Maailma kõige ilusam sõna

Üks prints oli lossipargis jalutades kännule istuma ja mõtisklema jäänud.

"Maailmas on nii palju ilusaid sõnu:

ainuõige, avarus, draakon, ertshertsog, frikadell, killustik, maiustus...

Aga peab ju olema üks, mis on kõige ilusam? Nii, nagu sa tunned tuhande imeilusa printsessi hulgast ära selle... ainuõige."

Ja mõtiskles kuningapoeg ning mõtiskles. Kaevus nii sügavale endasse, et ükski õukondlane teda enam mõtetest äratada ei suutnud. Kuningas ka mitte.

Kännu ümber ehitati lehtla, et vihmad ja tuuled printsile viga ei teeks ja üle kogu maa anti teada:

"Kes kuningapoja mõtisklustest äratab, saab pool kuningriiki vaevatasuks!"

Isegi kohalikud targad tabasid printsi tagurpidipilgust ära, milles häda seisab. Aga abi anda ei osanud.

Alustuseks võttis kuningas ise sõnaraamatu põlvedele ja vuristas sealt mõned leheküljed ette. Siis aga märgati, et mida rohkem sõnu kuningapoja kõrvadesse jõuab, seda sügavamaks mõtisklus süveneb.

Park ümbritseti paksu piirdeaiaga, et valed sõnad printsist eemal hoida. Loodi sõnakaalumiskomisjon, mis pakkumised põhjalikult läbi vaagis. Korraldati rahvaküsitlus ja uuriti üldisi eelistusi. Analüüsiti iidseid salasõnu ja moodustati uusi. Üksikud usaldati ette kanda. Aga abi ei midagi.

Siis sattus lehtla ligi üks pika punase patsiga külatüdruk.

Ega alamat rahvast tavaliselt lossiparki lastud, aga see oli printsi amme tütar, kes tuli kuningakoja juurest ema otsima. Teda oli seni erilise hoolega printsist eemal hoitud, sest kuningale tundus, et poiss piidleb toda ruugelakalist liiga õnneliku pilguga. Olnuks tüdruk printsess, siis vaadaku pealegi. Aga et sihukest, taluplikat ja nupust nikastanut takkapihta (muudkui vahib pilvi, laulab ja lõkerdab), seda kuningas ei sallinud.

Nii et muidu ei lastud tüdrukut lossi ligigi, aga nüüd küll. Prints ei pannud ju ümbritsevat üldse tähele!

"...!" hõikas too tüdruk printsi nimepidi ja näe! Kuningapoeg ärkas sealsamas tardumusest üles.

"Mida erilist sa talle laususid?" pinnis hiljem kõrgestiaustatud sõnakaalumiskomisjon.

"Ei mäleta!" naeratas piiga.

"Tuleta meelde!" kärkis komisjon.

"Ei nimetanud ma sellist midagi!" meenutas neidis.

"Mina ütlesin ta nime esimesena!" kaitses kuningas kaotsiminevat kuningriigipoolt, kui hüüatus lõpuks ilmsiks sai. "Või ma siis esimese asjana poja nime ei maininud! Sellest polnud abi!"

"Ehk ei olnud ütlemises õiget väge sees?" iitsatas haldjaeit, kes vanuse tõttu vangiminekut ei peljanud.

"Kui maailmas on nii palju ilusaid sõnu ja õige äratundmiseks on vaja tabada ka õige tugevus, kõrgus ja tämber..." hakkas kuningapoeg mõttesilmusesse vajuma, aga märkas siis oma lapsepõlvekaaslast-tüdrukut ja oli lipsti lingust väljas.

"Noh. Oleks võinud hulleminigi minna," lohutas end kuningas, kui poole riigist pojale ja tolle punapeast pruudile pulmadeks kinkis.

Aga kuidas Sinuga lood on? Mis on Sinu meelest kauneim sõna maailmas ja kes võiks Sind sellega äratama tulla?

Õhupallipuhuja Henri ja mairoheline õhupall Beau

Henri oli seda kõike teinud.

Oli puhunud tohutusuuri pallikobaraid pidutseva linna kohale. Väikeseid pikergusi pallisõrmi, mis vormusid koerteks, jänesteks ja kaelkirjakuteks. Naeru ja nutunägudega palle. Kurvilisi ja kandilisi palle. Reklaampalle paljudele ja privaatpalle ühele ning ainsale. Oli puhunud palle, mille hõredalaigulised küljed surve all rebenesid. Oli pakkide viisi ära visanud palle, mille tuimus tuult sisse ei võtnud.

