Ukselt pudenenud nimesilt.
Kaamed seinad. Sile voodikate.
Lihtsas raamis kahepalgne pilt.
Tuppa toovad tee ja trepikäänud,
kindlad sammud, härmatanud sarm.
Ukse number pole meelde jäänud,
kuid on vaip ja vana riidevarn.
Roheline kardin jäänud leseks.
Haldab oma ala vasemalt.
Peegel neelab pilke. Igaveseks.
Tänav räägib üha tasemalt.
Tõre põrand, luidrad aknapöörad.
Tugitoolid tulvil usaldust.
Aeg teab, millal temalt silmad pöörad.
Nõjatab end vaikselt vastu ust.
Päev loojus. Meil ei olnud sellist kaupa,
et ootab öös mind rohkemat kui tuul.
Ühtäkki tundsin laubal sinu laupa.
Siis põske põsel. Viimaks huuli suul.
Su esimese puute, nagu sule,
peolt püüdsin. Üha juurde sündis neid.
Ööpimedusse süütasime tule,
kust taevas neelas kirkaid sädemeid.
Kuid hommikus ei olnud lõkkekohta,
nii kumbki tõde lootis oma teest.
Eks leppisin, et enam sind ei kohta
ja põgenesin mälestuste eest.
Vast ütlesin ma üht-teist mõtlematut.
Ehk sultki laekus eksitav signaal.
Eks mõistsin – enam kokku me ei satu.
Taas elu kulges üksindusemaal.
Nii kaduv aeg viis sinu näo ja nime.
Ja haavu ravis unustusesalv.
Kuid saabus tund, mil päikse loojumine
Ei olnud enam pimeöine talv,
sest tuttav puude – ehmatavalt elus -
käis üle minu palgeist mõlemist.
Sain aru, kuivõrd olin igatsenud
Su puudutusi ja su põlemist.
