik just võpsikusse asjale roninud. Undrukud üle pea, ei saanud tule eest tulema. Piinlik oli appi ka hüüda ja nii ta jäi.

Sellel tüdrukul oli väga tore peigmees. Nii tore, et naispere ei raatsinud teda kunagi karujahile saata, ikka otsiti talle selleks ajaks mõni tubasem ots.

Nii tore poiss oli, aga näe, üks viga - ainult seda ühte tüdrukut märkas, nagu polekski teisi olemas.

Nüüd ka. Kurvastas nii, et naistel hinged pahempidi sees. Üks püüdis lohutada ja teine püüdis lohutada - ei saadud lohutatud.

Tüdruk vaatas teisest ilmast ise ka, et no mis sa hullvaimuga teed! Õhkab muudkui kadunu poole - ise nii otsas, et kahju kohe. Võta või ühes. Aga seal pool oli isegi huvitav elu, ei täidinud nagu hästi võtta. Küsis siis vaimuilma tarkade käest nõu, et kuidas poissi surmast eemale peletada.

Tuli välja, et selleks on täitsa lihtne moodus olemas.

Tüdruk pidi küünla võtma ja sealtsamast Mõnuvere küla lõkkest tule külge pistma. Küünla pidi poisile kätte andma. Sellest lõkkest süüdatud küünal pidada noorele mehele kõik maised mõnud meelde tuletama. Too teine ilm küünlavalguse sisse ei ulatunud, küll aga, kui mõni maine noorik nüüd mehe poolt ära sai märgatud, siis tollel enam hõlpu ei olnud. Mis Mõnuvere küünlatulest seotud, see eluks ajaks.

"No aga kas siis nii ongi, et kes esimesena vastu tuleb, selle saab?" muretses abiotsija-tüdruk. Tegi ju ettevaatlikuks kah: tükk aega poisiga hästi läbi saadud ja nüüd anna teab-kellele ära. Eks neid naisi juhtunud juba tollel ajal igasuguseid olema. Igatühte poleks päris soovitanud võtta.

"See see õnn ongi, et Mõnuvere tulle torgatud küünal näitab õige õnne ära!" kostnud targad.
"Aga siis on aeg piiratud?" märkas tüdruk. "Kaua see küünal ikka kestab?"
"Ehk oskab kavalust kasutada ja puhub vahepeal leegi ära."
"No aga kus see võlujõud siis?"
"Vaata. See sinu õnnetu peig on elumõnumärgid juba silmadest sisse lasknud. Tema mäletab ja küünal mäletab. Ja nüüd on terake aega otsida."

Kas Sinul on kaminasimsi peal Mõnuveres süüdatud küünal? Ei ole? Erilist õnne ka ei tundu elus olema? No aga mis Sa siis ootad veel? ;)

Kuldsete pisaratega printsess

Täna jutustan sulle ühe võõra loo. Mina ise ei ole kunagi seda printsessi näinud ja kuningriikigi olen kõigest kaks korda külastanud. Põgusalt.
Samas on nii ka vale öelda, et võõras lugu, sest kohe, kui see mulle jutustati, kasvas ta hinge külge.

Jutustamisega on ikka nii, et muist kuuldut läheb meelest ja midagi haakub lisaks. Nii et see on ikkagi minu lugu.
See on väga kurb jutt. Sest vaata, kui räägitakse seitsme peaga lohest, kellele enam pead tagasi ei kasvanud, sest ta oli olnud nii kuri, et temaga pidi võitlema kuningriigi kõige tublim lohevõitja, siis me võib-olla isegi natuke rõõmustame - see lohe oli ju ikka väga palju pahandust teinud. Või kui räägitakse Punamütsikesest, kelle hunt ära sööb, siis me ka ei karda, sest kohe tulevad jahimehed, kes Punamütsikese ära päästavad. Ja üleüldse - need on ju ainult muinasjutud. Aga see printsess, kellest mina jutustan, oli päriselt olemas. Päriselt-päriselt.

Ma räägin sulle oma loo ära.

