Tuesday, December 15, 2009

Kaksteist ruutmeetrit igatsust

Sellel toal on kitsukene aken.
Ukselt pudenenud nimesilt.
Kaamed seinad. Sile voodikate.
Lihtsas raamis kahepalgne pilt.

Tuppa toovad tee ja trepikäänud,
kindlad sammud, härmatanud sarm.
Ukse number pole meelde jäänud,
kuid on vaip ja vana riidevarn.

Roheline kardin jäänud leseks.
Haldab oma ala vasemalt.
Peegel neelab pilke. Igaveseks.
Tänav räägib üha tasemalt.

Tõre põrand, luidrad aknapöörad.
Tugitoolid tulvil usaldust.
Aeg teab, millal temalt silmad pöörad.
Nõjatab end vaikselt vastu ust.

***

Päev loojus. Meil ei olnud sellist kaupa,

et ootab öös mind rohkemat kui tuul.

Ühtäkki tundsin laubal sinu laupa.

Siis põske põsel. Viimaks huuli suul.

Su esimese puute, nagu sule,

peolt püüdsin. Üha juurde sündis neid.

Ööpimedusse süütasime tule,

kust taevas neelas kirkaid sädemeid.

Kuid hommikus ei olnud lõkkekohta,

nii kumbki tõde lootis oma teest.

Eks leppisin, et enam sind ei kohta

ja põgenesin mälestuste eest.

Vast ütlesin ma üht-teist mõtlematut.

Ehk sultki laekus eksitav signaal.

Eks mõistsin – enam kokku me ei satu.

Taas elu kulges üksindusemaal.

Nii kaduv aeg viis sinu näo ja nime.

Ja haavu ravis unustusesalv.

Kuid saabus tund, mil päikse loojumine

Ei olnud enam pimeöine talv,

sest tuttav puude – ehmatavalt elus -

käis üle minu palgeist mõlemist.

Sain aru, kuivõrd olin igatsenud

Su puudutusi ja su põlemist.

Tuesday, December 1, 2009

Nina vastu ruutu

Pühadelõhnad ja küünalde tuled.
Kuljuste kõlin ja liginev saan.
Jõulutaat, hea, et Sa olemas oled!
Olen Su päkapikk - seni, kui saan.

Ükskord ma, küllap, et vähem Sind usun.
Imesid märkamast tüdineb vaist.
Jõuluöö lummusest kaugemal asun.
Tusanen tundmatuist tulijaist.

Ükskord ma muidugi suuremaks kosun.
Kasvatan lapsi. Pean meest või siis naist.
Maitse on nõudlikum. Kink olgu tasuv.
Praegu veel piisab ka kallist ja paist.

Pühadelõhnad ja küünalde tuled.
Kuljuste kõlin ja liginev saan.
Jõulutaat, hea, et Sa olemas oled!
Olen Su päkapikk - seni, kui saan.

Wednesday, October 7, 2009

47 ülearust sõna

Vaikime, kallis. Sõnuta kõnet vaalin
hoolsamini ja Sinust saan hõlpsamalt aru.
Vaikuse vahenditest vabamaid vorme voolin.
Hääletusel on värvikam varjundivaru.

Hingame külg külje kõrval, õhku jätmata riivet.
Kingime vibava pilgu. Vahel on liiasti seegi.
Vaikime, kallis. Kallis on viimne kui viiv, et
rääkida Oluline
olema mitte keegi.

Friday, September 25, 2009

Ainus erinevus

Unes seisime maailma serval.
Seljatagune varises.
Sinu kartmatu kainuse kõrval
süda ometi värises.

Kuidas siravad surevad tähed?
Ühe otsaga jahune jutt.
Nende valguses pelgasin vähem
pealesunnitud valikut.

Tõusis väävlit ja viirukit ninna.
Olev hävines hääleta.
Äkki mõistsin - vaid mul tuleb minna.
Sinu maailm on ääreta.

Sunday, August 30, 2009

Nõmm vareskollane

Päev pilvesõrmede vahelt nõmmele nõristas päikest.
Ma seisin väraval. Kohtama ootasin iseend.
Kui lõpuni nautimisväärne ka algul ei näi kest,
ehk eelistust väärib, kes kunagi sellesse sisenend?

Ma tulin. Mul käes olid kirves ja tahutud tõrvahalg.
Ma voolisin lõkke, kus äratus suitsu hall tüll.
Ma astusin eemale. Leesikaid praksus mu jalge all.
Me võiksime niimoodi surmani koos olla küll.

Päev möödus. Siis öö. Jälle päev... Aga lõke jäi põlema
või raputas kold oma kullaga ehitud päid?
Külm hoidus meid võtmast, kui minu ja minu – me mõlema
poolhärmatand sukeldusjäljed jõepinnale jäid.

Öö pilvesõrmede vahelt nõmmele nõristab tähti.
Ma seisatan väraval. Käes on mu lahkumistund.
Kes aga jääb siia ja kes peab end rebima lahti?
Aeg kaotanud taju ja teadmise, kumb on kumb.

Thursday, May 28, 2009

Ei nii hõlpsalt vaesu

Kord, kui otsa said nii aeg kui lahkus,
minu käsi minu juurest lahkus.
Loobus õlast, liibus teise õlga.
Ei ma teda sellepärast põlga.

Kord, kui otsa said nii aeg kui aine,
minu süda vuras muile maile:
Rakke, Kiltsi, Tamsalu ja Tapa...
Ega see veel sellepärast tapa.

Kord, kui otsa said nii aeg kui raha,
minu keha maha ajas naha.
Ei ma kurda, kui ka veidi vilu.
Nähtav nüüd kõik sisemine ilu.

Seal on hea

Ma pole olnud suurem asi muusa,
kuid õnneks ilmas neist ei ole nappust.
Ei nurise, sest läbi mitme kuu Sa
must mõtled, nagu viinamarjast hapust
või juustust, mis ei kuku kaarna nokast
või ammu närtsind roosi haljast okkast
ning mälestus, mis lõhnamas mu järgi,
saab taha järjekordse küsimärgi.
Sees surmasurin igal kõrgepingel,
kuid pingetuse peale pirn on pime.
Nii lendab ligi sulnis päästeingel
ja kujutlusteilm on armuline.