Jänes, ära ole jänes!

Jänes, ära ole jänes!
Uljalt oma jõulukõnes
soovi kinke luksuslikke,
kiida oma hüppetrikke
ja mis väärt kõik oled sa.
Kes ei küsi, see ei saa!

Jänes, teeskle parem karu!
Ega jõulutaat saa aru.
Ta on vana, prill täis lund.
Karu magab talveund.
Tema pakid niikuinii
ju ei jõuaks saajani.

Ära ainult ole siil!
Tukkuda ka tema stiil,
aga kuulsin päkapikku,
kui ta siili soovi kordas,
jõulumees et tooks ja torkaks
paar uut okast tagumikku.

Jõulud, jõulud!

JULGUST, JÕULUMEES!

Jõulutaat, mind ära karda.
Julgelt pakk mul ulata.
Ulata või mitu korda,
küll ma jaksan tassida.

Jõuluvana, ära pelga,
et ma luuletust ei tea.
Seda ju, kas salmid selged,
sa kontrollima ei pea.

JÕULUD METSAS

Meil on jälle jõulud metsas.
Metsas orav on puu otsas.
Reinuvader põõsavilus.
Jõuludel on metsas ilus.

Särab lumi puilt ja teilt.
Jõul läks metsa otse meilt.

Läks, kui meil käis jõuluvana,
kellel välimusest kama.
Habe must ja püksteks teksas.
Meil on jõulud täitsa metsas.

Lubadus ja Lootus

Elasid maailmas Lubadus ja Lootus. Lubadus oli kaine ja kaalutlev. Ta ei lubanud midagi, mida täita poleks suutnud, sest teadis: vaevalt on lubatu huulilt pudenenud, kui Lootus lootma hakkab.

Lootus oli leplik ja ettevaatlik. Ta ei nõudnud Lubaduselt kunagi midagi. Lootus kartis, et Lubadus väsib lubamast ja siis polegi enam millelegi loota.

Lubadus ütles: „Hommikul paistab päike su silmad särama!“

Ja kuigi hommikul olid taevas paksud tumedad pilved, tundis Lootus, et nende taga särab päike ning tuju läkski heaks.

Lubadus ütles: „Tänase päeva veedame koos!“

Ja kuigi Lubadust kusagilt tulemas ei paistnud, teadis Lootus, et mõtetes kõnnivad nad käsikäes.

Aga kord, üldse mitte pahatahtlikult, unustas Lubadus end unistama. Unenägudest.

Lubadus oli arukas ja asjalik, ta ei saanud endale unenägusid lubada. Ta ei olnud elus veel ühtegi unenägu näinud. Ta küll arvas, et kujutab ette, millised need olla võiks: õndsad ja haprad mõttetriivid, kus liigutakse tõeluse ja muinasjutu piirimail. Aga midagi sellist ise kogeda tundus kahtlane. Nii võis end viimaks unustada, libastuda ja teha või lubada midagi, mida ilmsi iial ei teeks. Küll aga tundus tore lubada Lootusele: „Kohtume unenäos!“

Las Lootus hällida pealegi unistuste helesinistel lainetel! Küll Lubadus ta õigel ajal üles äratab!

Aga Lootus ei ärganud. Lootus oli harjunud, et Lubadus lubadusi peab. Lootus ei suutnud nüüd enne ärgata, kui on Lubaduse oma unenäos ära oodanud. Ainult nii saanuks Lubadus Lootuse äratada. Aga Lubadus ei teadnud, kuidas sinna pääseb.

Hirmus inimsööja ja head inimesed

Elas kord inimsööja ja ehk see polnudki seitsme maa või mere taga ning võib-olla isegi mitte muinasjutus. Mõnikord me unistame endi ümber maailma, mida päriselt olemas pole ja teinekord unustame ilmas märgata ilmselget. Isegi kui on tegu hiiglasliku inimsööjaga.

Lisaks inimsööjale elas seal maal palju täitsa tavalisi inimesi. Ei liiga suuri ega liiga väikseid. Ei liiga tarku ega lausrumalaid. Lihtsad head inimesed oma lihtsate rõõmude ja muredega.

Inimsööjaga koos elada pole üldse mingi meelakkumine. Ta ju sööb inimesi! Aga lisaks sellele on ta nii suur ja nii hirmus, et ükski röövel naljalt ei tihka su maa kallale tulla ega ükski tapleja sulle sõda kuulutada...

Nii et ühest küljest on temaga koos kohutav, aga teisest küljest kaunis kindel ja turvaline.

Ohvreid kulus sellel maal muidugi omajagu. Mõni tugevam hakkas vastu ja küünistas inimsööja suunurgad veriseks. Mõni nõrgem kiljus nii, et kisa veel mitu päeva kõrvades kumises.

Aga siis ühel päeval sai headel inimestel mõõt täis.

Nad mõtlesid välja toreda plaani. Moorisid inimsööjale ülearu suure prae, voorisid toidu kõrvale hirmpalju karmkanget veini kandma ja kui inimsööja puhkama heitis, köitsid koletise kinni ning rihmutasid rammetuks.

Jõle ja jube tegelane. Keegi ei tundnud kurbust. Siiras kahjurõõm!

Ainult et mis ohvriga peale hakata?

Riigist välja vedada ei jaksa.
Maha koksata ja maa sisse kaevata? Jube töö.
Mõne teise maa inimsööja talle kallale ässitada? Küll me juba teame, mis siis juhtuks.

Lõpuks ei tulnud headel inimestel muud paremat mõtet, kui et inimsööja tuleb lihtsalt viilhaaval vatsa vitsutada.

Mõeldud - tehtud. Hakkasidki hooga otsast nosima. Söömaaeg edenes jõudsalt, aga mida rohkem söödi, seda suuremaks isu kasvas. Mida suuremaks isu kasvas, seda tulisemalt hõõgusid sööjate silmad, sest selge oli see, et inimsööjaga on varsti asjad ühel pool, aga täitmatu lihahimu alles idaneb.

Mina küll ei tea, mis sellest maast ja tema inimestest sai.
Kui see kõik muinasjutus juhtus, saabuks õnnelik lõpp.
Ma nii väga loodan, et see kõik ikka muinasjutus juhtus.

Tüdruku tarkus

Vana maja kõneleb, et kunagi elanud külas leidlik ehitusmees, kes oma mõistuse ja oskustega üle maa kuulsaks sai.

Esiti pühendus osavnäpp eelkõige ehitustööle ja vilumuste lihvimisele, aga mida aeg edasi, seda enam hakkas endale väärilist järeltulijat tahtma, et tarkused vereliini pidi edasi läheks ja nimi läbi põlvede kuulus püsiks.

Aga ei antud talle ohtrat järelkasvu, kelle hulgast mantlipärija valida. Üksainus võsuke võrsus, seegi tüdruk. Nõtke küll ja nõukas. Ehituskunst jäi piigale kui mängeldes käte külge, oskas mõõta ja mudeleid teha, selliseid ehitisi kavandada, milliseid keegi ennemalt näinud polnud, aga see ei parandanud meistri meelt. Tüdruk on tüdruk. Ei sellest saa nime kandjat ega ameti pidajat.

Nii sündis, et kui uuele koolimajale keldrit valati, müüris pettunud ja kuri majameister oma ainsa tütre hoone alusseina sisse. Justkui ehitisele õnnistuseks, ehkki selline komme juba ammu külast kadunud.

Müüril polnud ent piisavalt paksust. Neiu nägu ja niuded mahtusid seina sisse ära, aga üks rinnanibu jäi kogemata kombel nähtavale. Ei osanud meister seda pisikest kühmukest suure meelepaha sees tähele panna. Tegi maja valmis ja ju oli ohvrist abi: seinad seisavad sirged siiamaani! Jaksavad kivikatustki kanda. Iseasi, kas tehtud kurjast meistrile endale kasu sündis. Kuuldavasti oli see tema viimaseks ehitustööks jäänud.

Aga... sosistatakse, et... kes meesterahvas vundamenti vahtides müüripiiga rinnanibu üles leiab ja selle kihvade vahele kahmab, nii et pooled hambad suust välja pudenevad, see saab neitsi nõukuse enese sisse imeda. Mina kaldun uskuma. Ütleb ju vanasõnagi: harvad hambad - kerge pia, tihedad hambad - raske pia.

;)

Kuninganna soov

Jõudis kord Kuninganna riiki Suur Võlur, kellest teati: ta täidab kõik soovid.
Sa mõtled nüüd, et see on võimatu. Võiks ju soovida kõigi tähtede allatoomist või midagi muud sama hullumeelset ja seda ometi ükski võlur ei suuda.