Ühte suurde ja ilusasse üle-mere-kuningriiki, mis asub meile nii lähedal, et kui täna laevaga teele asud, saad homseks kohale (kui lennata oskad, jõuad hoopis ruttu), sündis pisike printsess. Ja tead, see pole üldsegi nii, et printsessid sünnivad ainult kuningaperedesse!
Mõnikord on päris tavaline kodu, päris tavalised ema ja isa - ei mingeid losse ja tõldu, kroone ja troone - aga neile sünnib printsess. Selle printsessiga juhtus ka niimoodi.

Sa tunned selle kohe ära, kui printsess sünnib. Ta on väga õrn, väga habras ja väga ilus. Selleks nad sageli kuningalossi sünnivadki, et neile jaguks palju hoidjaid ja oleks palju sõjamehi, kes neid kaitsta suudaks. Aga see printsess oli nii tillukeke, et üks lihtne ema tulnuks tema hoidmisega toredasti toime ja isast olnuks kaitsmiseks küllalt. Ja see tavaline kodu, umbes sama suur kui sul endal, oli tilluksese printsessi jaoks peaaegu nagu palee.

Aga tead. See printsess nuttis. Suuri kuldseid pisaraid.
"Miks sa nutad?" küsisid isa ja ema padja pealt pisaraid noppides. "Kas sa ei taha elada tavalises kodus? Sinu pisaraid on juba nii palju, et me võime osta päris palee. Ära ainult nuta, printsess!"
"Ei," vastas printsess. "Kodul pole viga midagi. Teil pole viga midagi. Minul on. Mul on väga valus." Nii sõnas printsess ja valas edasi oma kuldset silmavett.
"Ütle, kust sul valutab," palusid isa ja ema. "Me puhume valu ära." Aga tüdrukuke ei öelnud rohkem midagi. Ainult nuttis. Nii väikesed printsessid ei räägi veel kuigi palju.

Mis sa arvad, mida printsessi vanemad selle kulla eest ostsid?
Mitte midagi. Nad isegi ei märganud, et see on kuld. Nende jaoks olid need killud tillukese tüdruku suurest vaevast, millele nad leevendust ei osanud leida.

Emal ja isal ei jäänud muud üle, kui minna TEMA juurde. Selle TEMA juurde, kelle tahtmise läbi tilluke printsess nende ellu üldse oli sattunud ja palusid: "Meie printsess nutab ja me ei tea, kust tal valutab. Ütle Sina, kuidas me saame oma tütrekest aidata."
"Printsessi silmad on õrnad. Ere päike teeb ta pilgule haiget," kostus vastuseks.

Ema ja isa läksid päikese juurde ja palusid: "Kallis päike, ära paista nii valusalt. Sinu kiired panevad meie printsessi nutma."
Aga päike vastas: "Ma ei või teid aidata. Kui ma vähem paistaksin, saaksid otsa need printsessid, kes on nii hapra kehaga, et neil on kogu aeg külm."

Ema ja isa läksid koju, katsid toaaknad kardinatega, kustutasid lambid tubadest ega kandnud isegi heledaid riideid, aga printsess nuttis edasi.

Vanemad läksid tagasi TEMA juurde. Läksid taas oma häda kurtma: "Meie printsess nutab ikka ja me ei oska teda kuidagi aidata."
"Printsessi nahk on õrn. Raske õhk teeb ta ihule haiget."

Ema ja isa läksid koju ja palusid õhku: "Kallis õhk! Ole hõredam! Meie jaoks oled sa märkamatu, aga tilluke printsess ei kannata su raskust välja."
"Ma ei või!" vabandas õhk. "Kui ma oleksin hõredam, saaksid otsa need printsessid, kes minu senist raskust hingama on harjunud. Kerget mind on palju raskem hingata," teadis õhk.

Ema ja isa jätsid oma kodu maha ja ehitasid uue kodu kõrge mäe otsa, kus õhk kergem, aga printsess nuttis edasi.

