Must ja valge Donna

Laia soo keskel kõrgus küngas, künka peal asus tilluke küla ja küla keskele mahtusid kõrvuti kaks lossi: üks suur ja valge, teine väike ja tume. Väikses lossis elas Must Donna. Valge lossi uks seisis lukus. Selle võti olevat kunagi küla keskele sügavasse järve kukkunud ja keegi polnud iial üritanud ust muud moodi lahti muukida või akendest sisse piiluda. Ega poleks näinud ka – kardinad rippusid ees.

Külainimesed elasid oma elu: kasvatasid lambaid, harisid põldu, käisid soos marjul. Losse ei pandud peaaegu tähelegi, nii harjutud oldi, et üks seisab tühjalt ja laguneb kildhaaval ning ega Must Donnagi eriti sageli oma parki jalutama sattunud. Ainult ühe ülemise korruse aknal võis  aeg-ajalt tema sünget siluetti märgata. Must Donna seisis seal, vaatas järve ja valge lossi poole ja keegi ei teadnud, mis mõtted ta peas liikusid või kas neid seal üldse oli.

Aga lugusid räägiti ikka. Et külas on küll ruumi kahele paleele, aga mitte kahele donnale. Et kui valgesse paleesse Donna peaks tekkima, läheb Must Donna minema. Aga selleks tuleb võti üles leida.
Keegi jälle teadis, et Must Donna viskaski võtme järve põhja ja et Valge Donna jäi niiviisi majja vangi. Et nähtavasti on ta sinna nõiutud.

Mõnikord isegi oodati, et võti üles leitaks ja Must Donna ära läheks. Ta polnud küll eriti suur ega rääkinud kellegagi, aga see vaikimine ja teadmatus ja tema mustad kummalised riided just tekitasidki kõhedust.

Külapoisid käisid järvepõhja katsumas, aga kus sa leiad! Järv on ju suur, võti väike ja põhi mudane.
Mõned rääkisid, et Must Donna on ise nõiutud. Et kui Valge Donna välja ilmub, muutub Must Donna konnaks ja põgeneb mäest alla rabasse. Et kunagi ta oligi konn.

Paaril korral oli mõni julgust saanud külapoiss kiviga Musta Donna lossi aknaklaase sihtinud. Pihta polnud veel keegi saanud. Viskajad kõnelesid, et Must Donna olevat äkitselt aknale ilmunud ja kivi suuna mujale keeranud.

Ühel päeval sõitis valge lossi ette mitu uhket tõlda ja hulk tagasihoidlikumaid sõiduriistu. See oli Valge Donna oma teenijate ja saatjatega. Tuli ta rabateed mööda või otse järvest? Keegi polnud tähele pannud.

Uksed kisti pärani, aknad paiskusid valla. Katus paigati ja trepid tehti korda, terrassid pühiti puhtaks ja pargimuru pügati lühikeseks. Maja sees ja ümber käis naer ja pillimäng, valges riides pidulised ei väsinud ööl ega päeval.

Külainimestel keelati järvest kala püüda, ujumas käia ja üldse selle kaldale sattuda. Pooled korjatud marjadest pidid nad Valgele Donnale tooma, poole karjast Valge Donna lauta ajama, poole põllusaagist Valge Donna aita laadima.

Musta Donna lossiuks jäi sestpeale suletuks. Ei nähtud enam tema tumedat siluetti sügavate aknakoobaste raamis. Sissepiilujad ei näinud samuti midagi - kardinad olid ees.

Keegi rääkis, et Must Donna oli Valge Donna kaugelt sugulane ja tal ei lubatud enam tumedas lossis elada. Keegi teadis, et Must Donna oli sünge olnud seepärast, et külarahva kurba saatust ette nägi, aga hoiatada ei saanud, sest Valge Donna oli ta kõnetuks nõidunud.

Mõni julges tasakesi Musta Donnat tagasi tahta, et Valge Donna minema läheks. Kõvasti ei tohtinud midagi öelda, sest kui Valge Donna kaaskondsed seda kuulnud oleks, saanuks soovija karmilt karistada.

Valge Donna ei läinud kuhugi. Koht oli ju ilus ja elujärg hea. Ei aidanud seegi, et mitmel korral salaja loss lukku pandi ja võti järvepõhja heideti.

Valget Donnat nähti sageli oma paleeakendel seismas ja Musta Donna lossi poole vaatamas. Keegi ei teadnud, mis mõtted ta peas liikusid või kas neid seal üldse oli.

Musta Donnat ei tulnud enam kunagi.

Jänes, ära ole jänes!

Jänes, ära ole jänes!
Uljalt oma jõulukõnes
soovi kinke luksuslikke,
kiida oma hüppetrikke
ja mis väärt kõik oled sa.
Kes ei küsi, see ei saa!

Jänes, teeskle parem karu!
Ega jõulutaat saa aru.
Ta on vana, prill täis lund.
Karu magab talveund.
Tema pakid niikuinii
ju ei jõuaks saajani.

