Kuidas Peedu küla endale nime sai

Oli too kauge aeg, kus inimesed juba pisitasa lastega maad täitsid. Laste peale kulutasid nimed ära, maad olid puhta nimedeta.

Lehtmetsast kujunes selline kultuursem küla - taludele varakult nimed mõeldud ja kõrtski risttee äärde ehitatud. No ja eks need Lehtmetsa mehed hakanud kord kõrtsus naabrimehi mõnitama, et ei ole teie külal nime ega taludel nime ja ei tea, kas teil endilgi on.

Ajasid kõrvaltmaa meestel harja punaseks. Need olid kolmekesi rahulikult oma lõkke ümber istunud ja loomakasvatamise asju arutanud. Et kellega oleks paremate järglaste saamiseks kaval tarvaid ristata. Et põder oleks hea. Ei vaju sohhu sisse ja kena kõrge kehaga. Aga sarved suured, ei mahu lauda uksest sisse. Et karu oleks hea. Siis pole talveks vaja heina varuda. Aga vasikad võivad tigedad tulla. Või kuidas sa magavat looma lüpsad? Et jänes oleks kah hea. Annab palju järglasi. Aga nii jääb viimati tarva kasv kiduraks...

Aga näe, Lehtmetsa omad ei lase nõu pidada.

Tõusid siis mehed rüsinal püsti ja hakkasid koju minema. Mis sa ikka kolmekesi küla vastu kakled. Ise arutavad, et vot nüüd lähme ja mis sõna esimesena kodu poolt kuuleme, see küla nimeks saab. Kaua sa jaksad naabrite ilkumist taluda.

Tol ajal olid metsad üsna samasugused kui meie päevil. Selle vahega, et praegu saetakse suured platsid lagedaks, aga siis tehti alet. No ja nende meeste kodukant oli parajasti päris paljas. Ei rohulibletki. Ainult tuhk lendas ja tukid hõõgusid. Hea rammus, et järgmisel aastal naerid peale teha.

Lähevad mehed, endil kõrvad õieli. Ise sõnagi ei räägi, et asi ikka juhuse otsustada jääks. Ja juhus tahtis, et ühe mehe naine samal ajal seaämbriga õue astus. (Sead olid tollal veel mustjaspruunid ja kole karvased ning karm harjas tegi lambarauad ruttu nüriks. Aga ilma niitmata ei kõlvanud jätta. Siis kippusid suvel higistama ja ei võtnud korralikult kaalus juurde.)

Astus naine õue ja nägi kohe (lage ju ümberringi), et vanamees kõige pakilisemal tööajal sõpradega kõrtsust koju taarub. Pani käed puusa ja röögatas: "Peedu, sindrinahk! Et sa koju saad!"

No ja eks ta siis nii pidi jääma. Tervet lauset poleks nagu sündinud külanimeks panna ja leppe järgi oligi ainult esimesest sõnast jutt.

Eks neid sõnu tuli sealt naise suust veelgi. Aga mis ühele halb, see teise asja jaoks hea. Nii sai külale piirid ka paika. Sest teised perenaised hakkasid oma õuede pealt hurjutama: "Mis sa, Kärehääl, kisad. Hirmutad kanad katusele!" (Nimesid oli naistel tol ajal mitmesuguseid. Mõnel veel vana kombe kohaselt niisugune, teistel uuema moe järgi Linda või Salme.)

Et pärast siis külarahvas omavahel arutas. Kus kuuldi, jäi talu Peedu küla sisse, kus ei kuuldud, need võisid muu nimega küla teha. Aga pigem oli ikka, et kõik kangesti noogutasid, kas nad siis kuulsid või ei. Üks mure ju jälle kaelast ära. Ja oleme ausad. Pole nimel viga midagi. Kõlbab ka praegusel ajal pruukida. Arvestades, mis sõnu purjakil meest kohtava naise suust kõik tulla oleks võinud.

Seidla suurkoovitaja lugu

Hea ikka, kui linnukeelt mõistad. Mõtle, mis lood muidu kõik kuulmata jääks!

Jalutasin Ahulast Kaalepi poole tulla. Juuni keskpaik. Ilm ilus, ehk sutsu liiga tuuline.

Olin just allee vahele jõudnud, kui koovitajaemand mind märkas ja kisa lahti lõi: "Süü! Süüüüüü! Patt-patt-patt-patt-patt! Süü! Süüüüüü..."

Mis süüst ta kisendab? Seidla mõisa hooned seal samas. Eks mõisates juhtunud igasugu asju. Küllap ka siin.

Lind on aga ühe puu teiste hulgast välja valinud, tiirutab ümber selle ja õiendab ühtvalu: "Süü! Süüüüü! Patt-patt-patt-patt-patt!"

Aega oli, jäin kuulama.
Mis selgus?

Mõisas peetud kord toatüdrukut. Olnud sihuke vibalik, ei õiget rinda ega puusa. Sellepärast tubastele töödele toodigi, et põllu tarvis jäi kont kesiseks. Aga silmad olid tüdrukul sellised suured ja niisked. Eks nendega härrale silma jäigi.
Kuidas see ärarääkimine käis, kes seda täpselt teab, aga kui uus suvi algas, käinud mõisnik mitu puhku piiga juures sängirõõme rõõmustamas.

Virtin märkas seda varsti. Plika oli talle ammugi pinnuks silmas. Nüüd sättis asjad nii, et patustajad otse teopaigal prouale vahele jäid.

Isand vandus, et tüdruk ta loitsu ja rohtudega sängi saanud. Et tema ise igasugusest patuihast puhas ja himuiduta olnud. Et tõstku taevataat tema tõlv tuharasse, kus koera saba kinnitub, kui mees praegu mitte sulatõtt ei tunnista.

Härra "relvakapp" jäi küll endisesse paika, aga ega proua süda mehe süütusesse uskuda suutnud. Kutsus toatüdruku enda juurde. Uuris ja usutles.

Kas siis piiga tihkas tunnistada, et häbiasjas süüd temalgi? Tihkus ja kurtis, et isand teda vägisi võtnud, aga et ärgu proua härrale midagi öelgu, muidu on narritud elunatukesele hoopis otsa oodata.

Ajas proua hinge nii haledaks, et emand tüdruku kaugele -oma isa mõisa- elama saatis, talle tare muretses ja hõlpsama olemise kindlustas. Läks aega, mis läks - lõpuks sai mõisaemand pettumuskibedusest üle ja andis ka härrale andeks.

Eks eksinud härra edaspidigi (virtina mõistis ta õige varsti mõisast minema kihutada) ja ka endine toatüdruk elanud uues kohas ütlemata lõbusat elu.

Aga kuskil on kõik lubadused, vanded, au- ja häbitööd arvel.

Kui toatüdrukul kord aeg tuli taevaväravate ette astuda, haarati tal kraest ja lennutati pikema jututa alla tagasi. Ikka Seidlasse, kus tema hooraelu alguse sai. Aeda ei lastud, aia äärdegi mitte. Paisati peadpidi maakamarasse ja jäeti häbitu hargivahe rahvale naeruks ja hoiatuseks näha.

Räägitakse, et ta seda ikka veel päris pruukimata hoida ei oska.

Eks sattunud härragi ükskord taevaisa ette.

"Noh, kuidas selle süütusevandega sul oligi?" muigas Taat. "Senises elus jätsin su ihu teotamata. Aga nüüd mine tagasi ja mõtle, kas maksab valet vandudes sõnu loopida!"

Saadeti härragi mulda nuusutama. Et ikkagi härra, tohtis tema aia sisse asuda.
Sadakond aastat hargitas end, ilmale naeruks. Kas nüüd, kui keegi külamees tülika "oksaharu" maha nudis, sai härra olemine kuidagi paremaks?

Aga virtin? Mis temast sai ja miks ta omal ajal nii nobe oli kaebama?
Sellest lind pajatama ei kibele. Lööb tiivad laiali ja läinud ongi. Puukohin räägib viimase vastuse ise ära.

Et virtin?