Siis leidis Henri Beau. Rohelise nagu kevad. Pehme ja siidise kui unenägu. Talle tundus, et see nägu naeratas, kuigi Beau`l polnud ühtegi värvikriipsu ega tekstuuriviga. Ja Henri hoidis Beau`d. Väga eriliseks puhuks.

"Puhu mind ka värvitäpiks tänavate kohale!" kilkas Beau, kui Henri järjekordse festivali tellimust täitis.

"Kannata!" muheles Henri ja sulges niheleja siidvoodriga vutlarisse. Ta tahtis, et sel erilisel päeval, milleks ta Beau`d hoidis, oleks palli pind endiselt sile ja veatu.

"Kingi mind ka! Kingi mind ka!" kibeles Beau, kui Henri kollaseid, punaseid, siniseid, kuldseid ja violetseid kummimulle hooajaks avanenud liivarannal laiali jagas.

"Kannata!" sosistas Henri põuetaskusse, sest tundis, et hetk pole veel õige.

Kui sõnaga poleks kaasas käinud sedavõrd soe ja hooliv hääletoon, arvanuks Beau, et Henri tahab teda meelega kiusata.

Loomulikult on õhupalli elu lühike ja ohtudest tulvil. Iga okas, astel, kivinukk või küüneserv võib saatuslikuks saada, aga sellele eelneb ELU - tõus taevasse! Nii kõrgele kui käes hoitud nöörijupp lubab. Nii kõrgele kui tuulele usaldatut kannab õhuvool.

Beaul oli hea olla hoitud, kuid seda pikemalt pitsitas teda ka lennusoov.

Siis, ühel hiliskevade pärastlõunatunnil, oli kõike parasjagu. Päikest ja pilvi. Tuult ja tuulevaikust. Loobumishirmu ja loovutamisjulgust.

Henri avas Beau peidiku ja võttis rohelise aarde oma kindlate sõrmede vahele. Sobitas huuled Beau suuga ja puhus temasse sooja sügava õhujoa, nii et Beau tundis, kuidas Henri hing tema sisse kasvas.

"Veel!" tunnetas Beau täitmata jäänud ruumi.

"Veel!" õhetas Beau lennupakitsuses, märgates, et küljed kübeke kortsu kisuvad.

"Nüüd aitab!" tajus pall surve parajust ja ootas, et Henri ta tugeva niidiga kinni köidaks. Aga Henri... tõstis sõrmedega suletud palli kõrgele pea kohale.

"Otsi pael, Henri!" hädaldas Beau. "Kuidas saan ma maailma nautida, kui oled mu juba ette hukule määranud?"

Henri vaikis.

"Ei, Henri! Kas siis selleks hoidsid sa mind?"

Henri avas järsu rapsatusega haarde.

Välguna sööstis Beau. Üles. Alla. Eemale. Lähemale. Tiireldes ja vilisedes. Kuni maandus oimetuna õhupallipuhuja peopesal. Oli ta tõusnud tähtedeni? Igatahes mäletas ta nende lähedust. Erksalt ja päriselt. Henri silitas sõrmedega õrnalt üle saabuja ja sulges ta siidvoodriga vutlarisse. Järgmiseks, väga eriliseks puhuks.

Ta teab

Ta teab Su võimeid, tundeid, mõttetriive,

Su sõpru, vaenlasi, soovunelmaid,

töid tegemata, käsilolevaid.

Teab tühiseid ja puudutavaid viive.

Teab tuld ja tuulevaikust sinu sees,

öid pimedaid, täis murdumiste krõkse,

Su vabadusi, poikvel püünislõkse

ja vastuolusid su sõnakees.

Ta teab Su valu, Sinu meeleheidet,

Su väljarabelemisihalust,

Su küünilisust, endahaletsust,

Su hirme - loobumiste taha peidet.

Seepärast ent, et hoolimast ei roidu,

ta pole pälvinud Su poolehoidu.

