Elas kord lohe. Nagu juba pealkirjaski öeldud, elas ta küla servas, suhteliselt kõrgel mäe otsas ja tal oli kolm pead.
Ühest küljest on kolm lohepead tõeline varandus. Näiteks, kui tahad jõulukuusel küünlaid süüdata, külmunud torustikku arstida või pajaga eilset suppi soojendada.
Aga samas. Mis torustikku lohel seal kaljulõhes ikka oli, jõulukuuske ammugi mitte (oleks lapsed, siis ehk veel, aga niimoodi ainult enda pärast...) ja supp ei kuulunud ka lohe lemmiktoitude hulka. Teadupärast on lohed loodud printsessidega maiustama.
Ja üleüldse. Kui sul on kolm pead ja üks neist vahib telekat, teine mängib telefoniga ussimängu ja kolmas valutab eelmisel õhtul peetud peost, siis on see kokku ikka paras hullumaja.
Õnneks oli meie lohe mõnes asjas päris mõistlik. Telekat tal polnud (need digiboksi pakkujad olid ta kuidagi kahe silma vahele jätnud), ussimängu ta ei sallinud ja peavaluga lõppevate pidude tarvis nappis sissetulekuid. Iseloom oli ka lohel selline leplik. Ei kiskunud külarahvaga riidu, ei tuuseldanud teiste lohedega turniiridel. Isegi printsesse ei kimbutanud - ilusad ja kondised ja lõhnavad hästi, no kuidas sa sihukesi sööd? Istus lohe oma koopas, põletas hingeõhuga seintesse mustreid ja nakitses koopalaest tilkuva vee kõrvaseks koerakrõbinaid, mida ta kord kuus (mõnikord harvemgi) hulgilaost ostmas käis.
Mäge, kus ta ulualune asus, hüüti Musta Draakoni kaljuks. Aastatuhandeid juba.
Aga ükskord, küla järgmiste aastate arengukava koostamise koosolekul, hakkas hõõrumine pihta.
Leiti, et lohe ei tee külarahvaga piisavalt koostööd. "Ta võiks kolm korda päevas karjuseid ja alpiniste üle järsaku vedada!" leidsid inimesed.
"Eks või kah," soostus lohe. Ega tal nagunii suuremat teha olnud. Veokordi lisandus küll märkamatult, viimaks kinnitati liin iga kaheksa minuti järel käima. Lohel, kes sünnilt tumedasoomuseline, kadus rassides viimane värv nii näost kui ihult.
Nuriseti, et lohe lähedus pärsib majanduselu elavdamist. "Ükski võõras ei julge tulla, kui selline monstrum ligiduses elutseb!"
Lohe nõustunuks rohkem koopas konutama, aga transportteenus vajas ju osutamist. Katsus siis lihtsalt sõbralikumaid nägusid ette manada.
Viriseti, et lohe ei löö jõukohaselt kaasa tehnilise infrastruktuuri arendamisel. "Mõelda, kui palju soojusenergiat suudaks toota säherdune kolmepealine, posti laiali vedada, prügi põletada... Aga tema!" põlastas rahvas.
Lohe oli mõistev ja vastutulelik. Sülgas ahjudesse tuld, lehvitas tiibadega tuult tiivikuisse, väntas jõgesid kiiremale voolule. Osutas ühistransporditeenust, valvas lambaid, lõi mäenõlvale tillukese stuudio, kus huvilised üle maailma lohekoopakujundust õppimas käisid. Öösel toimis tänavavalgustusena ja peletas hulkuvaid metsloomi inimasustusest eemale.
"Lohe lõhestab külakogukonna üksmeelsust," hädaldati, sest tekkinud oli kaks leeri. Üks, kes arvas, et lohel on liiga hirmuäratav lõustastik ja teine, kes leidis, et lohe on liiga mömm.
Lohe kandis kõigi kolme näo varjamiseks laia ääre ja tiheda looriga kübaraid ning üritas asjalikke ja edumeelseid ideid pakkuda (aga, lohe juttu nüüd kuulad või?).
Veel viriseti, et lohe on koerasöögisõltlane, ülekaalulisust reklaamiv (kuigi vaene loom viimase aja töökoormusest enam keskmise draakoni mõõtu välja ei andnud), tallab lambakarjas rohukamara ära ja varjab oma kunstistuudioga küla tõelised turismiobjektid.
Et seni, kuni lohe mäe peal toimetab, elab külarahvas pidevas varingu- ja tulekahjuhirmus.
Lohe tõmbas kõrvad lidusse ja tundis end hirmsasti süüdi.
"Otse öeldes," teatasid külavolinikud, "kümnekordistub sinu eluasememaks, sest turistide sissevool on mäekuru hinna lakke löönud. Ka tuleb maksta meie poolt koostatud kindlustuslepingus näidatud summa, sest
a) sinu kohalolu tekitab pidevaid ohuolukordi ja
b) kui sinuga midagi juhtuma peaks, jätab see külarahva suurde kitsikusse.
Lohe maksis tõrkumata, kuigi krõbinad tuli nüüd rahapuudusel sageli koopalaeveega asendada.
