Kaigas käes, kui oleks kavas kakelda,
vahib keegi, nina vastu akent. Ta
sünget silmavaadet varjab mütsisirm.
Seisab ega lahku. Mul on täitsa hirm.
Haaran oma pisipere kaenlasse.
Politseile üles annan vaenlase.
Sulgen aknaava laudadega seest.
„Emme! Miks sa kardad meie lumemeest?“
No comments:
Post a Comment