Võib-olla see Võlur oleks suutnud? Me ei saa seda kunagi teada. Keegi ei soovinud temalt iial midagi niisugust.

Miks?
Võluri tingimus oli, et ta täidab ainult ühe sinu soovi, oled sa mees või naine, laps või vanur, kuningas või orjahing. Ja sel juhul ei hakka sa oma soovi ilmvõimatu peale kulutama vaid tahad midagi, mis on tõeliselt tähtis. Et oleksid iseenda isand. Et tuli su tare tagasi annaks. Et su lähedane saaks terveks...

Võlur kõndis külast külasse ja täitis soove. Aitas kadunuid leida, haigusi eemal hoida, kiusajatest päästa ja vanaduspäeviks raha säästa. 

Rändas Võlur, kuni jõudis kuningalinna. Õigemini kuningannalinna, sest kuningat selles riigis polnudki.

Arvad nüüd, et Kuninganna kutsus võluri kohe enda juurde? Kaugel sellest. See oli üpris tagasihoidlik kuninganna. Ta tuli oma sooviga lagedale alles siis, kui kõik teised oma tahtmised ära olid tahtnud ja siis ka ainult seepärast, et Võlur ise kuninganna soovi kuulama saabus. Käskimata.

Kuningannal oleks olnud mitu olulist soovi, aga kõik need saaks täidetud, leiduks vaid õige kuningas. Nii mõtleski Kuninganna küsida: "Võlur, võlu mu riigile hooliv ja armastav kuningas!"

Oma tagasihoidlikkuses sattus Kuninganna aga küsimust esitades pisut ärevusse ja soovis hoopis: "Võlur, hooli ja armasta mind nagu kuningas!"

Kuninganna taipas, mida ta just öelnud oli ning vakatas piinlikkusest. Võlur vaatas kohmetut küsijat ja taipas, et ükski kuningas ei suudaks iial Kuningannat armastada nii nagu tema - Võlur.

Taskutantsija

Leidis kord mees tüdruku. Tillukese. Ei, mitte et noor. Kasvult selline pisike. Parajasti peopesa pikkune.
Mees tõstis tüdruku käeselja peale ja vaatas. Tüdrukule vaatamine meeldis. Tüdruk hakkas tantsima. Keerles ja keksis. Kui jalad puhkust palusid, lennutasid tiivad seda innukamalt. Õrnad ja helesinised tiivad. Nagu kiilil. Eks ta haldjatüdruk oli, kes muu.
Mida pikemalt mees vaatas, seda uhkemalt tüdruk tantsis. Enne väsis mees vaatamisest kui tüdruk tantsust.

Kui vaataja ära tüdines, torkas ta tantsija endale taskusse. Kasinake. Kaob veel muidu ära. Või kus mujal teda ikka hoiad või kelle ees kiitled?

Tüdrukule meeldis mehe taskus. Eriti, kui too oma käe karmanisse unustas. Tüdruk lubas siis oma pikkadel pehmetel juustel lahtiselt langeda ja keris end peopessa puhkama. Kerge, soe ja siidine. Nagu päevakoer.
Vaevalt sai mees käe taskust tõmmatud, kui külje kohalt küsiti: "Millal sa mu valguse kätte võtad? Vaata mind! Pane mind tantsima!"

Eks see oli ühtepidi tore tunne. Aga elu tahab elamist. Puud lõhkumist. Hein niitmist. Põld kündmist.
"Mine, lenda ringi! Näe, kass peesitab päikese käes! Mine, tantsi talle! Vaata, liblikad lõbutsevad lillepeenras. Lusti sa ka!" soovitas mees. Alul hellalt, viimaks üsna kärsitult.
Tüdruk kibeles aga taskusse tagasi. Mees ei mõistnud viimaks muud teha, kui õmbles taskud pealt kinni. Et kiusajast vabaneda.

Vabaneski. Tüdruk ei tulnud enam kunagi, kuigi mees teinekord lausa igatsusega tantsuaegadele tagasi mõtles. Ja mõlgutas, kus tüdruk praeguseks on. Kaugel või lähedal. Tantsib või puhkab. Haldjarahvas. Kes selliste käike ja peidukohti teab.

Aga ehk ei olnudki kaugel? Teisel pool tihedat õmblust ehk? Helesinised tiivad jõuavad mõnikord kiiremini taskusse lipsata kui nõelavõõrad käed niiti vedada.