Pipraroheliste silmadega nõid Varta

Selle loo rääkis mulle Maaret, kui möödunud neljapäevaööl tema juures kuulamas käisin. Õigupoolest tahtsin Loona järele pärida. Sa ei tea Loonat? Ma ei ole vist tõesti tema lugu jutustanud. Ükskord ma räägin temast.

Tahtsin Loonast teateid, aga Maaretil oli teine tuhin.

"Kunagi, kaua-kaua aega tagasi, elas Lehtmetsa-Ristil (umbes selle koha peal, kus praegu uue roheka plekk-katusega majake seisab) külanõid Varta. See oli ammu. Sa ei mäleta teda. Keegi ei mäleta. Mets ulatus siis teeharudeni ja Varta osmik puude vahel jäi silmale tabamatuks.

Kas Vartat üldse külanõiaks võis pidada? Külaga tal asja ei olnud, külarahvasse ei puutunud ta heas ega halvas. Kui keegi tihkaski nõu küsima minna, puuris Varta tulijat oma metspipraleheroheliste silmadega ja hädalise soov suri suhu.

Varta iga oli võimatu määrata. Nagu nõidadel ikka. Ta võis vilka ja väledana oma õuepuuslike ümber tantsida, võis ka targa ja tohedana rohukrantside keeduleeme kohale kummarduda.

Kõige noorem oli Varta laupäevavidevikkudes.

Siis seisis Varta vahapalgse ja sügavsilmse vilbusena ristteel ning eksitas võõraid rännumehi oma varjulisse hütti. Mis seal sündis, ei oska ükski arvata. Kindel on, et keegi meestest enam majast tagasitulejaks ei tõusnud.

Nende ööde harunedes laulis Varta oma ukselävel ja see kostis, nagu uluksid hundid, klähviksid rebased ja kõneleksid öökakud. Kõik ühteaegu.

Varta oli kasvult kõrge ja kondilt tugev. Eksitatavad jäid talle enamasti kogult allagi.

Aga siis, ühel õhtuhämaral, seisis Varta vastas rännuline, kellele nõid vaevalt habemeni ulatus. Varta viskas harjumuspärase jultumusega oma silmade sügavrohelise ja hukutava leegikonksu uue ohvri pahaaimamatusse pilku. Viskas, aga võitjaroheline lahustus vastase terashallis vaates kahvatukollaseks. Uuesti ründas Varta ja uuesti pritsus pilguhaak kutsikanirena tagasi nõia kulmukaartealusesse. Varta langetas võidetult pilgu ja võõras sidus tema silmavaate sügavamate puujuurte külge kuivama.

Tunniga tuhmus Varta seni alistamatu pilk.

Päevaga mõranes posijamoori loitsusosin.

Nädalaga sai Varta vägi päriselt otsa.

Võõras jätkas teed ega vaadanud tagasi.

Ei tahtnud Varta hütti ega ürte.

Ei puutunud Varta mürgipurke ega puuslikke.

Ei vaevunud arvama, mis Vartast ülepea edasi saab.

Ei saanudki midagi.

Ei plekkigi jalgadest siledaks lihvitud kodulävel. Ainult sihitu silmavaade, mis nüüdki veel teinekord selja tagant ligi hiilib ja hämaraskõndija tee hetkeks heledaks lööb. Nagu oleks latern jalutaja turja kohale tõstetud.

Ainult vaade. Aga sellest ei sünni kellelegi kurja. Ei õiget ehmatustki."

"Huh!" pihtisin tagasiteel Antsule, kes oli end ka Maareti järi peale juttu kuulama jätnud. "Kas või karda!"

"Tead, mis?" mõtiskles Ants. "See lugu pole sugugi nii vana, nagu Maaret kinnitab. Ja olen seda hoopis teises võtmes kuulnud. Et Varta siis mitte veel nõid polnud, kui võõraga võitluse kaotas. Et ta alles sestpeale laupäevaöödel ristmikul redutas ja ei hukutanud, vaid ootas. Ja et... Kas sina juhtud teadma, mis Maareti teiseks nimeks on?"

Antol

Tema majake losutas Läänekopli nurgas metsatuka varjus. Nii peidus, et silm haaras elamist alles siis, kui juba jalgupidi Antoli õuel seisid. Kummaline, kui lähedal see tegelikult asus, üle karjamaa ja kuivenduskraavi põigates. Õiget teed Antolini tulnuks tallata mitme künka ja käänaku jagu.

Tara Antoli elamisel ümber ei olnud. Nõnda ka väravat, mida võõra eest tabastada. Antoli talvise toasoleku teadsid ära sellest, et ust oli tagantpoolt tool toetamas. Et lahti ei vajuks. Välja minnes viskas mees samal põhjusel jämedast traadist haakkonksu piidarõngasse. Suvel tuiutas uks aga enamasti omatahtsi.

See ei tähendanud, et Antolile sai kergesti külla minna. Tema silmad olid lukus, suu tumm ja kõrvad maailmale suletud, ehkki ka õrnem heli tervise poolest neisse teed leidnuks. Kelle eest Antol oma hinge varjas? Tundus, et kõige enam iseenda.

Antol oli vana. Senikaua, kui mina mäletan. Kuuldavasti sai ta vanaks juba üsna noores eas ja seda vaid osalt oma süü läbi. Nii võib juhtuda, kui elu poetab teele rasked valikud ja valed otsused.

Väga harva astus Antol külapoest läbi. Ei vahtinud niisama ringi, sest tema vähepruugitud pilk tajus korraga kõike. Ta astus leti ette, küsis vaid hädavajalikku ega öelnud ühtegi üleliigset sõna. Mehe hääl oli raske ja kidaline, nii et see kõigepealt rääkija suult põrandale rantsatas ja sealt end kuulaja ihu mööda üles haakis.

Midagi suurt, sünget ja valusat jäi tema minekutest maha.

Mida sellist oli Antol teinud, et see teda veel aastakümnete järel nõnda vaevas? Keegi ei teadnud.

Kord, kevadise üleujutuse ajal, olime naabrilastega kopli taga kraavikurvis maadeavastajaid mängimas. Või meid sinna lubati, eks me ikka vargsi ja keeluvastaselt, sest suur vesi nii vägevasti ahvatles.

Ukerdasime koorma all katkevatel kopratammidel ja kõõlusime painduvate pajutüvede küljes. Ei saanud arugi, kuidas mänguga Antoli aknatagusesse sattusime.

Avastamishoos jäi märkamata, et naabripere pesamuna, napilt kolmene Koort, teistest maha unus mängima. Sel pilgul, kui kohest sumatust aimasime, olime liig kaugel, et õigeks ajaks jõuda. Aga Antol oli lähedal. Antoli tugev kogu kummardus voolu kohale ja haaras Koorti õblukese keha oma laiade kühmuliste kämmalde vahele enne, kui põngerjas veepinda puutus.

Jooksime rüsinal Antoli juurde, kätteteenitud karistuse järele. Ehmatusehell Koort klammerdus Antoli kaela ümber ega andnud mehele hingamiseks ruumi. Ka Antol näis jahmunud, aga tema heitumus paistis suurem poisikese uppumishirmust.

Kujuta ette isakaru, kes udusulis linnupoegi puu otsa tagasi aitab. Nii talutas Antol meid üle purde.

"Koju!" ütles ta siis. Aga seekord ei tümisenud sõnaraskus langeva puuna kraavikaldasse, et sealt meie mantli- ja jopehõlmupidi üles ronida. Antoli hääl murdus kuhugi nende suurte pisarate vahele, mida ta oma korraksavanenud silmadesse sulgeda ei suutnud.

Puukulgur ja Kuuraiuja

Kuu kasvab ja kahaneb. Kasvatavad teda inimeste lootused ja igatsused. Kahandab aga Kuuraiuja. Ta lööb öösiti kuu küljest õhukesi heledaid laaste - kaarjaid laevukesi, mis kõrgeks kerkinud ootused maa peale tagasi õõtsutavad.

Unistusi on palju. Kuuraiujat ainult üks.

Õnneks ei küünita igatsusedki ise kuuni. Need kannab sinna Puukulgur - pisike mustaogaline ja ruugetäpiline rühkija.

Sa seda meie võrata mändi tead? Seal nad elavadki. Sõbralikus üksmeeles. Kuuraiuja annab Puukulgurile aega soove üles vedada ja Puukulgur laseb Kuuraiujal laastulaevukesi tahuda.

---

Eeda igatses last, aga last Eedale ei antud. Eeda ei saanud aru, milles ta süü on.