Kord, kui lohe mäe peal, kübarad peas, rahutut lambakarja koos katsus hoida, lendas mööda ülemeremaa ninakas ja sõnakas ning silmatorkavalt "suure kondiga" lohe. Nägi meie lohet, norsatas naerda, istus mäe otsa, toetas hambus rippunud printsessi hetkeks murule ja põlastas: "Sitavares! Draakonisoo häbiplekk!" (Siivutumaid sõnu oli ka, aga mis ma neist ikka kirja hakkan panema, eks sa ennusta isegi.)
Meie lohele järsku aitas. Meie lohe võis ju kleenuke olla, aga lihased olid tal viimase aja rahmeldamistega väga korralikult treenitud. Raputas ilkuja tiibadest välja, keeras kõigile kaheteistkümnele kaelale vindi sisse ja vaatas kohta, kuhu visata. Vaatas ja ei tulnudki kaua vaadata. Lennutas otse külasse. Lennutas külasse ülbe draakoni, lambad ja kõik kolm tobedat kübarat. Ainult printsessi jättis viskamata. Jättis viskamata seepärast, et kõht oli korraga kole tühjaks läinud.
***
Meil oli nädal tagasi küla arengukava koostamise koosolek. Arutluse alla võeti
a) kas järgmise aasta lohetoit valitakse laste arvu, talu jõukuse või tähestiku järgi ning kas ja kuidas oleks võimalik kohalikke ohvreid turistidega asendada;
b) küla majanduselu edendamine, sest uuest aastast lohe kehtestatud maksud kolmekordistuvad;
c) väljaku rajamine kolmandaks loheturniiriks (sest kaks eelmist on lohe meelest kõik võimalused ammendanud;
jne, jne, jne...
Muidu? Nooh. Laseb elada. Oma ikka oma. Teab, mis tralli mõni teine veel teeks või korraldaks.
Ah jaa! Mäel on ka hoopis uus nimi. Lohe ise pani. Endale meeldetuletuseks ja... et järelpõlvi hoiatada. Valge...hobuse...
Wednesday, December 8, 2010
Saturday, December 4, 2010
Kohtumiseni, kuu!
Sellest on ikka kõvasti aega möödas. Võisin tookord nii kümne keerus olla ja kasvult andsin ehk praeguse keskmise koolimineja mõõdu välja.
No aga mured, eks need tundusid seda suuremad ega tahtnud kuidagi sisse ära mahtuda.
Emal oli tollal tervisega tegemist. Käis pikalt haiglas ära ja üks kui teine siis hoidis mind. Eks see segipaisatud elurütm ja tunnistamata hirm tahtsid väljajalutamist ja nii ma kolasin ümberkaudseid põlde ja metsi mööda, väsimust tundmata ja aja kadumist adumata.
Ükskord (ei tea just kellaaega pakkuda, aga eks ta talvine aeg võis olla, et ühtepuhku pime) uitasin jälle metsa poole ning näen - kuu laskub puude vahele. Niimoodi aeglaselt, nagu kuumaõhupall maa peale tuleb (ega ma tookord sedasi võrrelda mõistnud).
Ligi jõudes on asjad ikka suuremad, kuu samamoodi. Majasuurune vast (ma muidugi ei mõtle neid linna kõrgeid maju). Maabus kuu niimoodi vaikselt, poolega vajutas end maa sisse (või juhtus lohukoht alla jääma) nii, et temast mahevalge poolkaar näha jäi. Mina tõttasin vastu, hirmu üldse ei tundnud. Justkui oleksin kogu aeg oodanud.
Sai kuu end paigale seatud, kui temast astus maha heledas riides naine. Selline silmatorkavalt pikk ja sihvakas ja kellest saad kohe aru, et heade kavatsustega tuleb. Rõivad olid tal õhukesed kuid rasked või siis polnud tuuleõhku neid liigutamas.
Sammus naine otse minu ette, nii et käesirutusruumi jäi, ja ütles: "Suur segadus on sündinud. Sa oled eksikombel maapealsesse peresse sattunud ja siin üles kasvanud. Mina olen su pärisema ning tulin sind koju tagasi kutsuma."
Ma nagu oleksin midagi taolist oodanud. Ei imestanud sugugi. Ainuke arvamine, mis sinna vahele meenub, oli, et küllap ma oma näoplaani ja pikkuse siis isalt pärisin.
Ei noh. Mul jagunuks julgust kaasa minna küll. Aga siis jäin mõtlema, et sellel emal, kes parajasti haiglas lamab, ma ju ainuke. Ja kõik see aeg, mis on koos elatud...
Nii ütlesingi. Et ei saa ära tulla.
Ta oli tark naine. Küllap temalegi oli vastus ette arvata. Aga ta kutsus, et tulgu ma natukesekski kaasa. Et sõidame ja vaatame maailma.
Selliste otsustega võib teinekord väga viltu minna. Minul läks imekenasti. Kerkisime kuuga tasahiljukesi kõrgele üles ja tegime maale tiiru peale. Kõik ookeanid ja mandrid vaatasin sealt kõrgelt üle. Seepärast ma enam väga kuhugi reisile ei kipugi, et olen korra kõik paigad juba ära näinud.
Kui me hakkasime tagasi meie küla kohale jõudma, küsis kuuema minu käest, et ega ma pole vahepeal ümber mõelnud.
Kus ma siis olin. Raputasin tasakesi pead. Kahju oli teda kurvastada.
Siis ta ütles, et jääb minu üle valvama, aga et enne minekut tahaks ühe mu soovi täita.