Ja uuesti läksid vanemad TEMA juurde. "Meie printsess nutab ikka ja me ei oska teda kuidagi aidata."
"Printsessi hing on õrn. Teie suur südamevalu teeb talle haiget."
"Aga kuidas on võimalik rõõmustada, kui meie printsess nutab?" ahastasid isa ja ema.
"Siis pean ma ta enda juurde tagasi võtma," arvas TEMA.
"Me ei saa oma printsessist loobuda! Ta ju alles tuli meie juurde!" vaidlesid vanemad.
"Aga teie juures ta nutab," lausus TEMA.
"Kas ta Sinu juures enam ei nutaks?" päris ema.
"Ei."

"Kindel-kindel?" usutles isa. Nii raske oli printsessi enda juurest ära lasta.

"Siin ta ei nutaks kunagi. Ainult naerataks."

Ja printsess lahkuski. Ja tead. Ta ei olnud veel kuigi kõrgele jõudnud, kui juba kostus esimene naerukilge.
"Meie printsess naerab!" rõõmustasid ema ja isa. Nad ei näinud teda enam, aga naeratasid koos sinnapoole, kuhu tütreke oli läinud.

Ema ja isa mõtlevad tihti oma printsessi peale. Igatsuse ja lootusega. Ja naeratavad tihti oma printsessi uue elupaiga poole. Et teda seal üleval mitte kurvastada. Ja et ta ehk kunagi - kui on natuke kosunud - otsustaks nende juurde tagasi tulla.
Ilma ainsagi kuldse pisarata.

Lehtmetsa sündimine

Tead, kust meie külas suurem jagu talunimesid on tulnud?

Ei tea?

Ma jutustan sulle, aga siis me peame mõttega sinna kauge aja taha kolima, kus inimesed alles siinseid maid mööda esimesi samme tegid ja paigale asumiseks kohasemaid kohti otsisid.

Vanataadil oli inimeste tuleku üle hea meel. Eks teinekord tõusnud tüli ka, aga enamasti itsita nende tegemisi, nii et ei jõua silmi pühkida!

Taat nägi rahvast siiapoole sammumas ja tahtis, et tulijate tarvis kõik korras ja käepärast oleks. Pühkis mäepealsed puhtaks, puhus orud risust priiks, sikutas künka otsas puud otseks ja saatis siis poisi järvesid täitma. Ega neid veesilmasid tollal nii palju olnud kui praegu (Mägede omast ei teadnud veel keegi midagi), aga need, mis olid, olid laiad ja rammusad. Aga taat hoolis, et olgu ikka täitsa triiki: naistel kaldal kergem pesuga plätsida, meestel mõnusam kalu küttida.

Poiss haaras kuulekalt kruusi ja hakkas minema. Kallas Kakerdisse (no sellel paigal oli juba siis sihuke nimi, sest neid vanatühjalinde, kellele jalad istmiku külge istutatud, ukerdas iga teise mätta taga) sortsaka ära ja hakkas sealt väikese kaarega Kernu poole tulema. Mõtles, et lükkab Tarvasjõele ja Liivojale ka näpuga vilkama hoo sisse. Jõesabadel toona veel nime polnud, aga eks need inimeste tulekuga kohe tekkisid ka. Tead omast käest, kui uhke on end ühe või teise asja ristijaks arvata. Taat teadis niisamuti. Tore oli kuulata, mis sõnu suudest kukkuma hakkas. Endal poleks pähegi tulnud!

No ja läks poisike, aga lapse asi - kükitas Liivoja liikuma lükkama, pani topsi jala kõrvale ja tagurdas selle tõustes kummuli. Nüüd oli häda suur! Esimesed ju, loode poolt luusijad, said just pakid maha pandud. Õnneks valiti kõrgem koht (ainus tookord, kus metsa ka juba peal seisis. Aeg oli ikka nii alguses, et Taadil enamus metsaseemet alles mulla sees idanes. Kask ja lepp - need kasvavad kiiremini - eks sellest saanud kohale nimi ka). Hoidsid siis tüveritvadest kinni, kuni laine vagaseks loksus. Aga häda see, et osa rahvast polnud veel mäe peale jõudnud! Ootajail hirm suur. Hõiguvad hulpijaid: "Ae! Jäid ikka ellu?"