Eeda oli olnud maailma vastu mõistev ja malbe. Eeda kodu oli korras ja hing valmis. Polnud Eeda lapse jaoks ehk piisavalt ilus, tark või rikas? Ometi leidus temast ilutumaid, rumalamaid ja vaesemaid. Nemad said.

Eeda tuli puu juurde. Toetas oma oimukohad tüve vastu ja ahastas:

Andke mulle lapsuke. Mul on tema jaoks nii palju armastust üle!

Puukulgur toimetas igatsuse üles. Kuu paistis selle maa peale alla. Aga Eeda üsk ei hakanud tuksuma.

"Võta kass!" soovitas naabri-Reti.

Eeda võttis kaks. Võttis koera ja küülikud, kalad ja merisea. Aga SEE armastus jäi ikka üle ja Eeda õhenes õnnetuks ega õitsenud enam.

Puukulgur kutsus Eeda männi mademele.

Kuuraiuja võttis kirve, et Eeda lootused alla tuua. Vaevalt oli valmis tahutud hõbedane lootsik, kui selle avastas üks tilluke, tahtevastaselt taevasse saadetud hing, kes tundis, et Eeda on emana parim ja õigeim.

Harva küll, aga mõnikord juhtub imesid.

---

Vaik oli suur ja soovija mees. Üsna kohe, kui ta Leiet nägi, hakkas ta teda endale tahtma. Mehe soov jõudis kuuni. Kuu kasvatas end igatsuse jagu ja naeratas malbelt läkituse Leiele edasi. Leie kohmetus. Leie ellu Vaik ei mahtunud. Seepäras ei saatnud ta omalt poolt ka sõnumeid üles.

Kuu naeratusest sai Vaik julgust juurde. Mis sellest, et vaid tema enda tahe kuud kosutas.

Kui siis Leie jälle silmad kuu poole kergitas, puhkes neisse kohkumus.

Nii suur, tume ja tuhm, et Leie vaevu võrata puu juurde teed nägi.

Vaik oli otsmiku just tüve vastu surunud, et Puukulgur teate paremini pardale saaks.

Nüüd toetas Leiegi lauba tüvele.

"Ära saada seda unistust üles, Vaik!" anus ta.

"Oled minuga tulemas?" võidutses Vaik.

"Sa oled ilus," tunnustas Leie ja mõtles seda päris tõsiselt. "Oled tark ja andekas, hooliv ja ... julge, et nii ausad sõnumid kuule paista saatsid. Aga. Mul on ainult üks süda," ütles Leie. "See on juba kellegi kodu. Sinu jaoks pole seal ruumi."

"Mulle piisab ka killukesest," lubas Vaik.

"Ei," teadis Leie. "Sa tahad kõike."

"Aga kui ma ootan?"

"Siis ootad Sa ilmaaegu."

Puukulgur niheles Leie ja Vaigu oimude lähedal. Kumma sooviga teele asuda?

Siis märkas ta, kuidas Vaigu pea norgub. Et Vaik tõepoolest Leiest hoolib. Niipalju, et suudab tolle soovi täita. Et Vaigul on paha ja piinlik.

Seda märkas ka Kuuraiuja. Märkas ja tahus Vaigule õhukese hõbedase laastu, millega oma soovid pehmelt maa peale tagasi tuua.

---

"Mida sina tahad?" imestas Puukulgur, kui otsaesise krobelise koore vastu surusin. Minul ja kuul on ju oma otsetee.

"Ei erilist. Pea valutab."

"Kas tassin kurtmise kuule?"

"Pole vaja. Tallad ehk ise korraks meelekohtadel? Ja kui oskad, hõika, et kuuraiuja nii reipalt ei rahmiks."

Puukulguri pisikesed päkad pehmendasid pisteid.

"Kuidas teil endil siin?" uudishimutsesin, kui tuikamine järele andis.

"Tegemist jagub. Kui aga taldadel poleks nii terav ja pidev üles-alla ukerdamine pead uimaseks ei ajaks."

"Tahad, tule natukeseks mu kampsuni pehme hõlma sisse puhkama?" kutsusin.

"Kas Kuuraiuja ka tohib?" nuias Puukulgur.

"Loomulikult!" muhelesin. "Ainult kirves las läikida seni männi kõrval kulus. Muidu lõikab veel kogemata rõiva ligi lõnga katki."

Kohutaja Koonard

Ringihulkuja olin küll, aga valdavalt ikka valgel ajal. Eks selles oli vanamemmel ka süüd, kes pelutas: "Mine aga mine pimeda kätte! Koonard korjab su endale!"

Juba selles nimes seisis mingi ähvardus sees ja eks ma katsusin sõnakuulelik olla kah.

Mingis vanuses tekib teiste tarkuse vastu tugev umbusk. Üleüldse tahaks maailmast iseoma kogemuste varal aimu saada. Nii hakkas mindki ühtäkki huvitama, et milline see Koonard on, keda ta kimbutab ja kuhu kutsub. Ja et kas teda ikka ongi.

Vanamemme polnud enam valvamas.

Esimestel kordadel ei juhtunud midagi. Tegelikult sai vist kuude kaupa konnatud: täiskuuga ja kuuvalgeta, ehavidevikus, aohämaras ja keset keskööpimedat. Või noh, eks juhtus ikka: kord kukkusid tähed, kord vehklesid virmalised. Kord tuterdas siilipere saapanina eest läbi, kord toimetas kobras otse silmade all... Pimeelu oli kõik puha pealtnägemata ja hiiglama huvitav!

Unustasin äragi, et Koonardi kiikamiseks end õue sai aetud.

Siis ta tuli.

Ma ei näinud midagi, ei kuulnud midagi, aga taipasin kohe, et tema. Üsna inimese kõnnikiiruses lähenes ta. Imelik pelg haaras ihu ja halvas jalad paigale. Hirm võimendus läheneja iga sammuga, selle jõud pitsitas ja surus, tundsin lausa luid ragisevat. Siis seisatas Koonard mu seljataguses. Lasin end korraks lõdvaks, nagu vanamemm oli kunagi õpetanud, et enne, kui vaenlane oma üleolekujoovastusest toibub, tahe koondada ja talle näoga vastu seista. See õpetus polnud küll Koonardiga kohtumise abiks antud, aga paremat ei tulnud pähe. (Või mine tea -vanamemme tarkused olid tihti taiplikumad, kui ma neid õppides aimata oskasin.)

Koonard polnud arvanud, et ta pilgu taban. Lugesin sealt välja võidurõõmu, aga igasugune rõõm (ka see) on kurjatajale nõrk koht. Koonard oli kiitsakas, peaaegu kehatu, vaevalt minu pikkune, vimmas ja viledas vammuses, pead katva läkiläki kõrvalapatsid haarasid abitult õhku.

Võib-olla oleksin veel minema pääsenud. Kui oleksin kohe lahkunud. Ent Koonardi ehmumisest eblakana kilkasin kerglaselt: "Koonard, mis sa kollitad!"

Koonard kogus end kohe. Nüüd juba teades, mida pilgu sisse pista, salvas ta sihikindlalt tuldnõelavate silmadega ja kiristas hammaste vahelt:

"Kus tee lahutab, liidab,

aja jalgadelt niidab?

Ühe org teise küngas,

ihu sees võrgukangas?

Kus on ilusal kate,

inetus silmapete?

Võõrad kust peletatakse,

omad viiakse vette?

Omad, kes segamini

seisuselt on ja soolt.

See, kes võitleb su vastu,

ühtlasi sõdib su poolt.

Mõtle!"

Siis sidus mul suu minu enda väljaöeldud sõnadega kinni, korjas mu käevangu ja hakkas liikuma.

Iga astutud sammuga tundsin, kuidas elujõud ära niriseb ja Koonard sellest kui väge juurde võidaks. Kimbutaja küür kerkis, mütsilapatsid tõusid ikka kõrgemale pealae kohale ja võtsid võhkade kuju, lotendav ihukate liibus ikka ladusamalt koheneva keha ümber.

Koigerdasime kõik küla teed läbi, ka kitsamad rajad. Lõpuks võis see paista, nagu lohistaks toekas teekäija tühja kotti kannul.

Koonard ei korranud öeldut enam, aga sõnad siuglesid soontesse ega andnud armu.

"Mõtle!"

Mida minult nõutakse? On see mõistatus, segane sonimine või loitsusõnad, mis tahet tagasi hoiavad? Pean ma vastama? Mida?

Tee lahutab ja liidab? Aeg? Mis sellega on? Org on küngas ja kangas on keha sees? Inetus on varjatud ilus? Sõda, vesi... Midagi ei taipa! Ja ei jaksagi taibata. Ei taha jaksata.

