tolmu alt

Luule ja leelo



PIKK PÄEVATEE
Kohtunuid lahku viib
ja öö kannab kaugele,
aga
õnneks kinnisilmi
on silmapiir
otse siinsamas – laugude taga

Tuttav huuletukse
ja hääletoon
nii ligidal
nagu just vajad
Elu ongi üks
võimatu illusioon
Meie – võlutud valetajad

* * *

SU KANNUL, SU SELJATAGA
käib tuul. Õige salakesi.
Ta tahaks Sind puudutada.
Ta tahaks, kuid tal pole käsi.

Nii hingavad embavat paitust
Su peale ta ninasõõrmed
ta kehatut läbipaistvust,
hingetuult, millel tundlikud sõrmed



Sa pole enam lind, kes pilvist jahtis
mis silmas silm ja süda saada tahtis,
kes alla sööstes küüned saaki lõikas,
täissöönuna taas pilveriiki põikas.

Meel seitsmes tajub orus surmaterast.
Kuum tulenool. Murdosa hetke pärast
Sa pole enam lind, kes taevast troonis.
Veel viimne lend – sulgkerge sulejoonis



KÕNNU SUURSOOS

Pilk taevateil uitab
Ei ulatu kuuni
Veel ehast jääb veele
õrnroosakas roos
Kuud pole veel kuskil
Kuu nimi on Juuni
ja mina ta tõbine
hulkumas soos

Ja heledal laudteel
ei otsa ei algust
On soohaldjal kee
katkend rindade peal
Nüüd kaotatud helmeist
kuldrohelist valgust
võib kahel pool jalgrada
leida siin-seal

Ma astun Mispärast
ei mäleta meeled
On laukasse uppunud
roosakas roos
End unustan valgele
lõputa teele
Ja nooruke öö
tuleb minuga koos



KAKERDAJA RABA

Sa saidki mu üle voli –
täpselt nagu mu süda uskus
Nii oodatult omane oli
Su laugaste käeleige mustjus
Su plekised kajakakiljed
õlitamata ja harvad
ja teistpidi päike ja pilved
ja huulheina himurad karvad
ning ninakas linavästrik
kes laudtee-peal mööda trügis
kanarbikkude justpuhkev päsmik
ette ennustav saabuvat sügist
ja järvesilm suikuva soo peal –
auru allakugistav katel
ja lahkuminekust suu peal
musi mesistel murakatel



KODRU RABAS

Männikarvane
kaaneta küljeta ruum
Kitsas siidpindne laudrada
kerisekuum
Hallid sookured –
Põhjamaa paabulinnud
Küll kasinad kuuelt
kuid kuningad rinnult
tiivasahinal riivavad
igat Su meelt
Teispoolsusest tõlgivad
igatsuskeelt

Männikarvane
kaaneta küljeta ruum
Sinust eemal olla
on ohutum
Hilja! Juba saab triiki
Sind kogu mu ilm
End ilmutab Vibujärv –
vidukil silm
mustpruunikal iirisel
päikserosett
Andeks anna, et puutun
Su silmavett

Männikarvane
kaaneta küljeta aeg
Torni leian ja sealt
sinu kulgemist kaen
Kumab teiselt poolt
praokile piirdeust
aja vahejaam –
tipuke kirikust
Veel sealt tagasikutsuvaid
kelli ei kaja

Räägib raba
ja kurge ma tõlgiks ei vaja



KUI KOIDUHAKU UTTU
uppuv rada
viib varju jaaniussi-tulesid
ma tahan ärgates Su ripsmeil
puudutada
öös nägemata jäänud unesid

Kuis alata
kui salata on hilja
kui igas koes ja närvis
tuksleb Sind
Käib kuskil keset küpsemata vilja
üks nähtamatu
ära-rääkiv lind


SEDA AEGA EI OLE ENAM.
Ei aeda, ei inimesi.
Vaid Jänijõe raudruske vesi
ja pleekinud teekruusaterad.

Aga augustis vesikanep
oma lõhnava sõrmeroosa
su kaelavermele paneb
ning haaval
ükshaaval
tukshaaval
uputab sinusse viimse
kui mälestusmärkide riisme -
tarevarjudest väravani.
Tead veel ühe eluloo sa.
Seekord Krani.

KODU – SEE ON LIHTNE KODA
Tal on seinad, tal on katus
ja üks lugu jutustada
kuidas ta su koduks sattus

Kuidas isa, kuidas ema
kokku said ja ühte heitsid
Millist rõõmu tundsid nemad
kui siis sindki kodust leidsid

Kodu – see on lihtne sõna
Lihtsad tähed, napilt pikk
Ütleb, et siin elad sina –
oodatud ja õnnelik



KUI KODU EI OLE KA
jõukas just –
vanund vaiba ja luituva laega
jätkub temasse austust ja usaldust
ja ära-kuulamis-aega
mida rahasse ümber panna ei saa –
pole väärtusi, mis seda vääriks
Selle rikkuse loovad su vanemad
Ja see tõstab su miljonäriks