"Ellu! Ellu!" kajas vee seest vastuseks. Ja mõtle! Ära pääsesid kõik. Ei läinud ükski kaduma. Ja kohal nimi olemas - Ellu.

Ei jäänud nüüd poisil muud peale hakata, kui pidi maha pillatud vee uuesti kokku koguma.

Inimesed sel ajal settisid juba elamist ja asustasid kõrgemaid kohti, mis haljaste saarekestena vahelseilajatele ning suplejatele silma tegid. Mäega oli selge lugu - mis muud nime talle ikka saab! Saare nimi võeti ka Setu oja poole ära. Lihtsad kohad, ei olnud vaja mingit iluvigurit külge lisada. See koht, kus külarahvas mustikal, pärast ka maasikal käis, mainiti Marjamäeks. See koht, kus kõige avaram plats oli kuiva jalaga kõndida, seletati Suuresaareks. Mäelt Suuresaareni minnes jäi veel üks kõrgem koht ette, aga sedajagu napp, et tast ainult kitsas jalgrada üle käis. Ristiti Rajasaareks. Kuid üks saar oli küla keskel selline, et kui teiste pealt rahvas usinasti veekorjajal poisikesel abiks käis, siis nemad olid kangust täis: "Meie maha ei ajanud, vot ei korista kah!" Kangussaare on nüüd see koht. Eks neid kodusid kerkis ja tähistusi tekkis - kõik ei tule ju korraga meelde!

Ah jaa! No, eks Kaldaks kuulutati see paik, kus veepiir pidama jäi ja Oru nõo seest lasti viimased loigud kuivaks. Nii sügavale uuritades ei pidanud Taadi saadetud veekandja püksipee pingele vastu ja kärises tagant värvlist ette nabani irvakile: "Pääääääääärrrrrrr"!

Õnneks sattus inimeste hulgas kaks näpuosavat meest olema, kes õmblustööd tundsid. Üks paikas siis eest ja teine tagant, sest kuidas sa niisuguse moega poja isa juurde tagasi lased, pahandus nagunii hinge peal. Mõlema mehe nimi juhtus Tõnu olema ja nii said nende elamised nime ka: Ees-Tõnu ja Taga-Tõnu.

Selle kodu, mille juures püksirebestaja jalad seisid, nimeks pandi Päärna.

Koht, kus kruus ümber läks, oli kaua aega Kruusi. Nüüdki oskab mõni teadjam tarealuse kätte näidata. Tähistab seda paika veel vaid suur tamm, mille alla selle külaotsa post kastidesse käib.

Lammas kaevus!

"Ema, mäletad, Kaarusel elas kaks naist. Ühte kutsuti Paukaks."
"Neid õdesid oli rohkem, aga ainult üks sai minu meenutamist mööda mehele ja kolis Järva-Madisele."

Ema sorib mälestustelaekais. Kaarusest ei meenu suurt midagi.
"Need kaks olid Ellu laudas lüpsjateks. Pauliine oli, jah, üks, aga kes see teine..."
"Ma kujutasin ikka ette, kui Paukast räägiti, et ta istub köögis, läkiläki peas, lapatsid laiali nagu koera kõrvad," meenutasin oma. "Pauka kõlas nagu koera nimi."
Ema puhkeb korraga naerma.

"Pauka sattus ju ükskord meile. Külm aeg. Meil noor lammas ei seisnud kuidagi kinni ja mõtle - sai jälle laudast välja, tuli aeda ja kukkus kaevu. Isa lasi redeli alla ja tassis lamba välja, aga ega siis märga lammast võinud lauta viia! Toodi loom kööki kuivama.
Pauka ütleb: "See pole midagi! Meil kukkus koer peldikusse. Katsu sa sihukest kasida! Ja et ta, roju, veel käest tuppa ja voodisse ronis!""