Viimaks taiusime tundmatu väravani, mis minu ja millegi lõpliku vahel seisis. Koonard silmitses mind põlglikult ja pilklikult, otse kui osatades kohtumisel lendu lastud kerglaste sõnade eest.

Ühe tõmbega eemaldas ta mu suult sideme.

"Üks sõna!" müristas ta nagu surmamõistja, kes sul korraks veel elulootusesse uskuda laseb.

"Kus tee lahutab, liidab,

aja jalgadelt niidab?

Ühe org teise küngas,

ihu sees võrgukangas?

Kus on ilusal kate,

inetus silmapete?

Võõrad kust peletatakse,

omad viiakse vette?

Omad, kes segamini

seisuselt on ja soolt.

See, kes võitleb su vastu,

ühtlasi sõdib su poolt..." trummeldas veres. Üks sõna? See võib olla mis iganes!

Koonardi käsi haaras väravarõngast.

"Kus tee lahutab, liidab,

aja jalgadelt niidab?

Ühe org teise..."

"Lehtmetsa!" karjatasin enne, kui mõistatuse õieti lõpuni suutsin mõelda.

Koonardit raputas hämmingu- ja pettumusevärin. Sealsamas kahanes ta tagasi oma lotendavasse kuube ja laperdavate kõrvadega läkiläkisse, praotas väravat ehk vaksakese võrra ja puges sealt lahedasti läbi. Enne aga viskas silmavaate etteheitvalt kusagile üle mu õla ja kiunatas:

"See ei ole aus!"

Siis kadus Koonard ja haihtus väravakoht. Seisin keset metsatihnikut, teadmata, millises suunas minema peab.

Nii palju vitsu pole mind iial - ei enne ega hiljem - nüpeldanud. Võtsin häbenedes karistuse vastu. Küla oli mind päästnud. Kes teab, mis hinnaga. Või kes täpselt.

Miks? Kas vanamemme mälestuseks või usuti ikka veel miskipärast minusse?

Alles hommikuaos jõudsin küla tähtsamale teeristile (kus tee lahutab ja liidab). Sinna, kustkaudu meie möödanikku saame ja kust möödanik meile käib (...aeg jalust niidetakse). Elvin libistas end parajasti lähimasse maanteetruupi, sisenemaks oma käigustikku (võrku ihu sees) - ilma, mis alt vaadates teistpidi kumerdub ja orud küngasteks voolib.

Omad-viiakse-vette järve asemel hõljus tühi tihe udu, sest aeg polnud õige. Põllud-kraavid pakkusid võõrastele vaatamiseks oma ilutumat palet, hoides ilu siitmaiste tarvitada.

Istusin keset ristmikku maha ja ulgusin kogu südamest. Häbi ja hirmu ja mille kõige pärst veel. Äkki toetas keegi oma selja minu oma vastu. Olin liigutamiseks liiga lötsis.

See oli Koonard. Teadsin seda, kuigi seekord oli tunne esimese kohtumise omast hoopis erinev.

"Tõin su tunnistuse ära," lükkas ta õhukese kirjalehe mulle parema käe pihu alla.

"Kus ma sellist hoian, et ära ei kao, " neelatasin mõtte koos nuuksega alla, sest tundsin kohe, kuidas leht pihu järgi paindus ja naha sisse kasvas. Parem peopesa oli äkitselt vasakust märksa siledam.

Nojah. Vasakusse peopessa oli Elvin kord oma käikudekaardi joonistanud. Kui ma ikka lootusetult eksima hakkasin. Paremas seisid nüüd Koonardi rajad. Panin peod kokku - üsna kohakuti. Ühest kohast käis üle pisike punane kriipsukonks (nüüdseks juba hele ja armistunud), nagu oleks keegi poolvägisi käejooni juurde teinud. See oli tühjanurgast äratalutamise märk. Mõistatuse äraarvamise mälestus. Veel on all vasakul Koonardi kolm kinnitusristi ja tempel.

Mind enam Koonard ei kiusa. Haarab küll alati kohtudes käe pihku (küllap kontrollib, kas lubatäht ühes). Omasid hoiatan, võõraid mitte väga. Eks igaühel meist ole elamiseks mingi põhjus. Nii ka Koonardil.