Eks talle ei mahtunud hinge, et härra nooremaid noolima asus ja endistest rõõmustajatest hapu pilguga üle vaatas.

Virtin, virtin! Tuleta meelde, kuidas sa ise väiksed lapsed koju mehe hooleks jätsid ja põlevisilmi mõisa vahet sörkisid!

Saadeti maale tagasi ka pahandatud pealekaebaja.

Kas tema on suutnud siin ümber kasvada? Looda sa! Käib ja käuksub: "Süü! Süüüüü! Patt-patt-patt-patt-patt!" ning jätab mõnepäevaste poegadega pesa isalinnu hoida.

Neitsijärv

Vanasti asus ta kusagil Mõnuvere ja Soosalu piirimail. Oma järveneitsiga, kes paar korda end külarahvale näha unustas. Sellest nimigi.

Aga külanaistel ei või ju lahtist veekogu nina ees hoida. Need hakkavad sealt kohe vett tassima. Enestele. Loomajoogiks. Saadavad lojused kaldaid tallama. Tulevad seljariideid puhtaks nühkima. Roojaseid titelappe läbi lobistama.

See viimane oli järveneitsi jaoks liig. Korjas oma veed kokku ja kolis Mägede küla taha nurka ära. Metsade-rabade vahele. Kuhu keegi naljalt niisamagi ei sattunud. Pesemisest rääkimata. Kallas rabe ka.

Elas järveneid uhkes üksinduses. Harjus kõike omaks pidama. Pahandas hirmsasti, kui keegi midagi võtma tuli. Loe, see lugu on raamatuski, kuidas üks mees endale veest puujupi kõnnikepiks tõmbas ja kuidas järveneitsi talle seljatakka käratas: "Anna mu püss tagasi!"

Küllap oleks mehe järve ajanud, kui too poleks märganud toigast käest visata ja plagama pista.

Palju aastaid oli järv seal metsaüksinduses. Aga aegamööda hakkasid kaldad pitsitama ja järve käest ruumi ära kiskuma. Igavene häda oli neitsil, et järvesilma säravana hoida. Väike oli see tulleski olnud. Ehk paar-kolmkümmend sammu vaid seda- ja todapidi.

Ja igavaks läks, kui ikka kuude kaupa üldse keegi külas ei käinud. Hakkad sündmustest puudust tundma, milliseid varem miskiks ei pidanud.

- - -

Sellest ei ole üldse palju aega möödas. Kolm-neli aastakest ehk. Valgehobusemäe puhkamisala hakati laiemaks tegema. Võeti mõned risusse kasvanud kuused-männid maha. Lükati plats lagedaks ja keskelt nõgusaks. Kes teab, mis plaanid inimestel olid.

Kuidagi jõudis uudis järveneitsi kõrvu. Vaatas neidis korra veel tüdinult ringi ja pakkis siis järve pambuks selga. Mismoodi täpselt läks, ega sellele tunnistajaid olnud, aga ühel hommikul oli kohal ja endale Sillaotsa hoonete taha uue sängi sisse seadnud.

Räägitakse, et pikk üksinduse aeg ja järskune inimeste ligi sattumine on järveneitsi kombed pisut kõlvatuks teinud. Ei, ega ta naisi puutu. Lapsed jätab ka rahule. Aga kui mõni täismehe-eas isane inimene, kel naistega veel lähem tutvus tegemata, ujuma sattuda, pidavat too veest välja tulles ühe unustamatu kogemuse võrra rikkam olema.

Ära seda nüüd kohe katsetama mine, kui Sina just selline mees juhtud olema! Oht on ju ka, et sa neitsile nii palju meeldima hakkad, et ta sind enda juurest enam ära ei lubagi.

Alguses võib ju tore olla. Aga arva ise: lihaliku naisterahvagagi on hulka häda ja viletsust. Mis veel sellisest võib oodata!

Sõit

On ka teistsuguseid kevadõhtuid. Kargeid. Sajuseid. Lämbeid. Kurbi. Uniseid. Ülemeelikuid...

Selles õhtus oli kõike parasjagu. Soojust. Pehmust. Hingevaikust. Ehk ainult sääski kogunes ülearu, aga nemad on ju nii tillukesed ja järjekindlad. Nemad poevad sisse pisimastki praost. Nii said ka selle loo lõimest läbi.

Toomingad lõhnasid. Pajud peitsid väsimatuid linnuritsikaid. Männipuud puistasid kuldset tolmu.

Mida pimedamaks läks maa, seda heledamalt joonistus välja maantee: siit-sealt sirge, kohati kõver; vaataja juurest laiem, otstest kitsam; liivapehme ja kruusakivikrudisev. Sellist teed pidi lihtsalt pead minema. Ei teagi, miks. Võib-olla et kontrollida, kas too küngaste vahel looklev vaip narmastega lõppeb.

Korraga peatus mu kõrval buss ja avas uksed. Selle saabumine oli meeltele märkamata jäänud.

"Tulin vaid korraks toast ega plaani..." valmistusin ütlema, olnuks seal vaid keegi. 

Sisenesin, kui välja jäämine ebaviisakaks muutus. Ei sünni ju põhjuseta oodata lasta.

Võisin valida ükskõik millise istme. Valisin esimese. Juhi kohale ei kippunud. Teadsin oma võimeid.

Uksed sulgusid. Sõit jätkus. Või algas. Kuidas kellelegi. Liikusime, aga mitte pimeduse suunas vaid pimedusest ära. Süttis valgus. Õrnvioletne. Kui ilus! On need virmalised? Ma pole kunagi virmalisi näinud. Vabalt võivad olla.

Valgusvihkudes tegid jänesehaake helelillad mälestused. Tädi õmmeldud tekikott. Volangidega ujumistrikoo - sitsiriidest ja sõlmelipsuga kuklas. Esimene iseostetud peokleit. Metsatriip heinamaa ja pilvetaeva vahel... 

Millal violetsest sinine sai? Tume, nagu vanaema pihikseelik, elu esimese raamatu esikaas, ema õmmeldud koolikleit, mida õpetajad vorminormile kohaseks ei pidanud... Helesinine, nagu silmad sellel ingli-imikul, kes lapsena mu unenägusid külastas; nagu sinu silmad, mille sinisust ma imestasin-mõistatasin-igatsesin; nagu suvetaevas, mille pikkadest suitsutriipudest mulle patsipaelu lubati lõigata; nagu unistus, mis minu silmades muutub pigem... roheliseks.

Polnud näha, kui suureks arenes kiirus, sest pimedus külgakende taga pimestas samavõrd kui valgus esiklaasil. Roheline valgus. Unistustest oli saanud meelerahu. Olin ma kohal? 

Rohelist. Palju rohelist. Rikkalikult. Külluslikult. Ei, mitte liiga palju. Sellest värvist ei saa kunagi küll. 

Kui kõik on liiga rahulik ja liiga hea, lõhub miski selle. Näiteks too erekollane välgunool, mis mu rohelisse maailma pika prao lõikas. Valusa. halastamatult ausa. Keelamiseks ilmus see liiga ootamatult. Ühele sähvatusele järgnes teine. Kolmas. neljas. Kuni kogu rohelusest sai väävlikollane.

Väävel? Ettevaatust!

Hilja.

Juba tõusid esimesed rusked leegid. Leegid, mis esmalt ettevaatliku soojusega mu maailma paitasid, et siis aina enam vägevust ja kuumust koguda. Näpistas. Kõrvetas. Põletas. Põles. Millegi ees peatumata. Millestki hoolimata.  Lõpuni. 

Buss avab uksed. Koidukuma tirib mu tagasi teeveerde.

Muidugi. Mul polnud ju piletitki.

Või siiski?

Uste sulgudes libiseb mu peopesale õhuke söestunud servadega tükike 

vikerkaart.

Liivoja

Üks Mägede küla mees pole muidu oma kratist lahti saanud, kui et saatis kiusaja liivakünka servale liivast köit keerutama. Kratt võtnud asja tõsiselt, keerutanud nii, et liivateradest valuhigi voolas, aga need  ei ole mitte köieks kokku hakanud. Kratimeisterdaja-mees sai lepingust lahti, aga selle koha peale, kus kratt köit tegi, jäi liivaveest oja voolama. Liivojaks kutsutaksegi.

Aprillilumi

Tuiskab. „Valge pilvepuru,

miks sa peidad ärksa muru?

Ilm su valgusest ei nälgi!“

„Liiga palju sõrmejälgi

on su hingel vaja katta.“

„Need ei tulnud kutsumata.

Aednik käis ja külvas rohtu.“

„Olgu. Niipea siis ei kohtu.“

:D

Undseotsija Tarvet

Kes läheb unenägudest püüdma helesiniseid unistusi, kes sõnajalarohelist hingerahu...

Tarvet oli sängi heites seni ikka otsekui sügavmusta teadvusetusse vajunud, aga viimasel ajal värvus laugudetagune kirgaspunaseks niipea, kui mees uinumiseks silmad sulges. Nii eredaks, et palav hakkas ja magamisest midagi välja ei tulnud.

Iga ööga võttis see lõõsk suuremat võimust. Tuline uhk kõrvetas silmanahad servadest suletuks ja hakkas keha sisse kuumakoopaid ajama. Palavikuvaevas viskles Tarvet, aga polnud kedagi, kes talle külmamähist laubale tegema oleks tulnud. Isepäise inimese asi.

Just siis, kui Tarvet uskus end väsimuse ja kõrvetuse all kokku kukkuvat, tuli Undse. See, et põletusvaev tema tulemisega kokku käib, polnud oimamiseks oluline.

Päriselt see olla ei saanud. Unenäokski uskus Tarvet tüdruku liiga lüümeks. Ometi oli tulijal oma ja igatsust tekitav lõhn, hääl ja maitse. Jah, ka maitse, sest sellest, kuidas ta Tarveti huulte küljest tule enese sisse noolis, jäi suule marjamahlalik õhetus.

Undse tulekuga läks Tarveti olemine etemaks. Valu oli talutav, kui teadsid, et tüdruk seda ära võtma tuleb. Kõrbemiskuum oli lausa oodatud, sest selle kaotamine muutus üha nauditavamaks. Hommikuks suutis mees suigatadagi. Uni, kuigi üürike, kosutas vaimu ja keha.

Ometi asus uus häda ihunõtruse asemele. Tarveti hing sai vaevatud. Undse tõi une, aga ärgates oli mees taas ihuüksi ja see rõõmutus räsis ehk rohkemgi kui õhtune tulepiin.

"Jää minuga!" keelitas Tarvet kui tundis, et unetukk taas tulekul. "Ole hommikuni! Jää päevaks. Jää nädalaks. Jää nii kauaks, et ära minemine üldse meelest läheb!" tahtis Tarvet, aga Undse vangutas vaid naeratades pead: "Sa pead ise mind otsima tulema!"

Võimatu.

Tarvet oleks ju kohemaid teele asunud ja viimse kui paiga otsides läbi trampinud, aga tüdruku rada viis lahkudes liiga kaugele. Undse taandus ja haihtus iga une tulekuga kuhugi sügavale Tarveti siseilma ja sinna mees neidu taga ajama minna ei mõistnud.

Tarvet ei taibanud muud teha, kui põimis tüdruku pikad unenäokarva juuksed enesele ihu ümber, sõlmis oma käsivarred tugevasti tüdruku ümber, hoidis huultega Undse suust ja pilguga piiga silmadest ning siis, samal hetkel, kui teadvus tuhmuma hakkas, tundis Tarvet, kuidas nimetu vägi teda veeretab, väänab ja pahempidi veab.

---

Ma tean. Hommikuti oleme paljuski teist nägu. Ülevalgustatud. Viimse nahakurruni viimistletud. Ainult juuksed jäävad samaks. Ma tean. Mulle meeldib enesekindlus, millega Sa end küünarnukkidele kergitad, et kõrbevale sisemusele kastmist küsida. Ja seda, ega ma kuhugi lahkuda plaani. Kuhu veel? Kui isegi siit mu üles leidsid. :)