Ega mul tookord rohkem soove olnudki.
Kaua kuu muidu maale ringi peale teeb? Ühe ööpäevaga, eks? No meil üle paari tunni küll ei kulunud. Kodus oldi mu uitamistega harjutud, keegi midagi ei küsinud ja ega ma poleks usaldanud vastata ka.
Järgmisel päeval tuligi ema haiglast tagasi. Natuke põdur veel, aga kosus silmnähtavalt.
Kuu on laskunud minu metsaservale edaspidigi. Mitte igal aastal. Kes see jõuab sõita, vahemaad ju kauged. Aga need korrad olen ikka kuidagi ette ära teadnud.
Vahel tõuseme taevasse. Lihtsalt. Seisame seal kõrgel, räägime ja vaatame alla maa peale. Just nagu üle reelingu ääre. Teinekord jutustame siinsamas. Rohkem mina küsin ja uurin, sest minu elu on ju ülevalt niigi näha.
Nüüd on jälle juba mitmendat päeva tuttav tunne sees. Ja kuu hakkab looma ka.
Rahapada
Hakkasin ühel päeval garaažiesist lahti lükkama, et paneks auto talvekorterisse ära. See ju ilus endine Eesti komme, mida tasuks jälle au sisse tõsta.
Liivakasti juures oli ka üks teenurgake täis tuisanud. Nii kui labida hange lõin, käis tera kolksti millegi kõva vastu.
Esiti mõtlesin, et naabritüdruku liivaämber või kastiauto. Mis sa ikka oskad muud mõelda. Aga kui kohta puhtamaks tegin, nägin, et ilus vaskne sang, pada küljes. Ja ei olnudki justkui maa sees, nagu sihukesed varandused tavatsevad enamasti olla. Kolksus lahtiselt, nagu oleks keegi paar tundi tagasi korraks käest pannud ja siis tuisu alla unustanud. Arvasin siis, et ehk ülevalt naabrinaine tõi kanapudru jahtuma. Aga et miks niisugusesse kohta, kus autod sõidavad? Mõni mõlgib veel masinanina ära!
Ei olnud puder. Lükkasin kindaga pealt suurema lume maha - sulaselget hõbedat täis! No kust see nüüd niimoodi äkitsi välja ilmus?
Proovisin sikutada, et tõmban teeserva ära. Ei jõua!
Ma olen omal ajal neljakümne liitrist piimavinkut küll puki otsa ubinud, aga sellel siin oli raskust kõvasti rohkem.
Vaatasin: naabrinaine röötsutab akna peal, nina vastu ruutu. Vehkisin käega, et tulgu appi, aga kus tema! Lehvitas vastu ja pööras pea mujale.
Vanasti, kui akendel olid puuraamid, sai kõik suhtlemised läbi klaasi ära suheldud. Plastaken on selles mõttes igavene nuhtlus - ühtegi heli ei lase läbi. Külma oli nii 15-16 kraadi, pall ka kokku ei hakka, et viskaks.
No mis teha siis?
Mul see vana must kuuris käimise jope seljas. Toppisin taskud täis. Kus sa jätad niimoodi vedelema, mõni tuleb veel pärast taga otsima ja ei leiagi. Taskuvahe oli lahti harunenud, täitsa palju mahutas. Mõtlesin, et käin niimoodi ühe korra toa juures ära, vaatan sealt midagi tõhusamat tassimiseks, sest hõbedat, seda jäi veel igavene kuhi potti. Aga seda ma, turakas, välja ei raalinud, et nisuke koorem voodririide läbi kulutab!
Läksin maja poole, ise muhelen veel, et näe, kus iga sammuga jõudu juurde tuleb! Jõuan tuppa - tasku tühi!
Võtsin siis, et kallan selle ämbri vabaks, millega ma kassiliiva ahju peal kuivatan. Aga ei leia ju kohe, kuhu panna. Tõin vetsust liiva jaoks oma suure punase pesukausi. Korra juba uksest sees, jäin pikemaks.
Aga vaata. Aeg oli just seal nelja-viie vahel õhtul, kus järsku pimedaks läheb.
Tulin kemmergust välja, märkasin kohe, et mis kahtlased tuled need ristmiku poolt liginevad. Ja enne, kui jope uuesti selga ja saapad jalga sain (olen mitu korda mõelnud, et peaks lühemad paelad peale ajama, muudkui lappa teisi kokku, et talla alla ei takerduks) - juba Arder traktoriga ühe tiiru majale peale teinud ja tuleb teistpidi ringiga tagasi!
Nüüd, hullvaim, lõhkus tera ära! Alles ta seda parandas!
Ajasin Arderi kabiinist alla, vaatama, aga õnneks ei olnud hullu midagi. Paja leidsime selle kurvi juurest, kust üks rajaharu suure maantee poole keerab. Korralik nõu, aga supikeetmise jaoks muidugi liiga suur. Eks vaata, kas istutab kevadel lilletaimed sisse või midagi. Aga raha - no majaümbruse ring on oma paarsada meetrit vähemalt pikk, kus sa neid vidinaid pimedas oskad otsida!
Järgmiseks päevaks sadas jälle lumekirme maha. Ütlesime lastele, et hoidku silmad lahti ja kuulaku, kas pole münte kelgupõhja kriipimas, kui õues ringi möllavad. Tüdruk on ühe juba leidnud ja tuppa toonud. Ilus sihuke. Aga teistmoodi, kui need, mis praegu kasutamisel või kohe tulevad. Ega sihukest poes vastu võetaks.
Kui sul mõni päev aega üle jääb, võta kühvel kaasa ja tule meile. Ma näitan sulle need kohad kätte, kust maksaks rookida ja otsida. Üsna pinna lähedalt peaks lükkama ja võiks siis ikka järjest võtta.
Thursday, December 2, 2010
Kottpimedas
Üks õpetaja hakanud kord õhtul, kange jõulukuukülmaga, Albu pargi servas jõeäärset teed pidi poe poole tõttama. Kivisilla kontoripoolses otsas kumas küll sooja valgust rebukollane laternasilm, aga hekiringist veesoone poole, suure kuuse alusele teesilmusele sammudes, oli pime nagu kotis.
Õpetajal polnud aega pimedusest tagasi põrkuda, sest tal tuli kauplusest läbi hüpata, enne kui bussile tormab.
Kottpimedus, mis kallakust allajõudmisega otsa pidanuks lõppema, muudkui süvenes. Õpetaja hakkas käsikaudu katsuma ja avastas - ongi kott! Kare kangakude jäänud näppude alla ja pannud peopesad sügelema.
Õpetaja kobistas, kotiseinast tuge otsides, nurgasoppi, kus üks eideke suure musta panni peal viljateri röstis.
"Ei. Siin küll väljapääsu pole," teadis eideke ja saputas ivad teisele küljele.
Õpetaja komberdas tuldud teed tagasi, läks edasigi ja jõudis koti teise soppi. Seal ajas keegi vanataat käsiveskiga terasid jahuks.
"Ei. Siin küll väljapääsu pole," teadis taat ja väristas vilja veskikolus.
"Kui sopid on siinpool, peab sellesse kanti kotisuu jääma," arutles õpetaja ja üritas rahvamaja suunas rüsida, aga korraga rebiti tee jalge alt ja naine kukkus kõhuli kõlkapuru ning kiviribu otsa, tõmbas põlve pealt suka puruks ja naha marraskile. See tõi talle meelde, et käekotis küünekäärid on, millega ometi kotiseina katki saab käristada.
"Ära seda hullu tükki küll tee!" kiljatas eit ühest nurgast. "Viskad enese vahtravõrasse, puistad meidki paplite peale!"
"Ära seda hullu tükki küll tee!" tõreles taat teisest nurgast. "Heidad end haavapuu harusse, kaotad meidki kase latva."
Õpetaja piilus alustatud augu praost välja ja mis ta nägi: küll oli kõrge ja küll kõikus! Suured saapad mõõtsid maad. Mitte meetri, vaid kümne sülla kaupa korraga! Sakke poe tuled särasid kaugel all. Mõni samm ja väetiseküün kadus silma eest. Mõni samm veel ja Määra mägi paistis.
Nüüd oli hea nõu kallis!
Õpetaja oli käsitöötunde teinud ja näppudes endine osavus sees. Võttis jope küljest helkurinõela ja köitis sellega kotiseina kõndija püksisääre külge. Rebis riks-raks põgenemistee parajaks ja pages säärtpidi saapaservale (hea hõre riie - roni kui redelit mööda!) Sealt juba sihtis parajat hetke ja sööstis sumdi teeäärsesse lumehange.
Arapere peatuses sai end bussile hääletatud - müts kadunud, saapasääred lumest punnis, piim ja leib ostmata.
Kodus pere küsima: "Ema, miks sa poes ei käinud?"
Naine rääkis oma loo ära. Kodused ei uskunud. Ütlesid: "Sa ei viitsinud külmaga kõndida!"
Õpetaja näitas - kääriteradel takku küljes, põlv kriimuline, sukk puru, viljasõklad soki sees. Ikka ei usutud.
Helkur tuli ükskord kevadel tormiga sealtsamast maja kõrvalt kuivaka ladvast alla.
"Noh, kas nüüd usute?" võidutses siis ema. Aga kus sa! Teised arvasid selle haraka tööks.
***
Mõni päev kotti sattumisest möödas, pidanud õpetaja jälle pimedal ajal poodi kiirustama. Kalpsas taas parginurga poole. Aga nüüd olnud tal taskulamp ühes. Naine valgustanud rada ja mis ta nägi? Kott jälle lõksuks üles seatud. Õpetaja keeranud paremale ära ja läinud koolimaja juurest trepist.
Õpetajal polnud aega pimedusest tagasi põrkuda, sest tal tuli kauplusest läbi hüpata, enne kui bussile tormab.
Kottpimedus, mis kallakust allajõudmisega otsa pidanuks lõppema, muudkui süvenes. Õpetaja hakkas käsikaudu katsuma ja avastas - ongi kott! Kare kangakude jäänud näppude alla ja pannud peopesad sügelema.
Õpetaja kobistas, kotiseinast tuge otsides, nurgasoppi, kus üks eideke suure musta panni peal viljateri röstis.
"Ei. Siin küll väljapääsu pole," teadis eideke ja saputas ivad teisele küljele.
Õpetaja komberdas tuldud teed tagasi, läks edasigi ja jõudis koti teise soppi. Seal ajas keegi vanataat käsiveskiga terasid jahuks.
"Ei. Siin küll väljapääsu pole," teadis taat ja väristas vilja veskikolus.
"Kui sopid on siinpool, peab sellesse kanti kotisuu jääma," arutles õpetaja ja üritas rahvamaja suunas rüsida, aga korraga rebiti tee jalge alt ja naine kukkus kõhuli kõlkapuru ning kiviribu otsa, tõmbas põlve pealt suka puruks ja naha marraskile. See tõi talle meelde, et käekotis küünekäärid on, millega ometi kotiseina katki saab käristada.
"Ära seda hullu tükki küll tee!" kiljatas eit ühest nurgast. "Viskad enese vahtravõrasse, puistad meidki paplite peale!"
"Ära seda hullu tükki küll tee!" tõreles taat teisest nurgast. "Heidad end haavapuu harusse, kaotad meidki kase latva."
Õpetaja piilus alustatud augu praost välja ja mis ta nägi: küll oli kõrge ja küll kõikus! Suured saapad mõõtsid maad. Mitte meetri, vaid kümne sülla kaupa korraga! Sakke poe tuled särasid kaugel all. Mõni samm ja väetiseküün kadus silma eest. Mõni samm veel ja Määra mägi paistis.
Nüüd oli hea nõu kallis!
Õpetaja oli käsitöötunde teinud ja näppudes endine osavus sees. Võttis jope küljest helkurinõela ja köitis sellega kotiseina kõndija püksisääre külge. Rebis riks-raks põgenemistee parajaks ja pages säärtpidi saapaservale (hea hõre riie - roni kui redelit mööda!) Sealt juba sihtis parajat hetke ja sööstis sumdi teeäärsesse lumehange.
Arapere peatuses sai end bussile hääletatud - müts kadunud, saapasääred lumest punnis, piim ja leib ostmata.
Kodus pere küsima: "Ema, miks sa poes ei käinud?"
Naine rääkis oma loo ära. Kodused ei uskunud. Ütlesid: "Sa ei viitsinud külmaga kõndida!"
Õpetaja näitas - kääriteradel takku küljes, põlv kriimuline, sukk puru, viljasõklad soki sees. Ikka ei usutud.
Helkur tuli ükskord kevadel tormiga sealtsamast maja kõrvalt kuivaka ladvast alla.
"Noh, kas nüüd usute?" võidutses siis ema. Aga kus sa! Teised arvasid selle haraka tööks.
***
Mõni päev kotti sattumisest möödas, pidanud õpetaja jälle pimedal ajal poodi kiirustama. Kalpsas taas parginurga poole. Aga nüüd olnud tal taskulamp ühes. Naine valgustanud rada ja mis ta nägi? Kott jälle lõksuks üles seatud. Õpetaja keeranud paremale ära ja läinud koolimaja juurest trepist.
Wednesday, December 1, 2010
Valgehobusemägi
Ilmus kord ennemuistsel ajal siiakanti võõramaa mees. Meie inimeste mõistes liiga viisakas. Kuna kedagi ei leidunud, kes teda teistele tutvustanud oleks, konutas omaette. Kohalikku keelt ka ei vallanud. Siinsed vaatasid tema peale sellepärast natuke viltu, aga tarkust sisse taguma kah minna ei viitsinud.
Kuna meest omaks ei võetud, kolis ta tihedasse metsatihnikusse, kõrge künka otsa ja ehitas seal endale maja.
Unustati suisa äragi, et temasugune ka kusagil olemas on.
Külas elas noor ja kena tüdruk. Kreet oli nimi, aga kui võõraste ligi sattus, nimetas end natuke peenemalt Margarethiks. Teagi, kust tal selline alpus külge oli jäänud.
Uitas see Kreet kord metsa all, korjas kütteks hagu ja kuusekäbisid. Äkitsi väänas jala nii õnnetult välja, et enam edasi liikuda ei kannatanud.
Vaatas: maja paistab puude vahelt, siin samas ligidal. Liipas vaevaliselt läveni ja kui koputuse peale avati, nägi, et uksel see imelik võõramaalane seisab. Sellega polnud ju võimalik sõna vahetada!
"Margareth!" koputas ta endale rinde vahele.
"John," noogutas mees tänulikult vastu. Lootis ehk esimese hooga, et on kaasmaalast kohanud.
"No nii. Purjus ka veel!" halas Kreet endamisi. "Ja vaja veel kelkida, et joob!"
Kreet tõmbas ninaga, aga tuttavat alkoholihaisu ei tabanud. Tea, mis sihuke endale sisse kaanib!
"Welcome to my house, Maggie!"
"Mis mägi? Mul jäse puru!"
"I see, I see," noogutas mees.
"Mis sa ahvid: jäse, jäse," pahandas tüdruk (ise ei teadnud ahvist midagi. Kes neid siia kolkasse näitama tuli?)
Aga siis võttis mees ta hellalt kaenlasse, tassis tuppa ja pani seal jala paika. Hoopis teised maneerid kui seni kogetud!
Mees pakkus teed ja üritas veel üht-teist ütelda, aga lõpuks löödi käega ja räägiti selles keeles, milleks sõnu vaja pole.
Ükskord saabus ikka minekuaeg.
Mees silitas Kreedu heledat tukka. Nii kahju oli piigat ära lasta.
"Welcome to my house, Maggie!" õhkas ta, otse kui lootes, et tüdruk siis jääbki.
Kreet aga tundis natukest tuska. Ilus öö oleks olnud, kui aga mees aina ja ikka oma mäest poleks jahunud.
"Mis koht see nüüd siis on, kus kolatakse, et enne hommikut koju ei jõuta?" kärkis ema koduväravas.
Mis koht see oligi?
"Vel... val-ge...hoose...hobuse...mägi?" ketras Kreet mehe korrutatut kohaliku suu päraseks. Hüvastijätuõrnustel ja kodusel vastuvõtul oli nii suur vahe sees, et piiga võttis ja keeras kannalt ümber ning kõmpis tuldud teed tagasi.
Mis sa arvad, mis lausega John talle vastu ruttas?
Aga paar neist sai ja taluase veel siiani alles.
Kuna meest omaks ei võetud, kolis ta tihedasse metsatihnikusse, kõrge künka otsa ja ehitas seal endale maja.
Unustati suisa äragi, et temasugune ka kusagil olemas on.
Külas elas noor ja kena tüdruk. Kreet oli nimi, aga kui võõraste ligi sattus, nimetas end natuke peenemalt Margarethiks. Teagi, kust tal selline alpus külge oli jäänud.
Uitas see Kreet kord metsa all, korjas kütteks hagu ja kuusekäbisid. Äkitsi väänas jala nii õnnetult välja, et enam edasi liikuda ei kannatanud.
Vaatas: maja paistab puude vahelt, siin samas ligidal. Liipas vaevaliselt läveni ja kui koputuse peale avati, nägi, et uksel see imelik võõramaalane seisab. Sellega polnud ju võimalik sõna vahetada!
"Margareth!" koputas ta endale rinde vahele.
"John," noogutas mees tänulikult vastu. Lootis ehk esimese hooga, et on kaasmaalast kohanud.
"No nii. Purjus ka veel!" halas Kreet endamisi. "Ja vaja veel kelkida, et joob!"
Kreet tõmbas ninaga, aga tuttavat alkoholihaisu ei tabanud. Tea, mis sihuke endale sisse kaanib!
"Welcome to my house, Maggie!"
"Mis mägi? Mul jäse puru!"
"I see, I see," noogutas mees.
"Mis sa ahvid: jäse, jäse," pahandas tüdruk (ise ei teadnud ahvist midagi. Kes neid siia kolkasse näitama tuli?)
Aga siis võttis mees ta hellalt kaenlasse, tassis tuppa ja pani seal jala paika. Hoopis teised maneerid kui seni kogetud!
Mees pakkus teed ja üritas veel üht-teist ütelda, aga lõpuks löödi käega ja räägiti selles keeles, milleks sõnu vaja pole.
Ükskord saabus ikka minekuaeg.
Mees silitas Kreedu heledat tukka. Nii kahju oli piigat ära lasta.
"Welcome to my house, Maggie!" õhkas ta, otse kui lootes, et tüdruk siis jääbki.
Kreet aga tundis natukest tuska. Ilus öö oleks olnud, kui aga mees aina ja ikka oma mäest poleks jahunud.
"Mis koht see nüüd siis on, kus kolatakse, et enne hommikut koju ei jõuta?" kärkis ema koduväravas.
Mis koht see oligi?
"Vel... val-ge...hoose...hobuse...mägi?" ketras Kreet mehe korrutatut kohaliku suu päraseks. Hüvastijätuõrnustel ja kodusel vastuvõtul oli nii suur vahe sees, et piiga võttis ja keeras kannalt ümber ning kõmpis tuldud teed tagasi.
Mis sa arvad, mis lausega John talle vastu ruttas?
Aga paar neist sai ja taluase veel siiani alles.
Monday, November 29, 2010
Ilusa nimega tüdruk Leontiine
Mine võta kinni, mis nime Setu oja ennemalt kandis. Setu oja on ta sestpeale, kui Saarele kagukandi inimesed elama asusid. Pereema Obinitsa kalmistule jäetud, võttis isa oma ainsama poja ja kimbu tütreid ning tuli siitmaa südamesse õnne otsima.
Et nii suures peres kõigile õnne ei pruugi jaguda, lepiti Saare taluski pikema nurinata sellega, mis elul pakkuda oli.
Tutistas tuli talu - elati edasi tallinurgas. Elati seni, kuni uuel majal katus peal.
Läks tütardel omakeskis kitsaks - jaguneti taluperedesse laiali. Ja tühja sest, et mõni teenijakohaga pidi leppima. Ehk sai just see piigadest, kes Mõnuveres Uuetoal tüdrukuna alustas ja hiljem perenaiseohjad päris, kõige suuremat õnne maitsta?
Kes seda enam takkajärgi hinnata oskab või tolgi ajal võrrelda mõistis.
Leidub veel mäletajaid, kes rääkida võivad, kuidas üks õdedest esiti Soosalusse, Lillakale (tead küll, sinna, kus nüüd Toivo elab) ja sealt ühes majaga (kus ta poeg siiamaani sees peaks olema) Kehra kanti kolis (see Toivo praegune maja on ju hiljem tallist tehtud). Kuidas teenijast perenaiseks tõusnu mehe surma järel tolle pojad koolitas. Kuidas Manniks kutsutu mõnda aega Kruusil elas, aga Kruus olnud paha mees ja viimaks aidanud külainimesed Manni venna juurde tagasi. Kuidas üks õdedest Orule sai ja kaasa koerustükke talus. Oru oli tollele talule natuke kentsakas nimi, sest ehkki suur osa kohast all lohu sees laius, asusid hooned ise vististi kõrgemal kui küla kõik teised elamised.
Ühest õest eriti ei räägita. Ehk sellepärast, et ta juba plikast-peast paremasse ilma kutsuti.
***
Kui teiste tütarde nimed olid võõra kõlaga ja siinkandis suuremalt tarvitamata, siis tema nimi paitas kõrva nagu lehekuu saluroheluses uitav päikesekiir: Leontiine.
Kuigi emaigatsus sedajagu suureks kosus, et selles ilmas enam elada ei lasknud ja memm, kadunuke, oma läbipaistvate sõrmedega juba randmest hoidis, ei saanud Leontiine just selle ilusa nime pärast päriselt ära minna. Nii palus ta sõsaraid:
"Õekesed, kullakesed! Võtku üks teist mu nimi endale kanda, siis sealtpoolt hea selle kõla kuulata."
Aga õed ei tahtnud võtta. Igaüks oli omaga harjunud. Mis peamisem - lootsid, et Leontiine jätab siis ehk minemata.
Surisängis sõts nägi teiste mõtted läbi ja palus: "Lähen ikka. Ainult kurva südamega. Ja tuleks ju teid teinekord vaatama, aga kus sa saad, kui nimepidi ei hüüta!"
"Kui seda kardad, siis ole mureta. Küll me su nime keelel kanname ja õhku hõigume. Eraldi ja üheskoos ja nii sageli kui soovid!" lubasid õeksed.
Lahkuja neidis oli ent ema käest juba üht-teist uurinud ja teadis: "Selleks, et tulla, peab nimi elus olema."
Mõeldi ja arutati. Lõpuks lubas üks õdedest nimehoidjaks hakata. Lubas ära ja näe - Leontiineke pani silmad kinni ning hingas end viimsele unele.
***
Leontiine-tädi oli õdedest ainus, kellest minul mälestusi on. Manni-Pauli mainiti mõnikord ka, aga ei tule ette, et oleksin neid kunagi silmast silma näinud.
Leontiine-tädi oli sale, vilgas ja väga ilus naine. Viimased aastad elas ta oma isatalus, venna ehitatud majas, koos pojaga. Mehekodu hakkas otsa saama ja kellegi tragi käsi põletas selle hiljem täitsa maha.
Aitasin paaril korral lehma lüpsta, kui poeg kauemaks kottu ära jäi ja Leontiine-tädil ei lubanud tervis looma alla ronida.
"Kui ilus ta veel noorena olla võis!" imestasin siis ikka. Albuminäitamist ega jutuvestmist ei mõistnud paluda. Nüüd pole poegagi.
Seda üllatust siis, kui avastasin memmekese matuste järel, et Leontiine-tädi nimega hauakääbast polegi. Tema pildiga küll, aga nimi hoopis muu: Olga.
Kui külale kord enamat eluvaimu sisse peaks tulema, võiks siin mõni pisitüdruk ju Oljakeseks kutsutud olla küll? Et ka Olga-tädi mõnel hingedetunnil kodu külastama pääseks. Vana õunapuu klammerdub täie vägevusega maanteevalli ja sissesõiduteed ääristavad valged sirelid. Olga-tädile võiksid need meeldida.
Või kumma nimega tema hingekest hüüda tulekski? Sellega, mille ema andis, või sellega, mille õelt sai?
Wednesday, November 24, 2010
Mõnuvere lugu
Alguses elasid inimesed ikka merede ääres. Jalutasid põlvist saadik vees ja koksisid kividega kalu uimaseks. Kalu oli nii palju, et polnud mingi vaev kõhutäit hankida. Kui ilmad külmaks läksid, oli õige aeg hülgeid küttima hakata. Hülged olid tollal väga lihtsameelsed ja uudishimulikud: tegid neile kalda peal rumalaid nägusid ja nad ukerdasid ise ligi. Nii huvitav oli see nende jaoks, et unustasid igasuguse ettevaatuse ära.
Aga see inimeste hea elu oli nii hea, et neid sigines kalda peale ülearu palju. Kalasaak kippus hõredaks jääma.
Nüüd ka. Kurvastas nii, et naistel hinged pahempidi sees. Üks püüdis lohutada ja teine püüdis lohutada - ei saadud lohutatud.
Hülgenahad lasid talve üle elada, sest ega inimesed tuld siis veel tundnud. Hülgenahad ja soe mereline kliima.
Aga see inimeste hea elu oli nii hea, et neid sigines kalda peale ülearu palju. Kalasaak kippus hõredaks jääma.
Siis vaatasid inimesed metsa poole ja nägid, et seal ka midagi liigutab. Jänesed olid tol ajal ka selline liik, mida jagus nii et aitab. Hakkasid siis inimesed jäneseid taga ajama. Nii nad sisemaa poole sattusidki. Muidu polnud viga, aga jänesel ei ole seda rasva, mis hülgel. Talvel hakkas keskmaal kole külm. Karul oleks rasva olnud, aga karu, see kuripatt kippus vastu hakkama. Ja valis murdmiseks ikka kõige kobedamad kütid välja. Naised ei raatsinud kohe kuidagi mehi karujahile saata. Ainult kõige kangema külmaga.
Vanataat vaatas, kuidas inimesed pakasega maadlesid ja tal hakkas neist päris hale. Süütas veel hilja sügisel inimeste soojendamiseks välguga ühe puu põlema. Aga kas siis inimesed oskasid kingitusest lugu pidada? Kaugel sellest! Jooksid kui lambakari tule eest rettu. Lasid lahmaka metsa maha põleda, aga sellest aru ei saanud, et siit tuleb tukki võtta. Vanataat lausa pahandas, kustutas lörtsiga leegi ära. Viimased söed veel hõõgusid, kui üks mees märkas, et põlemise paigast kuuma õhkab. Aga siis läks ka veel hulga aega, enne kui aru saadi, millega tuld toita tuleb. Prooviti mulla ja kivide ja noore lumega, enne kui ühele meenus, et esimesed leegid puust kinni hoidsid.
Nüüd oli inimestel tuli käes ja võis pika sammu kultuurrahvaks saamise suunas astuda. Istusid üheskoos lõkke ümber - tuli pani vere soonte sees surisema. Mõnus-mõnus! Nii sellest külast Mõnuvere saigi. Ja paigale, kus tuli platsi lagedaks tegi ja hiljem esimene inimeste valvatud lõke kerkis, tehti Põlendiku talu.Aga üks õnnetus sündis selle tulesaamise käigus ka.
Siis, kui taat puu süütas ja kõik minema jooksid, oli üks noor näitsik just võpsikusse asjale roninud. Undrukud üle pea, ei saanud tule eest tulema. Piinlik oli appi ka hüüda ja nii ta jäi.
Sellel tüdrukul oli väga tore peigmees. Nii tore, et naispere ei raatsinud teda kunagi karujahile saata, ikka otsiti talle selleks ajaks mõni tubasem ots.
Nii tore poiss oli, aga näe, üks viga - ainult seda ühte tüdrukut märkas, nagu polekski teisi olemas.
Nüüd ka. Kurvastas nii, et naistel hinged pahempidi sees. Üks püüdis lohutada ja teine püüdis lohutada - ei saadud lohutatud.
Tüdruk vaatas teisest ilmast ise ka, et no mis sa hullvaimuga teed! Õhkab muudkui kadunu poole - ise nii otsas, et kahju kohe. Võta või ühes. Aga seal pool oli isegi huvitav elu, ei täidinud nagu hästi võtta. Küsis siis vaimuilma tarkade käest nõu, et kuidas poissi surmast eemale peletada.
Tuli välja, et selleks on täitsa lihtne moodus olemas.
Tüdruk pidi küünla võtma ja sealtsamast Mõnuvere küla lõkkest tule külge pistma. Küünla pidi poisile kätte andma. Sellest lõkkest süüdatud küünal pidada noorele mehele kõik maised mõnud meelde tuletama. Too teine ilm küünlavalguse sisse ei ulatunud, küll aga, kui mõni maine noorik nüüd mehe poolt ära sai märgatud, siis tollel enam hõlpu ei olnud. Mis Mõnuvere küünlatulest seotud, see eluks ajaks.
"No aga kas siis nii ongi, et kes esimesena vastu tuleb, selle saab?" muretses abiotsija-tüdruk. Tegi ju ettevaatlikuks kah: tükk aega poisiga hästi läbi saadud ja nüüd anna teab-kellele ära. Eks neid naisi juhtunud juba tollel ajal igasuguseid olema. Igatühte poleks päris soovitanud võtta.
"See see õnn ongi, et Mõnuvere tulle torgatud küünal näitab õige õnne ära!" kostnud targad.
"Aga siis on aeg piiratud?" märkas tüdruk. "Kaua see küünal ikka kestab?"
"Ehk oskab kavalust kasutada ja puhub vahepeal leegi ära."
"No aga kus see võlujõud siis?"
"Vaata. See sinu õnnetu peig on elumõnumärgid juba silmadest sisse lasknud. Tema mäletab ja küünal mäletab. Ja nüüd on terake aega otsida."
Kas Sinul on kaminasimsi peal Mõnuveres süüdatud küünal? Ei ole? Erilist õnne ka ei tundu elus olema? No aga mis Sa siis ootad veel? ;)
"No aga kas siis nii ongi, et kes esimesena vastu tuleb, selle saab?" muretses abiotsija-tüdruk. Tegi ju ettevaatlikuks kah: tükk aega poisiga hästi läbi saadud ja nüüd anna teab-kellele ära. Eks neid naisi juhtunud juba tollel ajal igasuguseid olema. Igatühte poleks päris soovitanud võtta.
"See see õnn ongi, et Mõnuvere tulle torgatud küünal näitab õige õnne ära!" kostnud targad.
"Aga siis on aeg piiratud?" märkas tüdruk. "Kaua see küünal ikka kestab?"
"Ehk oskab kavalust kasutada ja puhub vahepeal leegi ära."
"No aga kus see võlujõud siis?"
"Vaata. See sinu õnnetu peig on elumõnumärgid juba silmadest sisse lasknud. Tema mäletab ja küünal mäletab. Ja nüüd on terake aega otsida."
Kas Sinul on kaminasimsi peal Mõnuveres süüdatud küünal? Ei ole? Erilist õnne ka ei tundu elus olema? No aga mis Sa siis ootad veel? ;)
Subscribe to:
Posts (Atom)