MU KEVAD TULEB
kellukesed taskus
ja lõhnab mahlametsa järele
Ta sammudes on
maikuu-tuulte “raskus”
kui ilmub ta mu ukselävele
ja sunnib ratast välja tooma kuurist
Jääb varnaotsa karvamüts ja sall
Mu kevadel on mõtted päiksepruunid
ja kiirtest kootud kaelus kurgu all





LUMELIMPSIJA

Hange hõlma all pakitseb rohi
Päev purikaid pikemaks veab
“Ei tohi”, Sa ütled “Ei tohi!”
ma tean, et ei tohi, ma tean

kuid süda ei seisa vaius
Keeld korda ei lähe tal
kui mahladest nõretav maius
on suule nii lähedal



JAANUAR

Su jahe käsi
lipsas peost kui vari
Ära veel mul
minna käsi
ära veebruari

Ära aja ära, palun,
näitasin ju küll ma
kuidas tõrkumata talun
pimedust ja külma

Kuid su kurvas
taevalaes
on tähed
MINE, MINE!
Halastaksid,
Aga Aeg on
ühesuunaline



ALLEAA

Tule,
ma toon Sulle tule
ja õhu
ja allikavee
Suve sillal su tulekule
piire ei tee

Palu
ma toon sulle palu-
metsa
ja nõmmemaa
Liivakuumad, et paljajalu
käia ei saa

Tule
ma toon sulle tuule-
kohina
Tulles too
hallid
kurguhäälega kured
rabamännid
ja laukasoo

ÄIATAR

Tõi mehepoeg nooriku tarre,
kuid salalik kaasa, oh õudu,
oma sileda käsivarre,
täis värskust ja verejõudu,

põimis äiagi kaela ja vöösse,
maitsta pakkudes ihupattu,
kuni mees lihtsameelsuses sattus
oma hoitute häbitöösse.

Jättis hinge, sest muud polnud jätta -
nime, väärikust, elutahet.
Nüüd küll noorik käis kalmistu vahet.
Peas roosalillakas rätt ta

närtsis andestust otsides.
Viimaks kääpale kustus kui vari.
Aga mullapind, kalmuhari,
tröösti-ihkajat trotsides
rätiribalad õhku sülgas.
Sellest, kes oma aususe hülgas,
tegi teotuseks
äiatari.



Tulemuinasjutt ahjupaistel

See muinaslugu algab ühest tikust
ja räägib tule kirkast kuningriigist,
kus elu sõltub lahvatanud leegist
ja sekundeis on sajandite rikkus.

Seal lõõskavatest laantest läbi kappab
prints, ruskel ratsul, klaasjaskuuma kantsi,
et jõuda suudelda printsessi kuldoranži
suud, enne, kui pilkpimedus ta tapab.

Nad kohtuvad ja enam pole kohta,
kus ahjuseinu leegisuu ei sööks.
Silmnähtavalt saab miilav maastik söeks.
Kuum kivivooder rammestunult ohkab.

Käib mustast siibrist läbi muretukse,
sest hõredaks jääb sädemete lenne.
Kurb lõpp on lool, kuid mina lahkun enne.
Raudriivi lasen raske ahjuukse.



OKASROOS

Ju aastaid laulis vana trubaduur
mu akna taga kaunist Okasroosist,
kuid majas pidu lokkas, rahvas rõkkas “PROOSIT!”
ja veinipeeker tühjaks kummus suul.

Siis vast, kui lõpuks lauluümin lakkas,
mus mingi aimdus idanes, et tean
kus on see loss, ja et just mina pean
Su äratama saja aasta takka.

Nii palju kordi olin mööda käinud
neist süngeist seinadest, mil astlakasuk üll.
Kuis nõnda arg ma võisin olla küll,
et okkamüüri lõhkuma ei läinud?

Miks praegu pärani on aiavärav?
Kas keegi äkki ette jõudis mu`st?
Ma ärevuses lahti rebin ust
Seal on Su säng. Ja Sina. Olen päral!

Kuid miks mu suudlus üles Sind ei aja?
Soe hingus näkku õhetust ei too?
Su huuled külmaks jäävad. Vastu nad ei joo.
On`s rohkem leeki ärkamiseks vaja?

Saab asemest peaaegu tuleriit –
nii palju küünlaid selle ümber läidan.
Kõik kolded tulekuumusega täidan –
et sõlmuks vaid Su habras eluniit!

Jäälill Su näol jääb ainsaks kireviljaks.
Lööb küünlaleegid tuhmiks tuulevirv.
Käib võlvepidi tema vaikne irv
Ja tornikell pead vangutab: “Jäid hiljaks!”



NIUTS

Homme minu jaoks Sind pole rohkem.
Lahutab meid võõristuse sein.
Aeg võib-olla uputab mu ohked
unustustejões. Võib-olla ei.

Täitumata unelmad on tüütud
kaaslased, kuid omamoodi head.
Hea, et Sa ei aima, kuis on püütud
hinges hoida neid. Võib-olla tead.

Homme meie vahel sulgub värav.
Katkeb habras igatsustelõim.
Homme pean Su unustama ära.
Täna veel Sind taga nutta võin.