Friday, April 8, 2011

Imelik hõikaja

Oli sellise aprillialguse õhtupoolik, kus põldudel veel lund rohkem kui lumetust, kraavid vett täis ja kahelt poolt järsuservaliste hangekaljudega piiratud. Lume lahkumistõrksus lisas loojanguajale valgust, sombune ilm oli talvejäänuseid sulatanud päikest näitamata.

Kilde läks koju. Villase pearäti sabad lehvisid kõnnituules, puhutuule oli videvik juba varakult puhkama pannud. Kilde mõõtis pikkade sammudega käänulist metsavaheteed, käed käigule hoogu andmas. Harva, kui nii sai astuda, et midagi tassida ei tulnud.

"Aaeh!" kostus korraga rajast kaugemalt, jääsupis jalavanne võtvate pajukimpude ja leparitvade poolt. Kilde kuulatas teraselt ja lisas sammu. Metsaalune mustas märga ja pimedust. Öö tulemas - mets eksitajaid täis.
"Ajeeh!" kõlas nii selgelt, haledalt ja nõudlikult, et Kilde arvas juba tuttavate hääli tabavat, aga sai end tagasi ning teel hoitud.
Kodutulede valges ja ahjusoojas ununesid nii õhtune retk kui hõikuja.

Aga mets ei jätnud jonni. Korraldas nii, et Kildel ka järgmisel õhtul vajalik oli sealt läbi jalutada. Ja jälle lasi ta Kildel hõikumist kuulda.
"Aaaeh! Ajeeeh!"
Kilde süda sai raskeks. Tuletas meelde kõik, mis metsalibade, mummide ja tumevaimude kohta teadis. Aga kui ei eksitatagi tühja? Kui keegi tõepoolest abi vajab?

Kilde sikutas seelikusabad kõrgemale ja sumpas sinnapoole, kust hädahüüdeid kostus.

Pajude ja leppade vahelt läbi, üle põndaku, kus tugevamaid kuuski ja mände kasvas, uuesti märja peal, leppade, kaskede ja toomingate vahel, aietas heledais riietes võõras naine. Kuigi kummaliselt kägaras, võis märgata ta keha silmatorkavat siredust ja kasvukõrgust. Naise turja rutjus vana ja kuivanud männi väsimusemurtud ladvahark, naise pikad põimimata juuksed olid takerdunud oksarisusse, nii et ta sugugi pead liigutada ei võinud.

Kilde nobedad sõrmed kergitasid surupuu seljalt ja harutasid kiharad oksakimpude küljest priiks. Võõras naine sirutas end sirgeks ja alles nüüd sai Kilde aimu, kui pikk too päriselt on: kui lahtinokitud juukseripe jäi Kilde pilgukõrgusele, siis laka-algus kerkis üles pikemate puulatvade ligi.
"Miks sa eile ei tulnud? Ma hüüdsin ju siis ka!" usutles võõras noorik tänamise asemel.
"Ei julenud!" eelistas Kilde ausat vastust.
"Kuidas sa siis täna julgesid?" kiusas aidatu.
"Kartsin hulleminigi. Kardan praegugi."
"Mida?" imestas hõikuja-naine.
"Sind või. Sa nii teistmoodi."
"Et pikk?"
"Et pikk."

Naine jäi vait ja Kildegi ei kippunud kõnelema. Miski sundis lahkuma, miski pidas paigal.
"Mis sa abi eest tahad?" nõudis võõras.
"Ei... ega ma..." kohmetus Kilde, et teine tema tammumist selliselt tõlgendas.
"Iga töö peab tasutud saama. Hea - heaga, halb - halvaga. Kui palka ei võta, pane puu tagasi!" käskis pikk noorik.
Kilde silmitses naist nõutult. Peab ta teise käest tõesti midagi tahtma? Aga tollel pole ju midagi! Peale pika kasvu ja lopsakate juuste. Juuksed - selliseid tahaks endale küll (Kildet polnud kiharatega õnnistatud - hõredavõitu ja helbeis). Ei, mitte kõiki! See oleks teistpidi liiast. Aga juukseid ei saa ju ometi küsida!

"Ulata oma mannerg!" kamandas pikasalguline.
Kilde ärkas tardumusest. Mannerg? Ahjaa. Täna polnud käed käies vabalt rippunud. Paaritoobine vinku, mis minnes täis oli olnud, sai koju suundudes tühjana näppu nopitud. Kilde andis nõu naisele. Naine nööritas kaeluseaugu avaramaks, tõmbas valge riide seest rinna välja ja sõõrutas mannergu servani täis. Pistis ihusooja piimanõu sangapidi Kildele pihku ja andis viipega märku, et tollel aeg on minema hakata.

Jalad astusid, aga Kilde mõte oli mujal. Käed tõrkusid võõra nooriku rinnapiima tassimast, aga kandamit maha jätma ka ei nõustunud.
Kodus tõstis Kilde mannergul tekli pealt. Oodatud piimavalguse asemel nägi ta selget vett vinku seest vastu läikimas. Võttis südame rindu ja katsus keelega - tundis kasemahla maitse ära.

Öö magatud ja juhtunu üle aru peetud, otsis Kilde päevavalges oma õhtused jäljed üles. Ega see lihtne olnud: õhusoe oli vahepeal tõhusasti metsaalust sulatanud. Pajudealune vesi tahtis saapasäärtest sisse ronida ja põndakupealsel hakkas oksarägu sammudesse kinni. Aga kohale Kilde jõudis ja silm kinnitas seda, mida süda juba isegi aimas: madalamate lepavibude, kasevibalike ja toomingatutsude vahel, männikuivaka murdunud ladva kõrval, kõrgus nõtke kõiv, mille tihe kahar võrasoeng selle kevade esimesi pungi paisutas ja lõunast saabunud lõõritajatele esinemispaikasid pakkus.

Kilde naeratas ja lahkus. Koju. Kingituse juurde. Kiikas teklialust ja tuletas tookordseid tahtmisi meelde. Jõi janutäie. Teisegi. Kastis pead ja palet.
Ja tead. Nii ilusaid juukseid, kui Kilde sestpeale kannab, pole siinkandis ühelgi.



1 comment:

tegelinski said...

Täna lähen mannerguga :P