Ära ainult ole siil!
Tukkuda ka tema stiil,
aga kuulsin päkapikku,
kui ta siili soovi kordas,
jõulumees et tooks ja torkaks
paar uut okast tagumikku.

Jõulud, jõulud!

JULGUST, JÕULUMEES!

Jõulutaat, mind ära karda.
Julgelt pakk mul ulata.
Ulata või mitu korda,
küll ma jaksan tassida.

Jõuluvana, ära pelga,
et ma luuletust ei tea.
Seda ju, kas salmid selged,
sa kontrollima ei pea.

JÕULUD METSAS

Meil on jälle jõulud metsas.
Metsas orav on puu otsas.
Reinuvader põõsavilus.
Jõuludel on metsas ilus.

Särab lumi puilt ja teilt.
Jõul läks metsa otse meilt.

Läks, kui meil käis jõuluvana,
kellel välimusest kama.
Habe must ja püksteks teksas.
Meil on jõulud täitsa metsas.

Lubadus ja Lootus

Elasid maailmas Lubadus ja Lootus. Lubadus oli kaine ja kaalutlev. Ta ei lubanud midagi, mida täita poleks suutnud, sest teadis: vaevalt on lubatu huulilt pudenenud, kui Lootus lootma hakkab.

Lootus oli leplik ja ettevaatlik. Ta ei nõudnud Lubaduselt kunagi midagi. Lootus kartis, et Lubadus väsib lubamast ja siis polegi enam millelegi loota.

Lubadus ütles: „Hommikul paistab päike su silmad särama!“

Ja kuigi hommikul olid taevas paksud tumedad pilved, tundis Lootus, et nende taga särab päike ning tuju läkski heaks.

Lubadus ütles: „Tänase päeva veedame koos!“

Ja kuigi Lubadust kusagilt tulemas ei paistnud, teadis Lootus, et mõtetes kõnnivad nad käsikäes.

Aga kord, üldse mitte pahatahtlikult, unustas Lubadus end unistama. Unenägudest.

Lubadus oli arukas ja asjalik, ta ei saanud endale unenägusid lubada. Ta ei olnud elus veel ühtegi unenägu näinud. Ta küll arvas, et kujutab ette, millised need olla võiks: õndsad ja haprad mõttetriivid, kus liigutakse tõeluse ja muinasjutu piirimail. Aga midagi sellist ise kogeda tundus kahtlane. Nii võis end viimaks unustada, libastuda ja teha või lubada midagi, mida ilmsi iial ei teeks. Küll aga tundus tore lubada Lootusele: „Kohtume unenäos!“

Las Lootus hällida pealegi unistuste helesinistel lainetel! Küll Lubadus ta õigel ajal üles äratab!

Aga Lootus ei ärganud. Lootus oli harjunud, et Lubadus lubadusi peab. Lootus ei suutnud nüüd enne ärgata, kui on Lubaduse oma unenäos ära oodanud. Ainult nii saanuks Lubadus Lootuse äratada. Aga Lubadus ei teadnud, kuidas sinna pääseb.

Hirmus inimsööja ja head inimesed

Elas kord inimsööja ja ehk see polnudki seitsme maa või mere taga ning võib-olla isegi mitte muinasjutus. Mõnikord me unistame endi ümber maailma, mida päriselt olemas pole ja teinekord unustame ilmas märgata ilmselget. Isegi kui on tegu hiiglasliku inimsööjaga.

Lisaks inimsööjale elas seal maal palju täitsa tavalisi inimesi. Ei liiga suuri ega liiga väikseid. Ei liiga tarku ega lausrumalaid. Lihtsad head inimesed oma lihtsate rõõmude ja muredega.

Inimsööjaga koos elada pole üldse mingi meelakkumine. Ta ju sööb inimesi! Aga lisaks sellele on ta nii suur ja nii hirmus, et ükski röövel naljalt ei tihka su maa kallale tulla ega ükski tapleja sulle sõda kuulutada...

Nii et ühest küljest on temaga koos kohutav, aga teisest küljest kaunis kindel ja turvaline.

Ohvreid kulus sellel maal muidugi omajagu. Mõni tugevam hakkas vastu ja küünistas inimsööja suunurgad veriseks. Mõni nõrgem kiljus nii, et kisa veel mitu päeva kõrvades kumises.

Aga siis ühel päeval sai headel inimestel mõõt täis.

Nad mõtlesid välja toreda plaani. Moorisid inimsööjale ülearu suure prae, voorisid toidu kõrvale hirmpalju karmkanget veini kandma ja kui inimsööja puhkama heitis, köitsid koletise kinni ning rihmutasid rammetuks.

Jõle ja jube tegelane. Keegi ei tundnud kurbust. Siiras kahjurõõm!

Ainult et mis ohvriga peale hakata?

Riigist välja vedada ei jaksa.
Maha koksata ja maa sisse kaevata? Jube töö.
Mõne teise maa inimsööja talle kallale ässitada? Küll me juba teame, mis siis juhtuks.

Lõpuks ei tulnud headel inimestel muud paremat mõtet, kui et inimsööja tuleb lihtsalt viilhaaval vatsa vitsutada.

Mõeldud - tehtud. Hakkasidki hooga otsast nosima. Söömaaeg edenes jõudsalt, aga mida rohkem söödi, seda suuremaks isu kasvas. Mida suuremaks isu kasvas, seda tulisemalt hõõgusid sööjate silmad, sest selge oli see, et inimsööjaga on varsti asjad ühel pool, aga täitmatu lihahimu alles idaneb.

Mina küll ei tea, mis sellest maast ja tema inimestest sai.
Kui see kõik muinasjutus juhtus, saabuks õnnelik lõpp.
Ma nii väga loodan, et see kõik ikka muinasjutus juhtus.

Tüdruku tarkus

Vana maja kõneleb, et kunagi elanud külas leidlik ehitusmees, kes oma mõistuse ja oskustega üle maa kuulsaks sai.

Esiti pühendus osavnäpp eelkõige ehitustööle ja vilumuste lihvimisele, aga mida aeg edasi, seda enam hakkas endale väärilist järeltulijat tahtma, et tarkused vereliini pidi edasi läheks ja nimi läbi põlvede kuulus püsiks.

Aga ei antud talle ohtrat järelkasvu, kelle hulgast mantlipärija valida. Üksainus võsuke võrsus, seegi tüdruk. Nõtke küll ja nõukas. Ehituskunst jäi piigale kui mängeldes käte külge, oskas mõõta ja mudeleid teha, selliseid ehitisi kavandada, milliseid keegi ennemalt näinud polnud, aga see ei parandanud meistri meelt. Tüdruk on tüdruk. Ei sellest saa nime kandjat ega ameti pidajat.

Nii sündis, et kui uuele koolimajale keldrit valati, müüris pettunud ja kuri majameister oma ainsa tütre hoone alusseina sisse. Justkui ehitisele õnnistuseks, ehkki selline komme juba ammu külast kadunud.

Müüril polnud ent piisavalt paksust. Neiu nägu ja niuded mahtusid seina sisse ära, aga üks rinnanibu jäi kogemata kombel nähtavale. Ei osanud meister seda pisikest kühmukest suure meelepaha sees tähele panna. Tegi maja valmis ja ju oli ohvrist abi: seinad seisavad sirged siiamaani! Jaksavad kivikatustki kanda. Iseasi, kas tehtud kurjast meistrile endale kasu sündis. Kuuldavasti oli see tema viimaseks ehitustööks jäänud.

Aga... sosistatakse, et... kes meesterahvas vundamenti vahtides müüripiiga rinnanibu üles leiab ja selle kihvade vahele kahmab, nii et pooled hambad suust välja pudenevad, see saab neitsi nõukuse enese sisse imeda. Mina kaldun uskuma. Ütleb ju vanasõnagi: harvad hambad - kerge pia, tihedad hambad - raske pia.

;)

Kuninganna soov

Jõudis kord Kuninganna riiki Suur Võlur, kellest teati: ta täidab kõik soovid.
Sa mõtled nüüd, et see on võimatu. Võiks ju soovida kõigi tähtede allatoomist või midagi muud sama hullumeelset ja seda ometi ükski võlur ei suuda.

Võib-olla see Võlur oleks suutnud? Me ei saa seda kunagi teada. Keegi ei soovinud temalt iial midagi niisugust.

Miks?
Võluri tingimus oli, et ta täidab ainult ühe sinu soovi, oled sa mees või naine, laps või vanur, kuningas või orjahing. Ja sel juhul ei hakka sa oma soovi ilmvõimatu peale kulutama vaid tahad midagi, mis on tõeliselt tähtis. Et oleksid iseenda isand. Et tuli su tare tagasi annaks. Et su lähedane saaks terveks...

Võlur kõndis külast külasse ja täitis soove. Aitas kadunuid leida, haigusi eemal hoida, kiusajatest päästa ja vanaduspäeviks raha säästa. 

Rändas Võlur, kuni jõudis kuningalinna. Õigemini kuningannalinna, sest kuningat selles riigis polnudki.

Arvad nüüd, et Kuninganna kutsus võluri kohe enda juurde? Kaugel sellest. See oli üpris tagasihoidlik kuninganna. Ta tuli oma sooviga lagedale alles siis, kui kõik teised oma tahtmised ära olid tahtnud ja siis ka ainult seepärast, et Võlur ise kuninganna soovi kuulama saabus. Käskimata.

Kuningannal oleks olnud mitu olulist soovi, aga kõik need saaks täidetud, leiduks vaid õige kuningas. Nii mõtleski Kuninganna küsida: "Võlur, võlu mu riigile hooliv ja armastav kuningas!"

Oma tagasihoidlikkuses sattus Kuninganna aga küsimust esitades pisut ärevusse ja soovis hoopis: "Võlur, hooli ja armasta mind nagu kuningas!"

Kuninganna taipas, mida ta just öelnud oli ning vakatas piinlikkusest. Võlur vaatas kohmetut küsijat ja taipas, et ükski kuningas ei suudaks iial Kuningannat armastada nii nagu tema - Võlur.