Monday, March 21, 2011

Kuu loomine

Kukevere küla servas seisis Vulbi talukoht. Seisab nüüdki veel - kes teda sealt ikka liigutanud on! Ainult aeg ladus kunagise pliidi kivid hunnikusse, lihvis pealt ümaramaks ja istutas kuused otsa.
Et keegi komistades viga ei saaks. Sirelid kasvatasid endid maja ümber ja asemele, õunapuud unustasid õitsemise... ja ega siis viljugi enam tulnud. Sead tallasid põõsastealuse kavalaid käikusid täis. Või miks nad poleks pidanud? Jahimeestel oli kombeks oma lemmikutele sinna kinnikasvamata metsalagendikule kartulit ja vilja kanda.

Kord juhtus kibe talv tulema. Lund palju ja külma palju. Nii palju poldud nähtudki!

Jahimeestel oli nüüd eriline hool kärssninasid nuumata. Ja sead sattusid sagedamini söödaplatsile. Trampisid teeradasid rohkem sirelite peale kui alla, sest kõrged hanged olid põõsanutsakud siruli surunud.

Ühel õhtul, kui röhkijate rügement jälle toidulaua ümber kogunes, oli imestamist hulga. Ei tavapärast kartulit ega muud põllukraami. Mustakssongitud mullaliual särasid värvid, mida siinkandis polnud talu eluajalgi nähtud: sidrunite erkkollane, banaanide määrdunud kuld, paprikate sügavpunane, apelsinide säravoranž...

Sead klõbistasid nõutult söömalaua ümber sõrgu. Maitsesid sidrunit. Hapu! Mekkisid banaani. Läila! Proovisid paprikat. Imelik!

Lõpuks taipas keegi sõraotsa apelsini koore alla ajada ja nihverdas mahlapallil kasuka maha. Nii kuidas oskas - mõnest kohast üsna üsna viljalihatumedaks, suur osa jäi vahekestavalgeks. Polnud ju kümmet küüneteravikuga näppu, nagu sinul või minul.

Kooris apelsini ära, aga harjumatu lõhn hakkas vastu. Kihvatas ja äsas kõlbmatuks-tunnistatud kerale kärsaga tuuletiivad külge. Lennutas nii kõrgele, et poleks ise ka uskunud.

Astus sõrakandjate seltskond sireliteed, kõigil kere hele ja söötjate peale hing täis. Mõnd nooremat näis puuvili isegi isutavat, aga see rapsati hambust. Tont teab, mis tõbe toob!

Taevasse-lennutatut tulid tähed piiluma. Alul argsi, siis päris avalikult. Apelsinil oli esiti alastuse pärast häbi, aga tunnustavad taevasilmad tegid ruttu julgeks. Üleval oli avarust. Pomerants paisutas end pisut, kuigi emapuud enam lutitamas polnud. Tähelepanu toitis. Imetlejaid jagus ülalt ja alt. Eks ma isegi unustan silmad peale, kui ta kõrgel maailma kohal oma täit ilu näitab.

Sa ei usu mu juttu? Tule, ma küsin sinu kuuldes jahimeestelt, kas nad on Vulbi välule puuvilju poetanud. Ikka kõhkled? Kuust pilte oled vaadanud?

No comments: